Transsoolisena identifitseeritud enesetapukatsete määr kahekordistus pärast vaginoplastika saamist (muutes oma riista kirurgiliselt tupeks), selgub ajakirjas The Journal of Urology avaldatud eelretsenseeritud uuringust.
Uuringus vaadeldi psühhiaatriliste hädaolukordade määrasid nii enne kui ka pärast soo muutvat operatsiooni 869 mehe seas, kes läksid noa alla ja 357 naise seas, kes läbisid Californias falloplastika (muutes tupe riistaks) aastatel 2012–2018.
Kuigi teadlased leidsid, et psühhiaatriliste hädaolukordade määr oli kõrge nii enne kui ka pärast sugu muutvat operatsiooni, olid enesetapukatsed märkimisväärselt kõrgemad nende seas, kes said vaginoplastikat, teatab Epoch Times.
“Tegelikult on meie täheldatud enesetapukatsete määr falloplastika rühmas tegelikult sarnane üldise elanikkonnaga, samas kui vaginoplastika rühma määr on enam kui kaks korda suurem kui kogu elanikkonnal,” kirjutas uuringu autor.
869 patsiendist, kellele tehti vaginoplastika, üritas 38 patsienti enesetappu – üheksa katset enne operatsiooni, 25 pärast operatsiooni ning neli katset enne ja pärast operatsiooni. Teadlased leidsid 1.5-protsendilise enesetapuriski enne vaginoplastikat ja 3.3-protsendilise enesetapuriski pärast protseduuri. Peaaegu 3 protsenti neist, kes üritasid pärast vaginoplastikat enesetappu, ei esinenud enne operatsiooni enesetapuohtu.
357 bioloogiliselt naissoost patsiendi hulgas, kellele tehti falloplastika, oli kuus enesetapukatset, mille enesetapurisk oli 0,8 protsenti enne ja pärast operatsiooni.
Lisaks enesetapukatsetele leiti uuringus, et traumapunkti ja statsionaarset psühhiaatrilist kohtumist kogenud inimeste osakaal oli kahe rühma vahel sarnane – 22,2% vaginoplastikast ja 20,7% falloplastika rühmadest kogesid vähemalt ühte psühhiaatrilist kohtumist.
Uuringu kohaselt kogeks 33.9% vaginopastiat läbivatest bioloogilistest meestest operatsioonijärgset psühhiaatrilist kohtumist võrreldes 26.5% -ga bioloogiliste naiste puhul, kes läbisid falloplastika, kui episood oleks esinenud enne operatsiooni.
Seda on palju.
Nagu Epoch Times veel märgib:
Enesetappude määr 19 korda kõrgem
The Epoch Timesile antud intervjuus ütles juhatuse poolt sertifitseeritud plastika- ja rekonstruktiivkirurg dr Alfonso Oliva, et uuringud nende psühhiaatriliste tulemuste ja pikaajalise jälgimise kohta, kellel on soo korrigeerimise operatsioon, puuduvad, kuid oluline paber on mainimist väärt. Aastal avaldatud 2011. aasta dokumendis PLOS ONE leidsid teadlased, et inimestel, kellele tehti soo korrigeerimise operatsioon, oli üldise suremuse, suitsidaalse käitumise ja psühhiaatrilise haigestumuse määr üldise elanikkonnaga võrreldes oluliselt kõrgem.
“Seda paberit on raske ümber lükata, sest see on pikisuunaline uuring,” ütles dr Oliva. “Rootsis on kõik andmebaasis ja diagnoosikoodide kaudu saavad nad jälgida, mis juhtub iga kodanikuga tema haigusloo osas. Nad ootasid rohkem kui 10 aastat pärast seda, kui inimestel oli operatsioon, ja leidsid, et enesetapusurmal oli kohandatud ohusuhe 19,1.”
Traumapunkti kohtumiste kohta saate “viriseda”, kuid see uuring näitab, et transsooliste operatsioonidega patsientide puhul oli nende enesetappude määr 10 aasta pärast 19 korda kõrgem kui kogu elanikkonnal, ütles dr Oliva. Lisaks jäeti uuringust välja psühhiaatriliste haigustega inimesed, nii et need on isikud, kellel arvatakse olevat psühhiaatrilisi haigusi väljaspool düsfooriat.
Kirurgilised protseduurid
Falloplastika on mitmeastmeline protsess, mida viib läbi bioloogiline naine, kes soovib üle minna mehele, kus peenis luuakse suguelundite ja käsivarre või reie kudede abil. Väliseid suguelundeid, nagu labia või välimised labia, kasutatakse munandikoti loomiseks ja munandite implantaadid sisestatakse mitu kuud hiljem koos implantaadiga, mis põhjustab erektsiooni.
Vaginoplastika on soolise düsfooriaga inimestele kõige sagedamini teostatav soo korrigeerimise operatsioon, kus igal aastal tehakse üle 3,000 protseduuri. Johns Hopkinsi meditsiini sõnul on vaginoplastika kirurgiline protseduur, mis hõlmab peenise, munandite ja munandikoti eemaldamist, et luua vulva ja funktsionaalne tupp. Kirurgid loovad tavaliselt tupekanali, kasutades olemasolevat peenist ja munandikotti ümbritsevat nahka või kasutades naha siirdamist kõhust või reielt.
Peniaalne inversioon on kõige sagedamini teostatav protseduur, kus nahk eemaldatakse peenisest ja pööratakse ümber, et moodustada kott, mis sisestatakse kusiti ja pärasoole vahele loodud tupeõõnde. Seejärel eemaldavad kirurgid kusiti osaliselt, lühendavad ja paigutavad selle ümber ning loovad labia majora, labia minora ja kliitori.
Teine kirurgiline meetod hõlmab robotsüsteemi kasutamist, mis võimaldab kirurgidel jõuda kehasse väikese sisselõike kaudu kõhunupus, et luua tupekanal. Teostatud vaginoplastika tüüp on patsientidel erinev. Näiteks noorematel patsientidel, kes pole kunagi puberteeti kogenud, võib peenise nahal olla ebapiisav peenise inversiooni tegemiseks.
“Kui võtate lapse, kes on puberteedieas – ja nad soovitavad anda puberteediea blokeerijatele puberteedi peatamiseks 10–11-aastaselt 1/2 – ja kui teete seda väikeste poiste jaoks, ei saa nad peenisest ja munandikotist kudesid saada, nii et tupe loomine on väga keeruline,” ütles dr Oliva The Epoch Timesile. “Peate kasutama kudesid teistest kehapiirkondadest, näiteks kõhukelmest või käärsoolest. Mõned Brasiilia teadlased uurivad tegelikult tilapia kala kasutamist,” lisas ta.
Pärast vaginoplastika läbiviimist on taastumisprotsess ulatuslik ja vaginaalne laienemine tuleb läbi viia erineva intervalliga kogu patsiendi elu jooksul.
tõsiste riskidega seotud vaginoplastika
Lisaks suurenenud enesetapuriskile on vaginoplastika seotud paljude füüsiliste tüsistustega, sealhulgas haavade eraldumine, vaginaalne stenoos, hematoom, rektovaginaalsed fistulid, granuleerimiskude, verejooks, infektsioon, naha või kliitori nekroos, õmblusjoone dehistsents (kirurgilise sisselõike avanemisel), uriinipeetus või vaginaalne prolapss.
Ajakirjas International Brazilian Journal of Urology 2021. aastal avaldatud artikli kohaselt on rektovaginaalne fistul vaginoplastika “kõige laastavam komplikatsioon”, mis võib tekkida “hoolimata hoolikast tehnikast” ja ilma pärasoole ilmse vigastuseta.
Rektovaginaalne fistul on ebanormaalne ühendus pärasoole ja tupe vahel, mis võib põhjustada fekaalipidamatust, hügieeniprobleeme, tupe või päraku ärritust ning potentsiaalselt eluohtlikke abstsesse ja fistuli kordumist.
Androloogia 2021. aasta ülevaates leiti, et peenise inversiooni vaginoplastikale järgnenud tüsistuste määr oli vahemikus 20 kuni 70 protsenti, kusjuures enamik tüsistusi esines esimese nelja kuu jooksul pärast protseduuri.
2018. aasta kliinilise anatoomia ülevaates ja metaanalüüsis vaatasid teadlased läbi 125 artiklit, et hinnata operatsioonijärgseid neovaginaalseid tüsistusi. Pärast 13 uuringu valimist, mis hõlmasid 1,684 patsienti, leidsid nad, et tüsistuste määr oli 32 protsenti, kusjuures mitteesteetilistel põhjustel oli reoperatsiooni määr 22 protsenti.
“Ilukirurgia puhul, kui tüsistuste määr oleks üle 2–3 protsendi, poleks teil ühtegi patsienti,” ütles dr Oliva The Epoch Timesile. “Need on väga kõrged protsendimäärad, mida me lihtsalt aktsepteerime.”
Dr Oliva ütles, et nende kirurgiliste protseduuride tüsistused on väga kõrged ja ta arvab, et seetõttu on enesetappude määr nii kõrge.
“Inimesed arvavad, et see lahendab probleemi ja see ei lahenda,” ütles ta.
Ajakirjas Journal of the American Society of Plastic Surgeons avaldatud 2018. aasta juuni dokumendis vaginoplastika läbinud 117 patsiendi operatsioonijärgsete tulemuste kohta leiti, et 26 protsendil patsientidest esines granuleerimiskude, 20 protsendil oli intravaginaalne armistumine ja 20 protsendil pikaajaline valu.
Ajakirjas The Journal of Urology avaldatud 2017. aasta artiklis jälgisid teadlased patsiente, kellele tehti peenise inversiooni vaginoplastika. 330 patsiendist 95 (29 protsenti) esines operatsioonijärgseid tüsistusi. Kolmel neist patsientidest tekkis rektoovaginaalne fistul ja 30 patsienti vajasid teist operatsiooni.
Uroloogias avaldatud 2016. aasta uuringus vaatasid teadlased tagasiulatuvalt läbi 69 patsiendi kliinilised andmed, kellele tehti vaginoplastika jaanuarist 2005 kuni jaanuarini 2015. Kuigi operatsiooni ajal tekkinud tüsistustest ei teatatud, koges 22 protsenti patsientidest suuri operatsioonijärgseid tüsistusi.
“Oleme Ameerika Ühendriikides täiskasvanuid üle viinud alates 2007. aastast, kuid kus on sooidentiteedi kliinikute andmed? Miks ei avaldata Ameerika Ühendriikides midagi pikaajalise funktsiooni kohta? Miks pole meil seksuaalfunktsiooni kohta midagi avaldatud? Me peaksime suutma seda järgida ja peaksime seda uurima, kuid me ei ole seda,” ütles dr Oliva The Epoch Timesile.
* * *
