Peaminister Kaja Kallas ütles neljapäeval saates “Esimene stuudio”, et “Ukraina sõdib SÕNA OTSESES MÕTTES meie vaenlasega”. Kuivõrd ta ütles seda Eesti Vabariigi valitsuse juhina (millises kapatsiteedis ta saates osales), siis ilmselgelt pidas ta “meie” all silmas Eesti Vabariiki.
Sellistel avaldustel on väga suur kaal ja potentsiaalselt väga kaugele ulatuvad tagajärjed. Seetõttu ei tohi neisse suhtuda ükskõikselt ega ka kergekäeliselt. Vastupidi, neisse tuleb suhtuda täie tõsidusega.
Minu hinnangul on see absoluutselt lubamatu, et Eesti Vabariigi valitsuse juht teeb järjepidevalt avaldusi, mille kohaselt on Eesti Vabariik sõjas – justkui Eesti Vabariik ja Ukraina ei olekski kaks erinevat riiki. Sellistel avaldustel on poliitiliselt ja ka rahvusvahelise õiguse mõttes vägagi suur tähtsus, sest teatud mõttes on tegu riikliku enesemääratlemise aktidega.
Varem on Kallas öelnud otse, et Eesti on sõjas (vt nt siit https://bit.ly/3UOVKU9). Aga just sellele järeldusele osutab ka “Esimeses Stuudios” tehtud avaldus, sest minu parima arusaamise kohaselt võivad Eesti Vabariigi poliitilised juhid nimetada Eesti Vabariigi vaenlaseks vaid riike, millega Eesti Vabariik on reaalselt sõjas (eriti, kui öeldakse, et tegu on vaenlastega mitte ülekantud või kujundlikus tähenduses, vaid sõna otseses mõttes).
PÕHIKÜSIMUS seisneb siin selles, millisest eesmärgist Eesti Vabariigi välis- ja kaitsepoliitikas reaalselt juhindutakse – kas eesmärgist, et sõda Eestisse ei jõuaks, või hoopis vastupidisest eesmärgist, et sõda jõuaks Eestisse? See ei ole retooriline küsimus, sest üha enam tundub, nagu teatud seltskond tegutsekski sõja laienemise ja selle Eestisse jõudmise nimel (vt https://bit.ly/3UQbmXL).
Kui meie eesmärgiks on, et sõda Ukrainas ei laieneks ja Eestisse ei jõuaks, siis peavad meie riigi juhtivpoliitikud rõhutama järjepidevalt, et Eesti Vabariik ei ole sõjas, ei käsitle ühtegi riiki endaga sõjas olevana ega nõustu kellegi teise poolt ühegi Eesti Vabariigi poolse sammu (nt relvastuse Ukrainale andmise) tõlgendamisega sõjas olemise või sõtta astumisena.
Aga kui kellegi eesmärgiks on, et sõda Ukrainas laieneks ja jõuakski reaalselt ka Eestisse, siis on igati mõttekas rääkida, et Eesti juba on sõjas ja nimetada riiki, millega me arvame end sõjas olevat, “sõna otseses mõttes” vaenlaseks. Sisuliselt on sellisel juhul tegu sõjakuulutusega, sest kui meie arvame end olevat Venemaaga sõjas, siis ei maksa olla üllatunud, kui samal moel hakkab suhet Eesti Vabariigiga käsitlema ka Venemaa.
Tõhus kaitsepoliitika algab mõistlikust, eesmärgipärasest diplomaatiast, mille üheks kõige olulisemaks osaks on riigijuhtide mõistlik, eesmärgipärane retoorika.
Igasugune selline retoorika, mis soosib sõja jõudmist Eestisse, on mitte ainult lubamatu, vaid lausa kuritegelik – sõna otseses mõttes, kuna see teeb Eestile suurt kurja. Seetõttu peaks kõik toimiva südametunnistusega inimesed sellise retoorika ühemõtteliselt ja teravalt hukka mõistma, kusjuures ajakirjandusel on siin täita eriti oluline roll (mistõttu on väga kahetsusväärne, et Eestis valitsusest sõltumatut ajakirjandust praktiliselt ei eksisteeri).
Lõpetuseks olgu pahatahtlike tõlgenduste ennetamiseks mainitud, et küsimus ei ole siin selles, mida keegi Venemaast arvab, vaid selles, mis on ja mis ei ole reaalselt Eesti rahva ja riigi parimates huvides. Loodetavasti suudame nõustuda, et Ukraina sõja laienemine ning selle jõudmine Eestisse meie huvides ei ole, sõltumata sellest, milliseid kaugemaid eesmärke (Venemaa hävitamine, Putini kukutamine) võib keegi näha sõja laienemist teenivat.
//Varro Vooglaid//
