Erakorralise seisukorra väljakuulutamise seaduslikud kriteeriumid ― Frederick Douglass 1.osa

Tõlge          

07.09.2024 

Sisukord

1. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise seaduslikud kriteeriumid ― Frederick Douglass 2
2. Kokkuvõte 2
3. Eriolukord ja rahvusvaheline inimõiguste seadus 4
4. IHRL-i erandid 4
5. Hindamispiir 6
6. Millal ohustab rahvatervisega seotud hädaolukord rahva elu 7
7. COVID-19 ei vastanud tõelise hädaolukorra põhikriteeriumidele, mis ohustavad rahva elu 9
8. a) 1. kriteerium: kas COVID-19 oht oli tegelik või otsene 10
9. b) 2. kriteerium: kas COVID-19 oht hõlmas kogu elanikkonda 12
10. c) 3. kriteerium: kas COVID-19 ohustas mingil etapil kogukonna elu jätkumist 13
11. d) 4. kriteerium: kas COVID-19 kriis oli nii erandlik, et tavapärased rahvatervise ja ohutuse meetmed ei olnud piisavad 14
12. Järeldus ja soovitused 15

III. Küsimused teie Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile 16

1. Lisa 17
2. Siracusa printsiibid ICCPRi juriidiline avaldus 1985, ingliskeelne dokument, Icj.org (aprill 1985). 17
3. Riiklike institutsioonide staatusega seotud põhimõtted (Pariisi põhimõtted). ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo. Peaassamblee resolutsioon 48/134, Ohchr.org (20. detsember 1993). 17
4. Viidatud ingliskeelsed ja ladinakeelsed juriidilised mõisted 17
5. Viidete ja juriidiliste ressursside loend 18

• Erakorralise seisukorra väljakuulutamise seaduslikud kriteeriumid ― Frederick Douglass

Läbi ajaloo on ilmne, et üks peamisi vahendeid, mida türanlikud valitsused on kasutanud inimestelt nende põhiliste inimõiguste ja -vabaduste keelamiseks, seisneb erakorralise seisukorra alusetus väljakuulutamises. Pole siis üllatav, et Vabariigi Valitsuse ehk täitevvõimu organi poolt COVID-19 pandeemia ajal kuritarvitatud keskne õigusakt oli ebaseadusliku eriolukorra väljakuulutamine, mis andis valitsustele ja nende tervishoiuasutustele ulatuslikud volitused. 

See tõi kaasa ja soodustas põhiliste inimõiguste põhjendamatuid jämedaid rikkumisi peaaegu üle nelja aasta.

See ultra-vires’i (ülima võimu) kuritarvitamine poleks olnud praktiliselt võimalik, kui avalikkust, õigustöötajaid, tervishoiutöötajaid, poliitikuid ja meediat oleks piisavalt teavitatud rahvusvahelise inimõiguste õiguse (International human rights law, edaspidi ka „IHRL“) nõuete ja võrdlusaluste kohta seadusliku erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks.

Selle dokumendi eesmärgid on järgmised:

1. teavitada ja harida üldsust, juriste, tervishoiutöötajaid ja valitsusametnikke selle kohta, kuidas teha kindlaks heauskse (tõelise) rahvatervisega seotud hädaolukorra olemasolu või puudumine;
2. kehtestada õiguspärase erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks vajalikud õiguslikud kriteeriumid ja miinimumkünnised;
3. näidata, et need kriteeriumid ei olnud COVID-19 ajastul kunagi täidetud;
4. rõhutada, et teatud jus cogens’i norme ja põhilisi inimõigusi ei tohiks kunagi rikkuda, isegi mitte väljakuulutatud erakorralise seisukorra ajal, näiteks „õigust olla vaba meditsiinilistest katsetest ilma vaba ja teadliku nõusolekuta“.

1. Kokkuvõte

Erakorraliste sätete kuritarvitamine viimase kolme aasta jooksul on taas toonud maailma tähelepanu keerulisele suhtele eriolukorra väljakuulutamise ja oluliste inimõiguste kaitse vahel. Vastuoluliseks on peetud, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (edaspidi ka ÜRO) agentuur Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas 11. märtsil 2020 COVID-19 pandeemiaks. Sellele järgnesid paljud riigid üle maailma, mis kehtestasid tõsised erakorralised meetmed, mille tulemusena on aset leidnud põhiliste inimõiguste laialdased rikkumised. 

Valitsused kuritarvitasid erakorralise seisukorra väljakuulutamist, paljastades jultunud ja ükskõiksuse IHRL-i ja poliitikakujundamise seaduslike piirangute suhtes. 

Tõepoolest, erakorralisi meetmeid kuritarvitati „pigem õela valitsuse tehnikana, mitte erandliku ajutise meetmena“. 

Ebaseaduslikud COVID-19-ga seotud pseudoõiguslikud hädaolukorra määrused rikkusid miljardite inimeste põhilisi inimõigusi kogu maailmas. IHRL-i standardid, mida ametiasutused peavad järgima, sätestavad, kuidas tuleks rahvatervisega seotud hädaolukordades käsitleda oluliste inimõiguste piiranguid. Paktikohustustest kõrvale kalduvate erakorraliste meetmete nõuded on muu hulgas järgmised:

• • vastata tõelisele, peatsele ja tohutule avalikule või sotsiaalsele vajadusele;
  • olema kehtestatud seadusega ja mitte omavoliliselt;
  • olema tasakaalus ja proportsionaalne ohuga;
  • olema olukorra nõudmiste järgi rangelt nõutud;
  • ei tohi olla piiravam, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik; ja
• olema mittediskrimineeriv ühegi konkreetse rühma suhtes.

Rahvusvaheline rahvatervise kogukond peaks rakendama tõenditel põhinevat poliitikat, et kontrollida haiguste levikut ja kaitsta rahva tervist põhilisi inimõigusi rikkumata. Õiguslikust vaatenurgast ei olnud õigustatud reageerida COVID-19-le teisiti kui teistele sarnase toorsuremuse määraga nakkushaigustele, nagu teatud tüüpi gripp ja muud hingamisteede haigused.

Inimõiguste standardid ja põhimõtted, mis sisalduvad Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (International Covenant on Civil and Political Rights, edaspidi ka „ICCPR“), Siracusa põhimõtetes (Siracusa Principles, lisatud käesolevale lisale A) ja Pariisi miinimumstandarditele (Paris Minimum Standards, lisatud lisale B), mis käsitlevad rahvatervisega seotud hädaolukordi, hõlmavad tõhusaid, praktilisi kriteeriume, mida osalisriigid peavad järgima, et täita oma lepingujärgseid kohustusi, mis puudutavad kõigi inimeste põhiliste inimõiguste kaitsmist ja tagamist oma riigipiirides.

ICCPR-i artikli 4 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et:

1. Kui riigis valitseb erakorraline seisukord, mis ähvardab rahva elukäiku ja millest ametlikult teatatakse, võivad käesolevast paktist osavõtvad riigid käesolevast paktist tulenevatest kohustustest taganeda vaid sedavõrd, kuivõrd seda nõuab olukorra teravus, ja tingimusel, et kasutuselevõetud abinõud ei oleks vastuolus nende riikide teiste kohustustega rahvusvahelise õiguse järgi … Rahvusvaheline Õigusassotsiatsioon (International Law Association) sätestas Pariisi Inimõiguste normide miinimumstandardid (Paris Minimum Standards). Hädaolukord defineeritakse avaliku hädaolukorra kriteeriumide kontrollimisel järgmiselt:

Erandlik kriisiolukord või avalik oht, tegelik või vahetu, mis mõjutab kogu elanikkonda või kogu elanikkonda piirkonnas, mille kohta deklaratsioon kehtib ja mis kujutab endast ohtu selle kogukonna organiseeritud elule, millest riik koosneb. Enne erakorralise seisukorra väljakuulutamist on valitsusel kohustus näidata, et rahvatervise kriis „ohustab rahva elu“ ja see oht vastab järgmistele põhikriteeriumidele:

• see peab olema tegelik või vahetu;
• selle mõju peab hõlmama kogu rahvast;
• ohustatud peab olema ühiskonna organiseeritud elu jätkumine; ja
• oht või kriis peab olema erandlik, kuna tavapärased meetmed või kontrollid rahva tervise, korra ja ohutuse säilitamiseks on kahtlemata ebapiisavad.

Rahvatervisega seotud hädaolukord, mis ei vasta ühelegi ülaltoodud kriteeriumile või soovile, ei kujutaks endast õiguspärast ohtu „rahva elule“. Mis tahes inimõigusi rikkuvad rahvatervise meetmed, mis on kehtestatud sellise rahvatervise hädaolukorra tõttu, oleksid rahvusvaheliste inimõiguste normatiivsete standardite seisukohast ebaseaduslikud. Teatud põhilisi inimõigusi ei saa mitte mingil juhul peatada, isegi mitte seadusliku eriolukorra ajal. ICCPR-i artiklis 4 on sätestatud põhiliste inimõiguste loetelu, millest erandeid ei lubata. See loend sisaldab muu hulgas:

• õigus mitte olla omavoliliselt elust ilma jäetud;

• õigus mitte olla piinatud;

• õigus mitte olla allutatud julmale, ebainimlikule või alandavale kohtlemisele või karistamisele; ja 
• õigus mitte olla allutatud meditsiinilistele või teaduslikele katsetele ilma tasuta ja teadlik nõustumine.

Teiste jus cogens’i normide hulka kuuluvad inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod, genotsiid ja orjus. Määrava tähtsusega on asjaolu, et osalisriigid avalikustaksid neid rahvusvahelisi norme laialdaselt ja et riike kaasataks otsuste tegemisele, kui tulevikus võetakse kasutusele meetmed madala riskiastmega nakkuspatogeenide leviku tõkestamiseks. Valitsus vastutab eelkõige inimõiguste kaitsmise eest nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kõikidel riikidel on juriidiline kohustus kehtestada avalik kord, mis kaitseb, austab ja tagab põhilised inimõigused kooskõlas nende rahvusvaheliste lepingutega. Toetudes WHO soovitustele, otsustasid arvukad valitsused – peaaegu kõik ICCPR-i osalisriigid (ratifitseerinud 173 valitsust kogu maailmas, sealhulgas Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides) –võtta tasakaalustamata, ebaseaduslikke ja rõhuvaid rahvatervise meetmeid, mis eirasid järgmisi kodanike õigusi:

• õigus elule;
• õigus ilma vaba ja teadliku nõusolekuta meditsiiniliste katsete tegemisest;
• õigus liikumisvabadusele;
• õigus seaduse võrdsele kaitsele; ja 
• õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele.

Õigusliku erakorralise seisukorra väljakuulutamise elementaarsed nõuded ei olnud kunagi täidetud. Sellel ei tohiks kunagi lasta korduda. Inimõiguste süstemaatiline rikkumine kahjustab riiklikku julgeolekut ja avalikku korda ning kujutab endast ohtu rahvusvahelisele rahule ja stabiilsusele. 

Suurte inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide (NGO), ÜRO Inimõiguste Komisjoni (United Nations Human Rights Commission, edaspidi ka UNHRC) ja teiste piirkondlike inimõiguste kohtufoorumite seletamatu vaikimine ja tegevusetus, pidades silmas hädaolukordade väljakuulutamise kõige levinumat kuritarvitamist ja rahvusvaheliste inimõiguste seaduste jõhkrat rikkumist Kahekümneliikmelise rühma (G20 riigid) poolt ja teistes riikides peetakse äärmiselt murettekitavaks põhjuseks. Näib, et praegu kehtivate rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (edaspidi ka IHR) õiguskord ja selle erinevad kontrollid ja tasakaalud on tõsiselt ohus ega toimi nii nagu peaks. 

See nõuab sõltumatut läbivaatamist ja uurimist. Praktilisest vaatenurgast on erakorraliste meetmete ohjeldamatu kuritarvitamine alates COVID-19 pandeemia algusest kinnitanud seisukohta, et „de facto ei ole olemas lõplikke institutsionaalseid tagatisi tagamaks, et õigusriigis erakorralisi volitusi kasutatakse hädaolukorra säilitamiseks.“ 

Seda saab tagada vaid inimeste endi seaduste tundmine, ennetav õigustegevus ja nende sihikindlus tagada, et nende valitsused ei kuritarvitaks kaalutlusõigust, kehtestades omakasupüüdlikke, erapoolikuid või meelevaldseid piiranguid inimõigustele.

2. Eriolukord ja rahvusvaheline inimõiguste seadus

• IHRL-i erandid

Kui riik osaleb seaduslikus elu ja surma võitluses olelusvõitluse nimel, nõuavad vähesed, et see väldiks erakorraliste hädaabimeetmete võtmist oma elanikkonna parimates huvides. Kuid kuidas täpselt määratakse IHRL-i seisukohast tõelise ja seadusliku rahvatervise hädaolukorra olemasolu? Erakorralise seisukorra või erandisätted IHRL-is võimaldavad valitsustel õiguspäraselt peatada teatud inimõiguste tagatised, et astuda vastu tõelisele kriisile, „mis ohustab rahva elu“.  

IHRL-i erandisätteid on kirjeldatud kui „vajalikku kurja“, et erakorralised erandid on valitsuste tahtlikud tegevused tunnustatud eiramiseks rahvusvaheliste inimõigustega seotud juriidiliste kohustuste täitmiseks erandolukordades. 

Siiski piiravad ICCPR-i eranditingimused riiklike ametiasutuste tegevust, kuna IHRL-i kohustused võivad piirduda ainult konkreetse riigi hädaolukorra reageerimisega, mis on nii ajutise iseloomuga kui ka ohustab riigi igapäevast toimimist. 

ICCPR-i artikli 4 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et avaliku hädaolukorra ajal, mis ohustab rahva elu ja mille olemasolu on ametlikult välja kuulutatud, võivad käesoleva pakti osalisriigid võtta meetmeid, mis kalduvad kõrvale oma käesolevast paktist tulenevatest kohustustest niivõrd, kuivõrd seda nõuavad olukorra vajadused, ja tingimusel, et sellised meetmed ei ole vastuolus nende muude rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega ega hõlma diskrimineerimist üksnes rassi, nahavärvi, soo, keele, usutunnistuse või sotsiaalse päritolu alusel.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 lõige 1 sisaldab sarnast sätet:

Sõja või muu riigi elu ohustava avaliku hädaolukorra ajal võib iga kõrge lepinguosaline võtta meetmeid, mis kalduvad kõrvale oma [konventsioonist] tulenevatest kohustustest niivõrd, kuivõrd olukorra hädaolukord on rangelt nõutav, ja tingimusel et sellised meetmed ei ole vastuolus muude rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega.

IHRL kasutab rahvatervisega seotud hädaolukordade ajal erandite jälgimiseks määruste ja avatud tekstuuriga standardite kombinatsiooni. Mõned juriidilised nõuded põhinevad puhtalt reeglitel, sealhulgas juriidilised kohustused erga omnes, et riigid avaldavad ametliku erandi, hoiduvad diskrimineerimisest ja täidavad oma muid IHRL-i juriidilisi kohustusi.  

Need reeglid piiravad osalisriikide valikuvõimalusi ja nende eesmärk on esitada kolm avaliku huvi kriteeriumi – „ennustatavus, stabiilsus ja piirangud“ rahvatervisega seotud hädaolukordade ajal.

UNHRC avaldas 1981. aastal ICCPR-i artikli 4 kohta üldkommentaari, mis oli väga sisutihe ja sisaldas vaid kolme artiklit, mis põhiliselt kordasid ICCPR-i artikli 4 tingimusi. Kommentaaris ei näidata, kuidas hädaolukorra olemasolu kindlaks teha, vaid selgitatakse, et hädaolukorras võetavad meetmed peavad olema „erandlikud ja ajutised“ ning „hädaolukorras muutub inimõiguste kaitse veelgi olulisemaks, eriti nende õiguste kaitse, millest ei saa teha erandeid“. 

2001. aastal avaldati ajakohastatud üldine märkus, mida laiendati märkimisväärselt 17 lõiguni, mis sisaldas üksikasjalikumat teavet. See järgnev UNHRC märkus käsitleb peamiselt hädaolukorrale reageerimiseks võetavaid meetmeid ega käsitle konkreetselt seda, mida luuakse või kuidas sellise hädaolukorra olemasolu kindlaks teha. 

Eelkõige on ÜRO Inimõiguste Nõukogu kommentaaris kindlaks määratud, et „mitte iga häire või katastroof ei kvalifitseeru avalikuks hädaolukorraks, mis ohustab rahva elu.“ Lisaks öeldakse selles: „Kui osalisriigid kaaluvad artiklile 4 tuginemist, peaksid nad hoolikalt kaaluma selle õigustust ja katastroofi, „miks selline abinõu on antud asjaoludel vajalik ja õigustatud.“

2020. aasta aprillis avaldas OHCHR avalduse pealkirjaga „Eriabimeetmed ja COVID-19 juhend“, mis samuti ei määratlenud „rahvuse elu ohu“ kriteeriume, kuid tõi välja, et:

Erakorralisi volitusi tuleks kasutada rahvusvahelises inimõigusõiguses sätestatud parameetrite piires, eelkõige Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, milles tunnistatakse, et riigid võivad vajada täiendavaid volitusi erandolukordade lahendamiseks. Sellised volitused peaksid olema tähtajalised ja neid tuleks kasutada ainult ajutiselt, eesmärgiga taastada normaalne olukord võimalikult kiiresti. Teatavate kodaniku- ja poliitiliste õiguste peatamine või erandid on lubatud ainult eriolukordades, mis ohustavad rahva elu. 

Tuleb kehtestada mõned kaitsemeetmed, sealhulgas teatud põhiõiguste austamine, mida ei saa ühelgi juhul peatada. Üldmärkuste kaudu tunnustab UNHRC valitsuse sõltumatut õigust määrata rahvatervisega seotud hädaolukorra olemasolu, mis võimaldab tugineda artiklile 4. 

UNHRC jätab riikliku erakorralise seisukorra varajase kindlaksmääramise osalisriigi ülesandeks ainult nõudes, et valitsus „hoolikalt kaaluks“ sellise meetme vajalikkust, legitiimsust ja põhjendatust. 

Erandi sätted tunnistavad lisaks riigi kui ühiskonna eestkostja peamisi kohustusi ja seda, et erakorralistel asjaoludel võib tekkida vajadus mitmete inimõiguste tagatiste järele, juhul kui neid tuleb peatada, määratletud parameetrite piires, täites samal ajal olulisi inimõigustega seotud juriidilisi kohustusi.

1. Hindamispiir

Seadusliku avaliku hädaolukorra olemasolu kindlakstegemisel lubab ICCPR erandit ainult siis, kui olemasolevad tingimused kujutavad endast tohutut ja tõendatavat ohtu rahva elule, kuna ICCPR ei kirjelda sellist võtmeterminit nagu „rahva elu“ (‘life of the nation’); riiklikud institutsioonid ja rahvusvahelised kohtud on sunnitud otsustama, kas konkreetne hädaolukord kvalifitseerub „rahva elu ohustavaks“ (‘threatening the life of the nation’). 

Niisuguse hädaolukorra olemasolu ja selle seljatamiseks vajalike erandite tunnuste ja ulatuse kindlaksmääramiseks on riikidel lai kaalutlusruum. Siiski ei ole riikidel selles osas piiramatut võimu, vaid nad alluvad IHRL-ile, nagu on sätestatud erinevates siduvates lepingutes, mille on ratifitseerinud riigid üle maailma.

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et:

Eelkõige peab iga osalisriik, kes vastutab oma rahva elu eest, otsustama, kas seda elu ohustab „avalik hädaolukord“ ja kui jah, siis kui kaugele on vaja minna hädaolukorrast ülesaamiseks. Selles küsimuses on ametiasutustel lai kaalutlusruum. Sellegipoolest ei ole riikidel selles osas piiramatut võimu.

Tunnustav „hinnangumarginaal“ „muutub sõltuvalt õiguse olemusest ning piirangu olemusest ja ulatusest“. Tuleb saavutada tasakaal avaliku huvi ja üksikisiku huvide vahel. Kui piirang puudutab vaba ja demokraatliku ühiskonna jaoks olulist inimõigust, vaja on palju suuremat õigustust; nii ka siis, kui erakorraline määrus takistab eraelu intiimseid aspekte. Ja vastupidi, „sellistes valdkondades nagu moraal või sotsiaalpoliitika on riiklikel võimudel suurem tegevusruum“.

„Kaalutlusruum“ (‘ margin of appreciation’) on konkreetsele riigile jäetud kaalutlusõigus oma kaitsemeetmete kava elluviimisel viisil, mida ta peab vajalikuks ehk lühidalt öeldes „riiklikele ametiasutustele jäetud vabadus“. Oluline, et nn hindamisvaru õigusnormide kohaselt lasub valitsustel: „koormus põhjendada erakorralisi avaldusi tagantjärele kohtuliku läbivaatamise käigus“.  

Sellise ratsionaalse põhjenduse puudumine oleks piisav põhjus otsustamaks, et IHRL-i piire on ületatud (‘transgressed’). 

Näiteks:

• Kohtuasjas McBride vs. Ühendkuningriik leidis EIKo, et riik kuritarvitas oma erakorralisi volitusi, kuna võetud meetmetele puudus rahuldav põhjendus. 
• Kohtuasjas Aksoy vs. Türgi järeldas EIKo, et teatud erakorralised meetmed, mis võeti, „ületavad valitsuse kaalutlusruumi, kuna ei saanud väita, et olukorra hädaolukord seda rangelt nõudis“.

Kõigil neil juhtudel tunnistas kohus valitsuse esmase rolli legitiimsust ajutiste erakorraliste meetmete kehtestamisel, kuid rõhutas ka seda, et riigiasutused peavad suutma pakkuda loogilisi (‘reasonable’) ja mõistuspäraseid (‘sensible’) põhjendusi. Need kohtuotsused rõhutavad põhimõtet, et valitsused on lõpuks kohustatud näitama usaldusväärseid ja ratsionaalseid põhjuseid, mille tõttu on väljakuulutatud „oht rahva elule“ ning põhjendama, miks nende meetmed hädaolukorra lahendamiseks on vajalikud (‘necessary’) ja mõistlikud (‘reasonable’).

Hindamismarginaali doktriin (‘margin of appreciation’) austab seda võimu määratlust, tagades, et rahvusvahelised tribunalid austavad teataval määral riiklike otsustajate kontekstitundlikke otsuseid eriolukorra ajal.

Rahvusvahelised kohtud peaksid aga sekkuma:

• juhul ja kui riiklikud ametiasutused ei motiveeri ja toetavad oma inimõigustest erandeid ratsionaalse, mõistliku ja terve mõistuse alusel, mida toetavad objektiivsed faktid ja andmed;
• kui valitsuste käitumine peegeldab ebaloogilist ja kuritahtlikku käitumist; või
• kui ettevõtte korruptsioon ja huvide konflikt on ohustanud nende usalduskohustust.

Seetõttu on riigil volitused avalike hädaolukordade ajal inimõiguste seaduslikest kohustustest kõrvale kalduda tingimusel, et riik tegutseb oma rahva ausa, auväärse ja ustava eestkostjana. Selle volituste delegeerimise nõuetekohaseks toimimiseks peavad riiklikud ametiasutused järgima rahvusvahelisi inimõiguste norme ja kriteeriume. 

Riigi erandite austamine ei ole vastuvõetav, kui asjaolud näitavad, et osalisriigid kuritarvitavad erakorralisi volitusi oma elanikkonna poliitiliseks ja rahaliseks ärakasutamiseks. Kriitiline küsimus, millega tuleb tegeleda, seisneb selles, kas COVID-19 põhjustatud oht kujutas endast rahvatervise hädaolukorda, mis ohustas rahva elu.

C. Millal ohustab rahvatervisega seotud hädaolukord rahva elu

Seoses sellega, mis on hädaolukord, mis ohustab „rahva elu“, siis Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et see peaks olema: erandlik kriisi- või hädaolukord, mis mõjutab kogu elanikkonda ja kujutab endast ohtu ühiskonna organiseeritud elule, millest riik koosneb. Euroopa Inimõiguste Kohtu asjas Taani, Norra, Rootsi ja Holland vs. Kreeka andis kohus EIÕK alusel mõningaid juhiseid ja leidis, et selleks, et avalik hädaolukord võiks ohustada rahva elu:

1. see peab olema vahetu või tegelik;
2. see peab mõjutama kogu elanikkonda; ja 
3. kogukonna organiseeritud elu jätkumine peab olema ohus.

Kohus rõhutas, et hädaolukord või oht saab olla erakorraline vaid siis, kui „tavalised meetmed või piirangud, mis konventsiooniga on lubatud avaliku turvalisuse, tervise ja korra säilitamiseks, on ilmselgelt ebapiisavad“. 

EIK rõhutas rahvatervisega seotud hädaolukorra erakorralisust kui olukorda, kus „normaalsus“ on vaieldamatult praktiline võimatus ja ühiskonna tavapärast igapäevaelu ei saa järgida. 

Kuigi see on välja toodud kvaasikohtumenetluse (‘quasi-judicial proceeding’) käigus ja kuna formaalselt puudus juriidiline pretsedendiõigus (‘legal precedential authority’), kinnitati Kreeka juhtumi kriteeriumid hilisemate juhtumite mõjukate pretsedentidena ja üldiselt arvati, et need annavad riikidele suuna. Rahvusvahelise juristide komisjoni Ameerika assotsiatsiooni (American Association for the International Commission of Jurists, AAICJ) autoriteetse tõlgenduse IHRL-i erandisätetele ICCPR-i alusel on andnud Siracusa põhimõtted (Siracusa Principles). Seoses sellega, mida kujutab endast „rahva elu ohustav avalik hädaolukord“, määrab Siracusa põhimõte järgmist:

1. Oht rahva elule on see, mis: 

mõjutab kogu elanikkonda ja kas kogu riigi territooriumi või osa sellest;

ja

1. ohustab elanikkonna füüsilist puutumatust, riigi poliitilist iseseisvust või territoriaalset terviklikkust või paktis tunnustatud õiguste tagamiseks ja kaitsmiseks hädavajalike institutsioonide olemasolu või põhilist toimimist. Seoses ühe rahva elu ohustava riikliku hädaolukorra elluviimisega hõlmavad Siracusa põhimõtted lisaks järgmisi üldpõhimõtteid.

• Õiguse piirangu ulatust ei tohi tõlgendada nii, et see ohustab asjaomase õiguse olemust.
• Kõiki piiranguklausleid tuleb tõlgendada rangelt ja kõnealuste õiguste kasuks.
• Seadused, mis seavad piiranguid inimõiguste teostamisele, ei tohi olla meelevaldsed ega ebamõistlikud.
• Iga kehtestatud piirang tuleb vaidlustada ja heastada kuritahtliku kohaldamise vastu.
• Kui pakti tingimustes nõutakse, et piirang peab olema „vajalik“, tähendab see termin, et piirang: a) põhineb ühel pakti vastavas artiklis tunnustatud piiranguid õigustaval põhjusel; b) vastab tungivale avalikule või sotsiaalsele vajadusele; c) taotleb legitiimset eesmärki; ja d) on selle eesmärgiga proportsionaalne. Igasugune piirangu vajalikkuse hindamine peab toimuma objektiivsetel kaalutlustel. 
• Piirangu kohaldamisel ei kasuta riik piiravamaid vahendeid, kui on vaja piirangu eesmärgi saavutamiseks. 
• Paktiga tagatud õiguse piiramise õigustamise kohustus lasub osalisriigil endal.
• Rahvusvahelises õiguses tunnustatud õigustest erandit, et reageerida ohule rahva elule, ei teostata õigusvaakumis. See on seadusega lubatud ja seetõttu alluvad sellele mitmed üldkohaldatavad õiguspõhimõtted. 
• Hädaolukorra väljakuulutamine peab toimuma heas usus, lähtudes olukorra objektiivsest hinnangust, et teha kindlaks, kui suures ulatuses (kui üldse) see rahva elu ohustab.
• Erakorralise olukorra väljakuulutamine ja sellest tulenevalt erandid pakti kohustustest, mis ei ole tehtud heas usus, juhtumi puhul on tegemist rahvusvahelise õiguse rikkumisega.
• Pakti sätteid, mis lubavad teatavaid erandeid avaliku hädaolukorra korral, tõlgendatakse kitsendavalt.
• Avalikus hädaolukorras valitseb ikkagi õigusriik. Erand on lubatud ja piiratud eesõigus reageerida adekvaatselt ohule rahva elule. Erandit teinud riigil lasub kohustus õigustada oma tegevust seaduse alusel.

Keskendumine „objektiivsele hindamisele“ jätab avatuks võimaluse lepingute järelevalve foorumil osaleda rahvatervisega seotud hädaolukorra üle otsustamises, mis kaotab riigi ainuõiguse selle olulise küsimuse otsustamisel. Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni (International Law Association, ILA) Pariisi inimõiguste normide miinimumstandardid (Paris Minimum Standards of Human Rights Norms) eriolukorras määratlevad avalikku hädaolukorda järgmiselt:

[…] erandlik kriisiolukord või avalik oht, tegelik või vahetu, mis mõjutab kogu elanikkonda või kogu elanikkonda piirkonnas, mille suhtes deklaratsioon kehtib, ja kujutab endast ohtu selle kogukonna organiseeritud elule, millest riik koosneb.

• Õigus juriidilisele isikule ja isikuna seaduse ees tunnustamisele
• Vabadus orjusest (‘Slavery’) või pärisorjusest (‘Servitude’)
• Diskrimineerimisvabadus kuni seaduse võrdne kaitse
• Õigus elule
• Isiku loomupärane õigus vabadusele ja turvalisusele
• Vabadus piinamisest või julmast, ebainimlikust või alandavast kohtlemisest või karistamisest
• Vabadus meditsiinilistest või teaduslikest eksperimentidest ilma vaba ja teadliku nõusolekuta
• Õigus õiglasele kohtuprotsessile ja Habeus Corpus
• Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus
• Õigus õiguskaitsevahenditele ning sõltumatule ja erapooletule kohtusüsteemile

Lisaks pidid Pariisi miinimumstandardid aitama tagada, et isegi olukorras, kus on kuulutatud heauskne erakorraline seisukord, hoiduvad asjaomased osalisriigid peatamast neid põhilisi inimõigusi, mida ei peeta eranditeks, kuna Pariisi miinimumstandardid on üheselt mõistetavad, et „[riikliku hädaolukorra ajal] ei tohi riik … teha erandeid rahvusvaheliselt ette nähtud õigustest, mida ei saa peatada ja mille suhtes ei kohaldata erandeid“.

D. COVID-19 ei vastanud tõelise hädaolukorra põhikriteeriumidele, mis ohustavad rahva elu

Rahvusvahelised inimõiguste ettekirjutused on täpsed, et rahvatervisega seotud katastroof, mis ohustab rahva elu, peab ohustama või kahjustama mõnda riikluse või elanikkonna püsimajäämise olulist elementi ning sisaldama järgmisi põhikriteeriume.

1. See peab olema tegelik või vahetu. 
2. Selle mõju peab hõlmama kogu rahvast.
3. Ühiskonna organiseeritud elu jätkumine peab olema väljasuremisohus.
4. Oht või hädaolukord peab olema erakordne, kuna tavapärased meetmed või kontrollid rahva tervise, korra ja ohutuse kaitseks on kahtlemata ebapiisavad.

Praktikas tuleks iga kriteeriumi hinnata kumulatiivselt ja kui hädaolukord ei ületa mõnda künnistest, välistab see hädaolukorra väljakuulutamise. Teisisõnu, selleks, et rahvatervisega seotud hädaolukord oleks tõeline, tuleb järgmisele neljale küsimusele vastata jaatavalt ning neid peavad toetama tegelikud faktid ja andmed.

1. Kas oht on tegelik või vahetu?
2. Kas oht hõlmab kogu rahvast?
3. Kas ühiskonna organiseeritud elu jätk on väljasuremisohus? 
4. Kas oht on nii erakordne, et tavapärased meetmed rahva tervise ja korra kaitseks on kahtlemata ebapiisavad?

Rahvatervise hädaolukord, mis ei vasta ühelegi ülaltoodud kriteeriumile, ei kujutaks endast autentset ja õigustatud ohtu „rahva elule“. Kõik inimõigustega vastuolus olevad rahvatervise eeskirjad, mis on kehtestatud sellise pseudo- või väljamõeldud rahvatervise hädaolukorra tõttu, oleksid IHRL-i normatiivstandardite järgi ebaseaduslikud.

Järgneb…