Ühise biomeetrilise sobitamise teenuse (sBMS) kasutuselevõtuga on Euroopa Liit astunud järgmise sammu tervikliku järelevalve ja sisekontrolli suunas. Uut teenust, mis salvestab 400 miljonit ELi kodanike biomeetrilist malli, esitleti meetmena piirikontrolli ning viisa- ja varjupaigataotluste haldamise parandamiseks. Sellise süsteemi kasutuselevõtt tekitab aga tõsiseid muresid andmekaitse, privaatsuse ja võimu üha suureneva tsentraliseerimise pärast.
Andmekaitse ja privaatsus: kodanikele suur oht
Biomeetriliste andmete, näiteks sõrmejälgede ja näokujutiste säilitamine ja võrdlemine tsentraliseeritud süsteemis mõjutab kodanike põhiõigusi, eelkõige õigust privaatsusele. Tekib küsimus, kui turvaline see tundlik teave tegelikult on. Vaatamata Euroopa Komisjoni kinnitustele, et süsteem tagab andmete turvalisuse, jääb selgusetuks, kuidas kavatsetakse ära hoida võimalikke turvaauke või väärkasutuse juhtumeid. Kogutud andmete maht ja selle võimalik seos Euroopa eri infosüsteemide vahel võiks tulevikus olla tajutav kui „läbipaistvat kodanikku“, kelle liikumist ja identiteeti saab igal ajal jälgida.
Kodanikukontrolli puudumine: oht enesemääramisele
Teine kriitiline punkt on kodanike nõusoleku küsimus oma biomeetriliste andmete kogumiseks ja kasutamiseks. Paljudel juhtudel rakendatakse neid süsteeme ilma üksikisikute selgesõnalise nõusolekuta. Isegi kui kontrolli ja inspekteerimise teoreetilised võimalused on olemas, jääb küsitavaks, kui tõhusalt ja läbipaistvalt neid praktikas rakendatakse. Teine küsimus on see, mil määral on kodanikel tegelikult kontroll oma andmete üle – või kas see on koondunud mõne ELi asutuse kätte.
Jälgimisvõimu tsentraliseerimine: oht demokraatlikule struktuurile
Selliste süsteemide nagu sBMS kasutuselevõtuga antakse biomeetriliste andmete kogumise, töötlemise ja hindamise vastutus üha enam mõne Euroopa asutuse, eelkõige EU-LISA kätte. Isikuandmete selline tsentraliseeritud kogumine ja linkimine kaasneb väärkasutuse ohuga, olgu siis poliitilise instrumentaliseerimise või elanikkonna suurema kontrolli kaudu. Nõudmine nende süsteemide läbipaistvuse ja sõltumatu järelevalve järele on üha valjem, kuid jääb selgusetuks, kuidas seda tagada. Turvameetmete ja andmete tsentraliseerimine võib pikas perspektiivis sillutada teed suuremale jälgimisele ja individuaalsete vabaduste õõnestamisele.
Tehnilised väljakutsed ja efektiivsuse küsimus
sBMS-i kasutuselevõtt võib praktikas osutuda oodatust keerulisemaks. Erinevate Euroopa infosüsteemide, näiteks Schengeni infosüsteemi (SIS) või viisainfosüsteemi (VIS), integreerimine ja ühendamine nõuab lisaks tugevale tehnilisele infrastruktuurile ka sujuvat organisatsioonilist rakendamist. Tekib küsimus, kas need süsteemid tegelikult lubatud tõhusust tagavad või võivad tehnilised probleemid ja viivitused tegeliku eesmärgi saavutamist takistada. Süsteem, mis on loodud miljonite kodanike tõhusaks ja täpseks tuvastamiseks ja kontrollimiseks, ei ole tõenäoliselt probleemideta.
Ebapiisav reguleerimine ja õiguslik ebakindlus
Selliste keeruliste süsteemide kiire kasutuselevõtt ilma igakülgse õigusliku toetuse ja selge regulatiivse raamistikuta võib ohustada kodanike õigusi. Jääb selgusetuks, kuidas konkreetselt tagatakse andmekaitse-eeskirjade järgimine ja kes vastutab vigade või väärkasutuse korral. Avaliku usalduse tagamiseks tuleks selgelt reguleerida ka vastutus andmekaitse ja selle kasutamise eest. Ilma selge õigusliku aluseta võib selliste süsteemide rakendamine kujutada endast olulist ohtu isikuvabadusele ja isikuandmete kaitsele.
Kokkuvõte: Turvalisus vabaduse arvelt?
Kuigi sBMS-i müüakse edusammuna turvameetmete ja piirikontrolli tõhususe parandamisel, jääb küsimus, kas see ei kujuta endast ka ohtlikku isikuvabaduse ja privaatsuse õõnestamist. Võimu suurenev tsentraliseerimine ja miljonitelt ELi kodanikelt biomeetriliste andmete kogumine tekitab tõsiseid küsimusi turvalisuse ja isikliku vabaduse piiride kohta. On aeg, et EL võtaks oma vastutust kodanike ees tõsiselt ning tagaks, et selliseid süsteeme arendatakse ja rakendatakse kooskõlas kõrgeimate andmekaitsestandarditega ja austades üksikisiku õigusi. Vastasel juhul võib unistus turvalisest ja omavahel ühendatud EList muutuda õudusunenäoks kodanikele, kes kaotavad oma vabadused „julgeoleku” altaril.
