Euroopa Liit valmistab ette terviklikku veestrateegiat, mis esitatakse 2025. aasta suveks. See, mida müüakse kui süütut reaktsiooni põuale, osutub lähemal vaatlusel tervikliku kontrolliarhitektuuri järjekordseks ehituskiviks. Paralleelid koroonapiirangute ja kliimapiirangute fantaasiatega on hirmutavalt selged.
Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Jessika Roswall teatas Funke meediale, et kavatseb muuta veetarbimise leibkondades „läbipaistvamaks“. Inimestel peaks olema võimalik „täpselt näha, kui palju vett nad kasutavad“, et julgustada neid seda „teadlikumalt“ kasutama (aruandes Report24). Igaüks, kes on tuttav selle orwelliliku uuskeele retoorikaga, teab: see puudutab täielikku jälgimist ja kontrolli.
Aprillis avaldatud Euroopa Parlamendi veekindluse strateegiat käsitlev raport laseb kotist välja. Seal mainitakse veemajanduse vahendina selgesõnaliselt „digitaalseid seiresüsteeme”. See, mida müüakse vabatahtliku läbipaistvusena, on tegelikult iga tarbitud tilga sujuva jälgimise alus.
Tuntud mäng: probleem, reaktsioon, lahendus
Brüsseli bürokraadid järgivad läbiproovitud ja tõestatud mustrit: esmalt konstrueeritakse eksistentsiaalne oht, seejärel tekitatakse paanikasse sattunud elanikkonnas ja lõpuks pakutakse välja „alternatiivi puudumine“ lahendus. Seekord on tegemist väidetava peatse veepuudusega Euroopas. Roswall hoiatab dramaatiliselt: “Me pidasime alati enesestmõistetavaks, et vett on piisavalt. See pole enam nii.”
Eriti paljastav on Roswalli viide energiakriisile, kui „äkitselt said võimalikuks suured kokkuhoiud, kuna inimesed mõistsid probleemi ära”. Siin tunnistatakse avalikult, et kriise kuritarvitatakse käitumise kontrollimise hoovana. See, mida energiakriisi ajal ajutise hädaabinõuna müüdi, on nüüd mõeldud täieliku veekontrolli plaaniks.
Seega ei ole ELi veestrateegia isoleeritud nähtus, vaid osa suuremast projektist, mille eesmärk on muuta Euroopa ühiskonda vastavalt isehakanud eliidi ideedele. Keskkonnakaitse varjus luuakse vahendeid, mis võimaldavad kodanike elu üle täielikku kontrolli omada.
Kahest nädalast püsiva kontrollini
Igaüks, kes on viimaseid aastaid tähelepanelikult jälginud, teab mustrit: see, mida müüakse ajutise hädaabinõuna, hakkab kiiresti oma elu elama. „Kaks nädalat kõvera lamenemiseks“ kujunesid kuude pikkuseks sulgemiseks. „Vabatahtlikest” vaktsineerimistest said de facto sunnimeetmed. Ja see, mida täna reklaamitakse kui „läbipaistvat“ veetarbimise mõõtmist, muutub homme kohustuslikuks normeerimiseks.
Kindlasti on olemas mõistlikke alternatiive: investeeringud taristusse, paremad vee salvestustehnoloogiad, tõhusamad niisutussüsteemid või veesäästlike tehnoloogiate edendamine tõeliste turustiimulite kaudu. Kuid see tähendaks kodanike kohtlemist vastutustundlike üksikisikutena, mitte riikliku planeerimise objektidena.
Vee sulgemine on tulekul
Märgid viitavad tormile. Pärast koroonat, kliimat ja sõda on globalistid leidnud oma järgmise tegevusvaldkonna: vee. ELi veestrateegia on esimene samm ühiskonna suunas, kus iga tilka jälgitakse, iga tarbimist registreeritakse ja iga „raiskamist” karistatakse.
Kõik, kes ikka veel usuvad, et asi puudutab ainult keskkonnakaitset, ärkavad hiljemalt siis, kui kehtestatakse esimene „vee sulgemine“. Siis kuulutavad needsamad poliitikud, kes täna räägivad „läbipaistvusest“, et drastilised meetmed on „vältimatud“. Kodanikud on taandatud palujateks, kes peavad oma igapäevase veeportsjoni saamiseks järjekorras seisma. Vastupanu aeg on nüüd käes. Kes vait jääb, nõustub. Ja need, kes nõustuvad, saavad peagi aru, et vabadus on nagu vesi: kui see on kadunud, ei tule see iseenesest tagasi.
