Enne Esimest maailmasõda oli Eesti põllumajandus valdavalt võõrmaa-lastest suurmaaomanike omanduses. Neile kuulus ligi pool eesti haritavatest maadest. Omades poolfeodaalseid õigusi, kasutasid nad tööjõuna rentnikke ning maata talupoegi.
Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud Eesti Vabadussõja ajal sai eesti maaelu ja tööstus tugevasti kannatada. Paljude talude hooned olid sõjatules maha põlenud,suur osa karjast hävinud, enamus tööstusharusid lakanud töötamast ja Vene pankades ning tsaariaegsetes väärtpaberitesse paigutatud säästud olid kaotanud oma väärtuse. Maarahval polnud raha ja kogemuste puudumise tõttu puudusidärisuhted välismaaga. Meisse suhtuti seal ebalevaltkui revolutsiooniliste kalduvustega tõusikutesse.
Peale Vabadussõja lõppu hakkas olukord tasapisi muutuma. Kõik mõisatele kuulunud maad jagati välja maata talupoegadele ja Vabadussõjast osavõtnuile.Maast ilma jäänud mõisnikele maksti riigi kassast “valuraha”. Lääneriigid nimetasid eestlaste sellist tegevust “bolševismiks” ja ennustasid riigi kokkuvarisemist ja pankrotti. Kuid peagi selgus, et nad eksisid.
Eesti uus põllumajanduspoliitika osutus edukamaks, kui seda osati arvata. Mingit katastroofi ei toimunud. Maareformi tulemuseks, mis oli Lääne-Euroopas toimunust tunduvalt radikaalsem, oli ettearvamatult suur elanike heaolu kasv.
Alates vabariigi algusaastaist toodeti riigis suurtes kogustes vilja, mida hakati eksportima ning koguma tagavarasid kriisiaegadeks ja võimalikeks ikaldusaastateks.Kuid peagi kujunes peamiseks tuluallikaks piimakarja-kasvatus ja piimasaaduste tootmine. 1930. aastate keskpaigaks olid kariloomade ja meiereide arvkahekordistunud. Eesti piimatoodete kvaliteet oli sedavõrd paranenud, et Eestist sai tugev konkurent suurtele põllumajan-dusriikidele. Põhja-Euroopa maades säilitas põllumajandussaaduste tootmisel oma positsiooni veel vaid Taani, kuid mitte enam toodangu kvaliteedi poolest. Eesti elanikkonnast enamuse moodustanud maarahva elatustase tõusis aasta-aastalt. Seni põllumaade harimisel mitmesuguste uuendustega silma paistnud balti parunid jäid nüüd alla oma endistele rentnikele ja töölistele.
Venemaast eraldumisel jäid Eestis asunud laeva-, raudtee-, vineeri- ja tekstiilitehased, nende hulgas ka maailma suurimad puuvillatehased “Narva Kreenholm”, ilma oma senisest suurimast tarbijast – idaturust. Võiks arvata, et see oli surmahoop Eesti tööstusele. Ent Eesti majandus kohanes kiiresti uute nõudmistega. Tööstus organiseeriti kõigepealt rahuldama siseriiklikke vajadusi, alustades samal ajal uuendustega, pidades silmas ekspordi võimalusi läände. Paralleelselt loodi juurde uusi tööstusharusid. Siinjuures väärib mainimist suures osas küll veel katsetamisjärgus olnud, kuid juba edukalt töötanud ja üha laienenud põlevkivitööstus.
Riigi maksujõudu parandas märgatavalt tselluloosi, vineeri, põlevkivi, bensiini, tekstiili, bakeliidi, paberi, alkoholitoodete j.t toodete müük välismaale. 1937. aastal moodustas tööstustoodang Eesti ekspordist 37% ning põllumajandussaadused ja puit 61%. Samal ajal, kui maailma tööstustoodang vähenes peale 1929 – 1938. aastate suurt majanduslikku depressiooni 7% võrra, oli Eesti tööstustoodangu kasv, mis alul oli olnud suurtes raskustes, kasvanud samal perioodil koguni 45% võrra. Majanduskasvu tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.
Ka õnnestus Eesti riigil kindlustada oma raha väärtus, tasakaalustada tulusid ning väljaminekuid, tulla toime kolmekümnendate aastate suure majanduskriisiga ning parandada kuni Teise maailmasõja puhkemiseni pidevalt oma majanduslikku taset. Eesti ostujõud maailmaturul kasvas silmnähtavalt. Eestist sai koos teiste Baltimaadega üks Inglismaa parimaid kaubanduspartnereid. Kolm balti riiki oma kuue miljoni elanikuga importisid sama palju kaupa kui kogu Nõukogude Liit oma 180-miljonilise elanikkonnaga.
Seda suhtelist heaolu ei kasutanud rahva arvelt mitte ainult üksikud, vaid see oli jaotunud ühtlasemalt, kui mõnes arenenud Euroopa riigis. Vaid 6% elanikkonnast elas oma kapitali tuludest ja neistki võis vaid mõndaüksikut lääne mõõdupuu järgi rikkaks pidada. Tööpuudus oli väga väike. Keskmine töötute arv ulatus vaid tuhandeni, kellest osa moodustas töökoha vahetajad. Tööstuse ja põllumajanduse kiire arengu tõttu oli tööandjatelsageli raskusi töötajate leidmisega. Kolmekümnendate keskel hakati põllutöölisi Poolast sisse tooma.
Aasta-aastalt paranes üldine elatustase. Aeglaselt, kuid kindlalt lähenesid kokkuhoidlikud ja töökad rahvakihid, kes olid omandanud jubahea haridustaseme ja tõusnud üha kõrgemale teaduslikule ja kultuurilisele astmele,üha enam Skandinaavia ainelise heaolu tasemele.
Tasuta algkool, väike õppemaks kesk- ja ülikoolis, kusjuures peaaegu iga neljas üliõpilane oli õppemaksust vabastatud ning aktiivne rahvakoolide tegevus võimaldas saada haridust ka vaesemate perede lastel. Tartu Ülikoolis, kus oli umbes 350 õpetajat, õppis juba üle nelja tuhande üliõpilase.
Teadus, kirjandus ja kunst moodustasid lahutamatu osa maa rahvastiku elust.Ja need polnud mitte ainult eestlaste jaoks. Ka vähemusrahvustel olid samasugused võimalused enesetäienduseks. Igal vähemalt kolme tuhandelisel rahvusrühmal oli õigus kultuuri- autonoomiale ja moodustada rahvusnõukogu, mis korraldaks oma liikmete haridust ja kultuuri.
Eestirootslastel, keda oli Eestis 7000 ning juutidel, keda oli vaid 4000, rääkimata juba sakslastest ja venelastest, olid kõigil oma alg- ja keskkoolid, kus eesti keelt õpetati kui võõrkeelt. Ja kuigi sakslaste ning venelaste kultuurinõukogud ületasid sageli neile lubatud õigusi, neid ei suletud. Meie kannatused ajaloo jooksul olid meid õpetanud olema kannatlikud isegi meie kunagiste alistajate suhtes.
Kolmekümnendate keskel reisis Ameerika kirjanik Marion Foster Wasbhurn mööda mõningaid Euroopa riike ja viibis ka Nõukogude Liidus, soovides leida sellist maad, mis pakuks oma rahvale mõõdukalt korralikke elamistingimusi. Kuid ta pettus sügavalt.
Saabudes juhuslikult Eestisse, jäi ta siia kauemaks peatuma, et siinse eluoluga lähemalt tutvuda. Oma 1940. aastal ilmunud raamatus “Õnnelikku maad otsimas” [“A Search for a Happy Country”] kirjutas ta Eesti kohta:
“Kuigi eestlased on vaene rahvas, on nad kahekümne aasta jooksul saanud endale seitse
inimeluks vajalikku asja: toidu, eluaseme, töö, õppeasutused, oma väljendusviisi, tervise
ja armastuse… See vähe tuntud väike maa on eeskujulikult organiseeritud riik. Siin ei ole töötuid!
Ei ole kirjaoskamatust! Heaolu on juba silmapiiril. Tõeline demokraatia!”
Kirjanik Marion Foster Wasbhurni arvates oli Eesti ainuke õnnelik maa Euroopas. Küllap väidaks iga eestlane, et ka meil oli puudusi. Kuid tagantjärele meie iseseisvusaastaid vaagides võime siiski tõdeda, et igal pool mujal oli puudusi veelgi rohkem, kui enne Teise maailmasõjaaegses Eestis.
