Me sügaval sisimas usume, et perfektseid inimesi eksisteerib. Hingeolemuselt tõesti me oleme puhtad ja heade kavatsustega, kuid me ei kipu võtma sageli arvesse seda, et treenimata ego on ebatäiuslik mehhanism, nii meie enda kui ka partneri oma.
Senise elatud elu jooksul oleme kasvatanud enda ümber erinevaid kihte ellujäämiseks. See on kaitsemehhanism, et saaksime püsida „elus“.
Varem või hiljem langevad kaitsvad versioonid, eriti, kui meie kõrval on partner, kes tahab meile armastusega sisse tungida. Armastus ei vaja kaitsvaid kihte. Armastus lõhub seda, millest ego tahab kinni hoida.
Aga rääkides punastest lippudest (Red Flag), siis punased lipud on subjektiivsed.
Näiteks ühe inimene silmis ületöötav partner on „punane lipp“, sest tema jaoks on emotsionaalne intiimsus oluline ja ületöötav partner seda kahjuks ei paku piisavalt. Talle tundub, et partner on pigem kättesaamatu.
Teise inimese jaoks on ületöötav partner jällegi roheline lipp, sest nad mõlemad väärtustavad autonoomsust ja oma ruumi.
Mõlemal juhul on vaja leida tasakaal, et mõlemad osapooled saaksid üksteise vajadustele ja soovidele vastu tulla. Suhe on alati koostöö ja mõlemapoolne panus.
Üks asi on lahti lasta ootustest, et suhe peab olema perfektne. Selline ootus viib rohkem konfliktideni, sest loodud on ideaal, mille järgi tegelik reaalsus ei küündi. Paljud suhted, mis oleksid võinud toimida, katkestatakse liiga kergekäeliselt, kui väljakutsed hakkavad tekkima. Ei ole võimalik ega tervislik eeldada, et inimene, kes sulle meeldib või armastab, käitub veatult ja ütleb alati õigeid asju. Kui me ei ole nõus suhetes raskustega silmitsi seisma, siis põhimõtteliselt palume teineteisel teha etendust, kus peate varjama oma haavatavust ega saa näidata kõiki oma mõtteid/emotsioone.
Mõte, mida paljud alateadlikult kannavad, on see, et kui oleme koos õige inimesega, saavad kõik raskused ja väljakutsed mööda, kuid see on täiesti ebareaalne. Tõesti, me tahame, et kõik toimiks sujuvalt ja rõõmsalt, kuid see pole võimalik, sest tõusud ja mõõnad on osa eksistentsist.
Destruktiivsetest käitumisharjumuste esimene võti on selle teadvustamine ja sellest õppimine. Me ei ole omandanud enne õppetundi, kui me kordame samu harjumusi, mis võivad teha endale või teistele liiga. Destruktiivset käitmusharjumust me ei tohiks aksepteerida ja sellepärast on ikka ja jälle kommunikatsioon ja piiride kehtestamine armastussuhetes suisa kohustuslik. Piiride panek on ütlemine endale „Jah“ ja „Ei“ sellele, mis sinu heaolu kärbib.
Kui partnerid üksteist austavad ja teadvustavad enda pimekohti, kasvades eneste paremateks versioonideks, siis ka piirid kaovad. Armastus oluliselt vabamalt voolata, kui piirid ja kihid on lahustunud.
See on imeline armastusuhete evolutsioon, kus filtrite omavaheline põrkumine ajapikku taandub harmooniaga, sest inimesed on küpsemad & teadlikumad ning toksilised käitumismustrid aja möödudes vähenevad.
Seega ärge andke kergekäeliselt alla ega seadke perfektseid ootuseid, vaid otsustage koos liikuda läbi elulainete, sest seal peitub aus otsa vaatamine oma pimekohtadele, kuhu on võimalus heita valgust. Meil kõigil on omad vead ja tuleb leida, mis töötab-mis mitte, olles avatud, teadlik oma omadustest ja valmis ühenduma sügavamalt üksteise olemusega.
/Maarja Randmaa/
