Ma ei taha kõlada kui tüüpiline vandenõuteoreetik, aga vist kõlan küll. Igatahes otsustasin ma üle pika aja kirjutada arvamusartikli. Ma kirjutan neid umbes ühe aastas ja kunagi pole ilmumisega probleeme olnud. Üldjuhul olen neid saatnud Õhtulehele ja nad panevad muutmata kujul üles ja annavad raha ka. Kuid ma pole ammu ühelgi poliitilisel teemal kirjutanud. Nüüd tekkis vajadus ja mu arvates suhteliselt süütul teemal. E-valimised. Saatsin oma kirjatüki Õhtulehele , kus nüüd tegeleb arvamustega Manona Paris. Päris ruttu tuli vastus, mis mind sügavalt üllatas: “Tänan, kuid sellisel teemal on vaja tugevamat faktipõhist argumentatsiooni. Ehk seekord loobume.” Mis ajast arvates Õhtuleht teadusajakirjaks muutus, see on ju vaid arvamusartikkel, kuhu ma isegi toppisin fakte tavatult palju.
Vaatasin Postimehe arvamustoimetajate nimesid ja minu üllatuseks olid seal ajakirjanikud, kes mulle üldse ei meeldi. Ma ei teadnudki, et Postimehes nii konservatiivne on. Päevalehe inimesed tundusid sõbralikumad ja saatsin neile. Reedel. Täna, teisipäeval, tuli vastus, et nad ei avalda. Kirja saatsin Alo Raunile, kes on Päevalehe arvamustoimetuse juht, vastas Kristel Paris, kes, vist on Manona mees. Mingi peremaffia või? Nagu poliitikud, ikka perekaupa. Igatahes meeldib neile e-hääletamine ja Reformierakond. Saan aru, kellele ei meeldiks, muutkui istud kodus ja pressid nuppe. Aga mul on argumendid, miks nii on halb. Ma panen oma artikli siia, saate ka vaadata, mis teemal pole mõistlik arvamust avaldada.
Eesti e-valimiste segane taust
2005. aastal sai Eesti esimeseks riigiks maailmas, kus sai valimistel internetis oma hääletustöö ära teha. Pea 20 aastat oleme me jätkanud sama praktikat ja terve see aeg on vaieldud, et kas internet on hääletamiseks piisavalt turvaline keskkond. Mitmed poliitikud on toonud välja e-valimiste põhilise riskikoha – inimesed kipuvad valetama. Kedagi ju ei huvita, kes kasutab ID-kaarti, kas selle omanik või hoopis keegi teine. Jah, teise inimese identiteedivargus on kuritegu, kuid kas saab kurjategijaks pidada lapselast, kellele vanaema ütleb, et vali, latseke, see inimene, keda sa tahad, sina pead tema juhitud riigis elama. Ja neid lahkeid vanavanemaid ja vanemaid inimesi meil jagub, kõigi eest ei vali isegi tema enda lapselaps. Sama hästi võiks ju valimisjaoskonnas mitmekesi kabiini minna ja teiste eest hääletada, laseme selle ka vabaks, las väänavad kardinate taga omavahel käsi.
Sel aastal tuli riik välja uue põneva ideega – lisaks praegusele süsteemile luuakse ka mobiiliäpp, millega saab valimistel hääletada. Kui juba arvutis hääletamisel tekkisid inimestel erinevad kõhklused ja kahtlused, et kas mu hääl mööda kaableid valimiskomisjoni reisides kuskil ära ei muutu, siis nüüd on teekond veelgi põnevam. Häkkerid juba hõõruvad käsi, et käiku lasta väike programmijupp, mis kenasti kõik e-hääled näiteks Reformierakonnale suunab. Kuna valimised on salajased, siis ei ole võimalik kontrollida, milline tulemus valimiskomisjoni nimekirjadesse jõuab. Mobiiliga valimise põhiprobleem ju olevat samuti, et äkki GooglePlay teeb midagi äpiga ja hääl muutub tundmatuseni. Enamus diskussioonist, kus e-valimiste turvalisusest räägitakse, arutletakse bittide kahtlast teekonda, mitte inimfaktori petjaloomust. Miks Eesti jätkab e-valimiste arendamist, kui enamus riike eelistab vana klassikalist paberlipik-kasti süsteemi?
Milleks on vaja e-valimisi
Mulle on jäänud mulje, et Eestis on e-valimised umbes nagu uhkuse asi – me oleme eesrindlik e-riik ja meie teeme kõike arvutis. Ma pole kuulnud millised on teised põhjused. Häälte lugemise kiirust meie e-valimised oluliselt ei muuda, kuna valimisjaoskondades kasutatakse endiselt paberlehekesi. Mujal maailmas on proovitud valimisjaoskondades spetsiaalseid hääletusmasinaid. Meil pole sellest isegi juttu tehtud. Kui kõik hääled tuleksid elektrooniliselt, saaks tulemused kiiremini teada ja jääks ära see vana kahtluseuss, et keegi jaoskonnas loeb valesti või kirjutab ümber. Me oleme ju uhke e-riik.
Ma arvan, et üks põhjus, millest pole räägitud, on hääletanud inimeste arv. Kuna Eestis pole hääletamine kohustuslik, nagu mõnedes teistes riikides, siis poliitikute jaoks on oluline, et valimisprotsent oleks piisavalt kõrge või muidu pole valitsusel normaalse suurusega mandaati. Umbes nagu meeldimised sotsiaalmeedias. Viimaseid Riigikogu valimisi austas oma häälega 63,5% valimisõiguslikke kodanikke ja pooled hääled anti internetis.
Kuna ma olen osalenud valimisuuringus, siis tean, et mõned uuringufirmad teevad nii, et nad ei arvesta inimesi, kes ütlevad, et neile ei meeldi mitte keegi ja nad ei valiks üldse kedagi. Küsitleja kinnitas mulle seda, kuna ma ei käi valimas. Kui juba uuringufirmad üritavad nn. heitunud valijaid mitte näidata, siis see on teema. E-valida on lihtsam kui ennast kuskile jaoskonda õigel ajal kohale vedada. Väike valijate arv näitab seda, et inimesi ei huvita, mida valitsus teeb, kuna ta niikuinii ei hooli rahva arvamusest. Kas tõesti on suurem valimistest osavõtt ainus konkreetne põhjus, milleks e-valimisi on nii hädasti vaja? Selleks, et suuremat protsenti saada. Raha me ju sellega ka kokku ei hoia. Või kui palju on vähemaks jäänud valimiskasti kojutoomist? Mitte et see eriline summa oleks.
E-valimiste turvalisuses kahtlejate naeruvääristamine
Kummaline on ka see, et enamus diskussioonist, mida e-valimiste turvalisuse teemadel peetakse, on kasutatud strateegiat, et kõik, kes julgevad moodsa hääletussüsteemi turvalisuses kahelda, neid naeruvääristatakse. Kuna protestijad on tavaliselt need, kellele internet toob vähem hääli kui Reformierakonnale, siis pole oluline milliseid argumente nad toovad, ikka taandub vaidlus sinna, et neid ju valivad rumalad, kes ei oskagi internetti kasutada. Mulle ei meeldi arutelud, mis sisuliselt on vaidlus, kus üks pool kasutab argumendina väidet, et teine on rumal. Jääb mulje, et demokraatlikku põhjust e-valimistele ei ole, aga kellelgi on väga vaja.
Muarvates tuleks tõsiselt mõelda, milleks meil on vaja e-valimisi. Eriti arvestades seda, et enamus demokraatlikke riike seda ei kasuta. Praegu on meil poliitilisel maastikul kõrgeimal tasandil legaliseerinud valetamine ilma, et sellele järgneks karistus. Võib eeldada, et e-valimiste võitjad on oma valijate nägu. Mitte et ma teaks ühtegi poliitikut, kes ei valeta.
