Pole uudiseks, et Eesti majandusseis on enam kui hapu ning inimeste elatustase tüürib jõudsalt allapoole. Meil ei jätku raha õpetajate ja politseinike palkadeks, lasterikaste perede abistamiseks, väikekoolide ülalpidamiseks ning kohaliku elu toetamiseks, rääkimata oma tööpanuse andnud inimestele probleemideta äraelemise kindlustamisest. Selleks, et väidetavalt tühjavõitu riigikassat täita, nuputatakse uusi makse ning loobutakse eluks esmavajalike teenuste riigipoolsest osutamisest. Kui aga riigieelarvesse süüvida, võib sealt leida varjamatut laristamist ning suisa kriminaalseks kiskuvat raiskamist, mille lõpetamiseks ja rahade otstarbekaks ümbersuunamiseks puudub kas tahe või mõistus. Liiga palju eelarvevahendeid valatakse betooni, põletatakse riigiametnike ulmepalkadena ja mõttetute projektide ning tulutute algatuste toetusmeetmetena. Konkreetseks kokkuhoiukohaks võiks näiteks olla ka riigimeediast loobumine.
Riigimeedia aeg on ümber.
Taasiseseisvumise eel oli meedia üksnes riigi tegevusvaldkond. Meediamajade meelsust ja edastatud uudiste ideelist küpsust kontrolliti hoolsalt. Taasiseseisvumise järgselt erastati kiirelt ja valutult trükimeedia ning täna ei sõltu ükski ülemaaline ajakirjandusväljaanne riigi rahakotist. Ka kohalikest väljaannetest on valdav osa erakapitali rahastusel, erandiks vaid linnade ja vallavalitsuste kommunaaluudiseid peegeldavad lehed. Sootuks teine pilt valitseb aga tele- ja raadiomaastikul, kus riik hoiab kiivalt enda omandis kolme tele- ning viit raadiojaama. Samas pakuvad riigitelevisiooniga samavõrdset või kohati vaadatavamat programmi erakanalid, millest TV3 ja Kanal2 omavad ka erinevatele vaatajasegmentidele mõeldud tütarkanaleid, mis koguvad üha enam vaatajaid. Ka raadiote osas annavad juba ammu tooni erakanalid.
Meelelahutuse kõrval edastavad erakanalid kvaliteetseid uudiseid ning ka ühiskonna valupunkte lahkavaid diskussioon- ning probleemsaateid. Selle valgusel oleks kohane küsida, kas maksumaksjad ikka peavad pidama ülal ERR-i taolist enam kui 400 töötajaga meediakolossi või oleks riigil aeg käituda analoogiliselt Tallinna Linnavalitsusega, mis sulges kuluka Tallinna Televisiooni ning tellib linna uudiseid erakanalilt, tänu millele on edastatav uudismaterjal kvaliteedis võitnud, samas kui linna kulud on muutunud marginaalseks. Miks jätkab riik telejaamade suuromanikuna, kui võiks järgida Tallinna eeskuju?
Miljonid maksumaksja taskust.
Kui vahetult Ringhäälinguseaduse vastuvõtmise järel suutis ERR majandada tele- ning raadiojaamu 25 miljonilise riigipoolse rahaeralduse abil, siis käesoleval aastal kulub juba 42 miljonit, millele lisandub ligi 2 miljonit riigipoolset investeeringutoetust. Nelja aasta jooksul on plaanis kasvatada riigi tegevustoetust 55 miljonini, millele lisandub igal aastal veel 2 miljonit investeeringute raha. Kas tõesti on õigustatud kulutada muljetavaldaval hulgal riigieelarvelisi vahendeid programmile, kus lisaks uudistele ning ühiskonnaelu käsitlevatele saadetele on suur osakaal seebikatel ja filmidel, mida märksa suuremas mahus ning ka kvaliteetsemalt on võimalik jälgida erakanalite programmides. Lisaks ülalmainitud tegevuskuludele on ERR planeerinud sel aastal alustada 65 miljonit maksma mineva uue kompleksi rajamist, samas, kui olemasolevad hooned on lastud amortiseeruda ning neid ei kasutata sihipäraselt. Uue ERR-i meediakombinaadi asemel oleks mõistlikum praegused hooned korda teha ja neid heaperemehelikult kasutada. Suurusehullustusele viitavatest plaanidest tuleks aga loobuda.
ERR tuleb erastada.
ERR on viimastel aastatel pälvinud ohtralt kriitikat, millest olulisemad on etteheited programmi sisulisele küündimatusele, uudiste kallutatusele, nõrga kontrolli üle varade kasutamisel ning maksumaksja raha ebaotstarbekale kulutamisele. Selle valguses oleks viimane aeg algatada diskussioon, kas meil ikka tuleb eraldada ulmelisi summasid, saamaks vastu tele- ja raadiotoodangut, mida erakanalid on võimelised teostama märksa odavamalt ning mis seal salata, ka kvaliteetsemalt.
Heaks võimaluseks ERR-i laristamisele pidurit tõmmata, oleks meediaimpeeriumi erastamine, mis tuleks viia läbi ositi, ehk siis kolm tele- ja viis raadiojaama igaüks eraldi. Samas saab müüa ka olemasoleva kinnistu, sest vaevalt vajavad erajaamad taolist gigantset pooleldi amortiseerunud monstrumit nagu praegune teleraadio keskus. Riigile vajaliku uudiste bloki saab tellida kas siis TV3-lt või Kanal2-lt. Igatahes tuleb see odavam, ent mis veelgi olulisem, vähem kallutatud, kui praegune ERR-i toodang. Riikliku meediamaja telenäod, kes seda väärivad, leiavad endale koha kommertskanaleis, selle vahega, et seal ei määra nende võimalusi hea läbisaamine ettevõtte juhtidega, vaid inimese enda andekus ning läbilöögivõime.
Kui erastamisprotsessiga aegsasti alustada, saame kümnendi lõpuks hoitud kokku sadu miljoneid, kaotamata kübetki Eestis edastatava teletoodangu kvaliteedis. Mõelgem sellele, sest me pole põhjatult rikkad, et kolme televisiooni ja viit raadiot riigi eelarvest ülal pidada.
Vsevolod Jürgenson
