Vabariigi Valitsuse ettepanekul on asutud tõstma maamaksu määrasid, põhjendades seda maa väärtuse tõusuga ning vajadusega katta riigi eelarves sisalduvaid puudujääke investeeringutes elukeskkonda, mida peavad lõppastmes tegema kohalikud omavalitsused.
Eesti Rahva Erakond on seisukohal, et maamaksu enda kehtestamine Eesti Vabariigi kodanikele ja nende omanduses olevatele juriidilistele isikutele on ebaõiglane ning ei teeni meie riigi ega rahva tegelikke huve. Maa mida maksustama hakatakse on meie esivanemad juba ühe korra mõisnikelt 19. sajandi keskel välja ostnud. Maa mis jäi mõisnikele alles natsionaliseeris vast loodud Eesti Vabariik 1919. aastal maaseadusega ning jagas selle Vabadussõjas võidelnute ja langenute perekondade vahel. Ehk andis maa neile kellele see kuulus ja kes olid seda sajandite kestel ränga orjatööga harinud. Siis võttis maa käest nõukogude võim, lagastas ja kurnas seda. Kui me taasiseseisvumise järel maa tagasi saime arvasime, et see on nüüd igaveseks päris oma maa. Ja nüüd tahab meie oma riik selle maa, mille oleme juba mitu korda kinni maksnud, nii raha, töö, higi kui verega, uuesti kõrgelt maksustada.
Formaalselt kehtestatakse maamaks maksuna ühiskonnale maa väärtuse hoidmise eest – riigi investeeringud ja kulu elukeskkonna kvaliteedi parandamise eest (teed, kommunikatsioonid, transport, vesi, elekter ehk kogu avalike teenuste spekter).
Vabariigi Valitsuse väide vajadusest maamaksu tõsta, et aastatega on maa väärtus suurenenud, ei ole tõene. Maa väärtus on lisaväärtust loomata jäänud samaks. Täna käibel olev rahaühik euro on muutunud kordades odavamaks ja kaotanud oma ostujõudu. Maa hind saab olla tõusnud ainult sinna omaniku poolt tehtud lisaväärtuse võrra. Kusjuures sellelt lisaväärtuse loomiselt (olgu ta siis maa harimine või ehitiste püstitamine) on riigile juba maksudena makstud. Põhjendada maamaksu määrade suurenemist maa väärtuse kasvuga on formaalselt ja sisuliselt vale.
Kas meie elukeskkond on oluliselt paranenud? Kui siis ainult Euroopa Liidult saadud vahendite arvelt, mille eest oleme aga osa oma suveräänsusest ja iseotsustamise õigusest loovutanud. Oma maaüksusele paigaldatava elektrivarustuse peame finantseerima ise, vesi ja kanalisatsioon on omaniku mure, postkontorid ja maakoolid suletakse, ühistransport maapiirkondatesse kaotatakse. Kus on siin eeldused, et elukvaliteet paraneb, mis lubaks maamaksumäärasid oluliselt tõsta?
Täna on riigieelarves rahalisi vahendeid puudu igas elu valdkonnas, alates meditsiinist, haridusest ja lõpetades teadusega. Ainuke sektor mida finantseeritakse täies mahus on sõjalised kulutused. Kui põhiseaduse kohaselt on meie ülesandeks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade, siis kuidas rahva koormamine ebaproportsionaalselt suurte maksudega tagab eelkirjeldatu.
ERE on seisukohal, et maksukoormust suurendada ei tohi. Kõik Eesti kodanikud ja nende omanduses olevad juriidilised isikud tuleb vabastada maamaksust. Välisriikide kodanike ja juriidiliste isikute maamaksu määrad tuleb viia vastavusse rahvuslike huvidega, suurendades neid kordades, mis kompenseeriks selle otsuse vastu võtmisega tekkiva riikliku ja kohalike omavalitsuste eelarvete puudujäägi.
