Leidsin äsja ühe Eesti taluperemehe kirja internetikommentaariumist ja pean seda teiega jagama. See on kurb aga otsustava tooni ja sõnaseadmisega kiri ja näitab, kuidas eesti rahvas praegust olukorda hindab. Aitäh Kajakarajakale, kõigile “ärklevatest progressistidest” uusenamlastele ja nende tallalakkujatele…
****
Niisiis, taluperemees Martini kiri:
“Kaalun tõsiselt siit riigist jäädavalt lahkumist kõigi oma kolme lapse ja naisega. Olen sunnitud maha müüma omaenda kätega ehitatud osaliselt autonoomselt toimiva maakodu, mida olen hoole ja armastusega rajanud 17 aastat eesmärgiga pakkuda põhiväärtusi oma perele. Ma olen väsinud sellest orjade kambast enda ümber, kes mitte ühelgi viisil enda eest ei seisa ning seeläbi kõik hukka lasevad minna. Vastuhakkajaid ja õiglustundega inimesi pigem naeruvääristatakse, et siis nii oma “isandate” ees lömitada. Minu peret pole siin kellelegi vaja. Mu loodud talupidamine(ilma ühegi toetuseta) on paheline häbiplekk, kus mul elamist järjest raskemaks tehakse. Olukorras, kus ma saan oma toasooja oma metsa puidust, mis muidu ära mädaneks, olen ma süüdi kliimamuutustes. Sõidan 26 aastat vana 5 l/100 km autoga. Aga see on jube planeedi koormamine – ma olen jälle süüdi ja pean saama karistada. Toit, mida paljus ise kasvatame – jama. Mulle öeldakse, et miks sa piinad seda kana ja sunnid teda munema. Söö seda eksperimentaalset keemiat täis jama, mis poes müüakse.
Mulle peab meeldima, et homodele antakse lapsed.
Ma tunnen, et mul ei ole siin enam kohta. Ma ei suuda seda hääbumist, lömitamist, noa selga löömist ja pea liiva alla peitmist vaadata ega veelvähem kaasa teha.
Mul ei ole laulurahvasse usku. See rahvas näitas tegelikult juba Koroona ajal, kes ta on.
Kedagi ei saa aidata, kui see keegi ennast ise ei aita.”
