Vanasti jäid kõige vanem ja kõige väetim kahekesi koju kui teised põllutöödele ja metsatöödele läksid, aga nemad ei jaksanud liikuda, sest vana enam ei suutnud ja noor veel ei suutnud, aga kahekesi koos olles lõid nad maailma alusmüüri, igikestvust, järjepidevust.
Kõik vaarema laulud ja lood ja sõnaseadmised hakkasid imikus helisema, leidsid kõige tundlikuma materjali edasikestmise jaoks ja vormisid uut elu.
Laps õpetati rääkima.
Laps korjas iga päev üles uued sõnad kuni hakkas ise laulma ja trallitama.
Üritage imikule õhtuti eepost ette lugeda, ta võtab selle värsside rütmi, see jääb ta sisse ja nii saate ka ise eepose läbi lugeda.
Miks need tänapäeva lapse kriiskavad ja kisendavad ? Väga lihtsal põhjusel – neil pole sõnu. Nad on ekraanide ette topitud jalust ära ja neil puutub meeleline kogemus maailmast.
Kui vigastada alla aastast last mis iganes moel, siis ta sandistub eluks ajaks. Temast ei saa enam elulooma.
Inglise filme vaadates tajusin kohutavat mustrit, et kõik nende mõrvalood kirjeldavad mustrit, kuidas lapsi on väiksena kuritarvitatud, alandatud, hävitatud,muserdatud ja siis nad kannavad neid mustreid läbi elu, aina kordavad neid. Ja kurjus aina paljuneb.
Inimene muutub füüsiliselt vägivaldseks kui tal saavad sõnad otsa.
Rikkaliku sõnavaraga inimene ei tõsta oma kätt ega jalga, ta sarkasm lööb vastupanuks vohama, aga tavaliselt on ründajad nii juhmid, et nad eisaagi aru kui pikalt ja kuhu neid saadetakse.
Kuritegevuse vähendamise jaoks peab lastele õpetama ilusat eesti keelt, mitte vanglaid juurde ehitama. Vanglate ehitus on erakondi toetavate praagamagude korruptsioonibisniss, aga mitte rahvuse kestmine.
Keeleõpe on rahvuse kestmine.
Väiksed maakoolid, kus lapsed saavad aeglaselt ja häirimatult kasvada, on rahvuse kestmine.
Ei ole maailmas ilusamat ja väljendusrikkamat ja paindlikumat ja aegade vahel ekslevamat keelt kui eesti keel.
Need ajad vahelduvad hullemini kui aastaajad.
“Ta mõistis, et oli tahtnud oma parimad teod jätta teiste teha kusagil kaugel ja nutab lohutamatult tänaseni.
Ma tahan, et sa oleksid olnud mu kaaslane kavatses ta mehele öelda millalgi ebamäärases tulevikus, kus kõik näis nii helge.”
Mis keeles saaks taolisi lauseid veel öelda.
Ainult puhtas eesti keeles.
Vägivaldselt murtud ja väljendusoskuseta jäetud inimesed aga ei murra elu imelisuseni välja.
Elu on liiga lühike isegi selleks, et süveneda liblikaliikidesse või herbariseerida 1 m2 maakamarat, et tajuda lõputut üliküllust, lõputut mitmekesisust, lõpmatust, aga kuidas seda sõjarditele, ahnetele kröösustele selgeks teha.
