Energiasõda

Kui teemaks tõuseb kallis energiahind, on Kaja Kallasel ja teistel reformiusksetel võtta varnast selgitus, et süüdi on Putin ja Venemaa agressioon. Muidugi mõjub sõda Ukrainas Euroopa majandusele kurnavalt, kuid kollapsile pandi alus märksa enne käesoleva aasta 24. veebruari ning energiasõja nimi, mida Brüsselist liikmesriikide vastu peetakse, on roheäärmuslus. Just sellised läbimõtlematud meetmed nagu endast õhumüüki kujutav CO2 kaubandus ning põhjendamatult karmide keskkonnanormide kehtestamine, millele lisandub spekulatsioonialdis energiabörs, on viinud meid olukorrani, kus elekter on muutunud luksuskaubaks.

Euroopalik suitsiid.

Maailm on aetud pöördesse juttudega kliimasoojenemise tulemusel saabuvast apokalüpsisest, mille ärahoidmise ainsa võimalusena tuleb vähendada energiatarbimist ning vahetada fossiilne energia nn taastuvenergia vastu. Euroopas on asutud seda ülesannet täitma agarusega, mis ei jäta aega analüüsile ega arutlustele, milline on taolise kiirustava ja tehnoloogiliste lahendustega katmata rohepöörde hind. Kahjuks ei jõua Brüsseli otsustajate ning meie matkijateni tõsisasi, et heitmekoguste vähendamise eesmärgid ei vasta hetke võimalustele ning kiirustava roherutakuse tulemuseks on energiakriis, sest nn puhta energia tootmisvõimsused jäävad maha tempost, millega fossiilkütustel toodetava energia hulka vähendatakse. Lühikese ajaga olemegi jõudnud olukorrani, kus energiat ei jätku, sest vanad fossiilkütustel töötavad jaamad on suletud, uued tuule ja päikesejaamad ei suuda aga puuduolevat energiat veel aastakümneid piisavalt toota, kui üldse kunagi tekkinud tühikut täitma hakkavad. Euroopas pimesi ja tagajärgi arvestamata aetav rohepoliitika meenutab lolli peremehe napakat käitumist, kes tulles mõttele uus kaev kaevata, sülitab vanasse rammusa pläraka, seejärel taibates, et nüüd on peenike pihus. Euroopas ja jäärapäise kuulekusega Brüsseli käske täitvas kallaskalduvas Eestis on just nii juhtunud, kuigi põlevkivijaamade täisvõimsusel tööle paneku ja röövellikust Nord Poolist loobumisega võiksime veel olukorda päästa ja odava elektriga oma elujärge parandada.

Leedu needus.

Näiteks euroopalikest ebastabiilsust loovatest libameetmetest, millega suletakse võimsusi enne, kui neile leidub asendus, on Leedu Ignalina tuumajaama kinnipanek, mis jättis meie balti naabri 70% osas elektrita. Tegemist oli Brüsseli nõudmisel toimunud harakiriga, mida Leedult Euroliitu astumise ühe tingimusena nõuti. Nii sai seni elektrit eksportinud riigist importija. Võib ju küsida, et mis see meid puudutab, kui leedukad rohelist panevad. Aga puudutab. Läbi Nord Pooli voolab meie elekter Leetu ning euroopalik solidaarsus sunnib meid maksma sealse rohetotruse eest. Mõni aeg tagasi, kui Nord Pooli Läti haru remondiks suleti ja meie elekter sealtkaudu Leetu ei kadunud, langes Eestis kohe elektri hind, kuid kahjuks vaid loetud tundideks, kuni energianäljas leedukad uuesti Nord Pooli nisa juurde lasti.

Roheline loojang.

Elektriga oleme mudas mitte Ukraina sõja tõttu nagu väidab Kaja Kallas, vaid eelkõige Brüsseli mahitusel toimunud rohepöörde nime kandva majandusreegleid eirava loosungliku hurraapatriotismi pärast, mille tulemuseks on elatustaseme langus, maruline inflatsioon ja Euroopa ennaktempos allakäik. Kas sellisesse tulevikku me soovisimegi laulva revolutsiooni päevil end vabaks lauldes jõuda?



Vsevolod Jürgenson