Pärast skandaalset süüdimõistmist Göttingeni ringkonnakohtus ja ootamatut üleviimist eeluurimisvangistusse andis dr Reiner Fuellmich nüüd 8. juunil 2025 oma esimese avalduse helisalvestise vahendusel. Ta kritiseeris vankumatult ja agressiivselt välkkiiret üleviimist teise kinnipidamisasutusse, lubamata tal kohtudokumente ja kirjutusmasinat kaasa võtta. Ta väidab, et see takistab tõsiselt tema võimet põhjalikult ja õigeaegselt valmistuda apellatsioonkaebuseks Liidukohtus. Seetõttu ei ole ta veel saanud avaldada oma “lõppsõna”, mis on esitatud kriminaalkaebuse vormis Göttingeni kohtunike vastu. Allpool on esitatud tema helisalvestise transkriptsioon. (hl)
Kallid sõbrad,
Nüüd, kus mind on üllatusoperatsiooni raames üle viidud Rosdorfi vanglast Lõuna-Alam-Saksimaal Bremervörde vanglasse Põhja-Alam-Saksimaal, tahan teha lühikese avalduse, et tänada teid jätkuva toetuse eest. Sest ainult inimlike sidemete kaudu – sealhulgas rahvusvaheliste, mitte ainult Saksa, vaid rahvusvaheliste –, mis on meil kõigil siinpool aeda, saan ma sellest kurjusevastasest sõjast, mida peetakse ka minu vastu, saan ma siit välja ja et me saame siis ja isegi enne seda – ja see algab ka siit – astuda samme koletiste vastu. Meie oleme ratsavägi, mitte keegi teine.
Seega, kus me seisame? Oma menetluses olen leidnud Liidukohtu apellatsioonimenetluses väga pädeva advokaadi esindajaks oma kolleegi Edgar Siemundi ja ka oma kolleegi dr Miseré.
Ja loomulikult tahaksin ka seda võimalust kasutada, et tänada Katja Wörmerit tema töö eest, mitte koos ilmselgelt vaenuliku ja seadusi painutava Göttingeni kohtuga, vaid – lõppkokkuvõttes, tuleb öelda – selle vastu. See, et see kaitsetöö oli keeruline, pole ilmselt märkamata jäänud kellelegi, kes seal viibis ja seda koges.
Minu kolleeg Katja Wörmer on apellatsiooniadvokaadile apellatsioonimenetluses toeks, et kui ta vajab menetlusest konkreetset teavet, mida mul hetkel niikuinii pole – sest kõik minu dokumendid on viimased 10 päeva minu eest varjatud –, saaks tema kolleeg kiiresti teada, mida ta vajab.
Samuti tahaksin tänada oma kolleegi Pohli. Kuigi kohtu poolt määratud riikliku kaitsjana ei saanud ta kohtu vastu esitatud kaebust vastu võtta, oli just tänu temale võimalik kindlaks teha, et eesistuja Schindleri ja Rosdorfi vangla juhtkonna ühiselt ellu viidud valgete piinamismeetmed olid täiesti alusetud. Neil puudus igasugune faktiline ega õiguslik alus, välja arvatud vangla juhtkonna tellitud ja ettekirjutatud täiesti väljamõeldud ja mõnel juhul täiesti naeruväärsed süüdistused, näiteks see, et ma olin rääkinud moslemitest vangidega.
Olen siiski kindel, et see üleandmine, see „öine lend“ üleandmine, tehti ka hirmust. Sest 19 kuud Rosdorfi eeluurimisvangistuses võimaldasid mul ära tunda seal valitsevaid tõeliselt uskumatuid tingimusi, mis olid levinud ka teistesse vanglatesse, vähemalt kinnipeetavate seas ning esitada neile ühe või isegi mitme kriminaalkaebuse. Olen aidanud ka teistel kinnipeetavatel selliseid kriminaalkaebusi esitada. Siiski peame eeldama, et Göttingeni kohtusüsteem püüab seda saladuses hoida.
Ja seepärast avaldan need kriminaalkaebused nüüd, kus ma pole nende kohta midagi kuulnud ja ka minu kolleeg Katja Wörmer pole midagi kuulnud selle kohta, kas uurimisi on üldse alustatud. Sest see puudutab ka erakorralist abi ning kinnipeetavate elud ja jäsemed on ohus.
Minu juhtumi praegune kirjalik kohtuotsus vastab ligikaudu sellele, mida Schindler oli juba suuliselt teatanud. Ta ignoreerib kõike, mida oleme esitanud menetluse tegeliku tausta kohta, sealhulgas prokuröri toimikul põhinevaid üksikasjalikke tõendite esitamise ettepanekuid:
- See tähendab, et föderaalne põhiseaduse kaitseamet tahtis mind minu koroonaalase töö tõttu väljamõeldud kriminaalsüüdistuste abil käibelt kõrvaldada; ja siis, niivõrd kui ta seda otsuse lõpus üldse mainib, kirjeldab ta seda puhaste vandenõuteooriatena, mida ta ei pea edasi arendama.
- Ta trivialiseerib minu vastu võetud valgete piinamismeetmeid, ignoreerib praktiliselt kõike, eriti tõeliselt kummalisi ja andestamatuid asjaolusid minu sureva ema ümber * – seda talle andeks ei anta.
- Ta ignoreerib dr Külkeni aruannet, mis eeldab traumatiseerimist nende valgete piinamismeetmete kaudu, ega maini seda üldse.
- Ja rünnakuid ja ähvardusi kaitsele, eriti kolleeg Wörmeri ründamise katset – mis oli tõepoolest füüsilise rünnaku katse – peab ta isegi valedeks, hoolimata talle esitatud ümberlükkamatutest tõenditest ja sellest hoolimata asjaolust, et tema enda kohtuametnikud pidid teda kaitsma ja pärast tema kokkuvarisemist kutsuma kiirabi, et teda haiglas ravida saaks.
Ta möönab küll, et kaebajad varastasid laenu tagasimaksmiseks mõeldud raha, et toetada kriminaalkaebuses esitatud valeväidet, et ma olin võtnud laene ja ei maksnud neid tagasi, et nad olid selle raha minult varastanud; aga muus osas on tal ükskõik. Ta kirjutab, et neil polnud õigust vähemalt 700 000-le, mis oli laenusumma. See tähendab, et nad varastasid selle ebaseaduslikult. Me teame, et see tehti pettuse ja väljapressimise teel, aga ta lihtsalt jätab selle sinnapaika, ignoreerides asjaolu, et prokuratuur teadis sellest ja oli pidevalt sellest informeeritud. Aga ta arvab, et see kõik ei oma tähtsust.
Ta ignoreerib ka asjaolu, et raha vargus toimus Põhiseaduse Kaitse Ameti, Riikliku Julgeolekuteenistuse ja prokurör Johni silme all ja kaitse all.
Noh, seda oligi oodata kohtult, mis selgelt korraldusi järgib. Ma eeldan, et minu üleviimine Bremervördesse, millest mind teavitati ja mis seejärel mõne minutiga ellu viidi, oli eelkõige mõeldud selleks, et muuta minu enesekaitsevõime kui mitte võimatuks, siis vähemalt seda tõsiselt kahjustada. Sest tänaseni, peaaegu 14 päeva pärast minu üleviimist ja peaaegu 10 päeva pärast kohtuotsuse kättetoimetamist mu kolleegile Pohlile ja neljanädalase apellatsiooniperioodi algust, on mul puudu kõik minu dokumendid, kõik kokkuvõtted ja ülevaated, mille ma ise koostasin ning toimiku hindamine – toimik ise on samuti puudu –, sealhulgas muidugi kirjutusmasin. Ma ei saa hetkel üldse mingit posti.
Me muudame seda, sest keegi on siin ilmselgelt kõigest valesti aru saanud. See ei saa õige olla.
Seepärast ei ole ma, vastupidiselt oma teadaandele, veel saanud avaldada oma niinimetatud lõppsõna, mis on tegelikult kriminaalkaebus, mis põhineb toimiku üksikasjalikul sisul vabaduse võtmise, kehavigastuse tekitamise, valesüüdistuse jms kohta.
Aga niipea, kui teksti toimetamine – selleks vajan kirjutusmasinat – on lõppenud, saab igaüks oma arvamuse kujundada, võrreldes kohtuotsust minu kriminaalkaebusega.
Lõppkokkuvõttes seisan ma ikka veel püsti. Ja ma jään nii. Ma jään püsti, sest olen veendunud, et peaaegu täielik kaos kogu maailmas on vaid osa illusioonist, psühholoogiline manipulatsioon, mille eesmärk on inimesi tahtlikult segadusse ajada ja hirmutada. Enamik meist siinpool aeda näeb seda ning jääb rahulikuks ja keskendunuks, valmis ohjad haarama minu arvates õigel hetkel, et koletised peatada ja nad kohtu ette tuua.
Lõpetame siis töö. Sest me suudame!
Tänan teid kõiki teie tohutu toetuse eest. Ja ma säilitan oma närvid, et saaksin õigel hetkel kõvasti rünnata. Kuidagi, arvestades minu tuju, sobib siia Al Reddingi kuulus laul “On the Dock of the Bay” või Empire of the Suni mõnevõrra kummaline, aga sellegipoolest nauditav laul sõnumiga “We are the people”.
Näeme varsti.
Heli:
https://www.youtube.com/watch?v=80gwcKMXl3o
———————
Märkus hl:
* Dr. Fuellmich tahtis oma surevat ema viimast korda külastada. Kohus lubas tal seda aga teha vaid tingimusel, et talle pannakse käed raudu ja ahelad ning et teda saadavad relvastatud korrakaitsjad. Ta keeldus ema külastamast. Ta ei tahtnud oma ema sellele viimasele vaatepildile allutada.
