Jälgimis- ja kontrolliühiskonda müüakse meile mugavuse sildi all.
Uusimalt tegi riiklikult ja rahvusvaheliselt tuntud ajakirjanik Hannes Sarv intervjuu Ameerika Ühendriikide bioeetika eksperti dr. Aaron Kheriaty, kes ütleb intervjuus Vabaduste portaalile, et konkureerivad poliitilised ideoloogiad ja liberaalne demokraatia on asendumas salakavalalt areneva tehnokraatliku bioturvalisuse järelevalve režiimiga. Sellele tuleb tema sõnul vastu seista.
Ameerika Ühendriikide psühhiaater, meditsiini- ja bioeetika ekspert ning endine California ülikooli professor dr. Aaron Kheriaty ütleb, et tänapäeval ei oma enam niivõrd tähtsust, millised kellegi poliitilised vaated on või mis parteid ta pooldab. Kheriaty sõnul ei ole enam vahet, kas oled parem- või vasakpoolne, liberaal või konservatiiv, vaid oluline on hoopis muu. „Erinevus on nende vahel, kes nõustuvad tehnokraatliku bioturvalisuse jälgimisrežiimiga ja nende vahel, kes sellele vastu hakkavad,” ütleb ta.
Mida ta sellise režiimi all silmas peab? Kui vaatame võimude käitumist Covid-kriisis, siis võime seda aimata. Rahvatervise kaitsmise ettekäändel kehtestas võim enamikes riikides ranged liikumispiirangud, määras täiesti terveid inimesi kohustuslikku karantiini, sulges viiruse leviku piiramist ettekäändeks tuues inimeste ärisid jpm. Lisaks aga viisid võimud sisse vaktsiinipasside süsteemi, mille abil osadel inimestel ehk neil, kes ei nõustunud enda vaktsineerimisega Covid-i vastu ja sellist digitaalset passi oma telefoni laadida ei saanud, võeti võimalus avalikus ruumis vabalt liikuda, mitmel pool maailmas ühistransporti või muid avalikke teenuseid kasutada ja paljudel ametikohtadel isegi töötada ehk vallandati. Lisaks sellele julgustati kõiki inimesi oma telefonidesse alla laadima rakendusi, mis ööpäevaringselt inimese asukohta salvestasid, et talle siis teatada, kas ta ehk ei ole olnud kokkupuutes mõnega, kes on end hiljem samas rakenduses haigeks märkinud. Selliseid rakendusi kasutas politsei mitmel pool maailmas hoopis teistel eesmärkidel, st teistes menetlustes, et konkreetse inimese asukohta kindlaks teha.
Bioturvalise jälgimisühiskonna alused
Kheriaty sõnul püsibki bioturvalisust eesmärgiks seadev jälgimisühiskond kolmel alusel: need on nähtavalt militariseeritud rahvaterviseaparaat, digitaalsete järelevalve- ja kontrollitehnoloogiate rakendamine ning neid toetav politseivõim. Ta toob näiteks Kanada kui ühe innukama Covid-aegse sunnipoliitika rakendaja ja “bioturvalisuse” jälgija. Meenutagem vaid seda, milliste jõuvõtetega 2022. aasta veebruaris riigi pealinnas Ottawas veokijuhtide eestvedamisel vaktsiinisunni ja arutute Covid-reeglite vastu mitu nädalat protestinud inimesed laiali aeti.
Protestimise takistamisel mindi pretsedenditu sammuna ka isikliku omandi kallale – riik külmutas autoritaarsete meetmete vastu protestinud inimeste ja ettevõtete vara. Seejuures on oluline tähele panna, et protest oli täielikult rahumeelne, kuid tänaseks tagasiastumisest teatanud Justin Trudeau valitsus otsustas selle laiali ajamiseks kasutada hädaolukorra seadust (Emergencies Act). Selle alusel saab riigi föderaalvalitsus kuulutada välja riikliku hädaolukorra juhul, kui miski ohustab tõsiselt kanadalaste tervist ja turvalisust või riigi suveräänsust, julgeolekut ja territoriaalset terviklikkust. Sisuliselt on tegemist seadusega, mida kasutada sõja olukorras – 1988. aastal asendaski see varasemat [1914. aasta. – toim.] sõjameetmete seadust (War Measures Act) ning see oli uue seaduse esmakordne kasutamine üldse. Seadus annab föderaalvalitsusele väga suure võimu – mh saab näiteks keelata ja laiali ajada kogunemisi või külmutada ning konfiskeerida isikute vara.
Seaduse pretsedenditu kasutamine sai juba toona tugevat kriitikat ning Kanada kohus tegi mullu veebruaris ka otsuse, mille kohaselt selle kasutamine ei olnud õigustatud “Ta (Trudeau – HS) sai kohtus natuke vastu näppe, kuid protestide ajal ta mitte ainult ei kasutanud militariseeritud politseijõudu, et protestijaid laiali ajada, vaid külmutas ka nende pangakontod koostöös pankadega. Selline näeb välja korporatism, riigi ja majandusliku võimu kokku sulandumine,” kommenteerib Kheriaty ja lisab, et sarnast võimude käitumist nägime koroonakriisi ajal tegelikult globaalselt.
Mis juhtub järgmise kriisi ajal?
Kheriaty toob välja, millised võivad olla sellise Covid-kriisis esimesed katsetused läbinud režiimi edasiarendused. “Ma arvan, et inimesed peaksid mõistma, et järgmise kriisi ajal püütakse kehtestada keskpankade digitaalsed valuutad (central bank digital currencies), mis on finantskontrolli süsteem, peen ja hirmuäratav finantskontrolli süsteem. Need kombineeritakse digitaalsete isikutunnistustega. Kui teil on digitaalsete isikutunnistuste ja keskpanga digitaalvaluutade süsteem, saavad valitsus ja võimud põhimõtteliselt teid ilma jätta igasuguste finantstehingute tegemise võimalustest, kui te ei täida valitsuse korraldusi, ” selgitab Kheriaty ja lisab, et nii saavad võimud igal ajal jälgida mitte ainult iga inimese kulutatud senti, dollarit või eurot, vaid ka asukohta. „Tegelikult ei ole teie raha siis enam raha. See muutub ajutiseks valitsuse vautšeriks, mida saab tühistada,” selgitab Kheriaty. Ta kasutab näitena olukorda, kus Ameerika Ühendriikide valitsus annab kodanikule 1000 dollari väärtuses maksutagastuse keskpanga digivaluuta kujul. See tähendab, et inimese käsutuses on nüüd valuuta, mida kontrollib tegelikult valitsus, sest nad saavad sinna juurde seada tingimuse, et see digivaluuta tuleb ära kulutada järgneva üheksa kuu jooksul. Kui inimene seda ära ei kuluta, kaob selle väärtus järgnevatel kuudel iga kuu näiteks 10% võrra, kuni see ongi otsas. Seejuures võib valitsus määrata ka selle, mille peale sa tohid seda raha kulutada. Ehk tuleviku tarvis kõrvale panna ei ole sellist valuutat võimalik, kulutamata jättes see kahaneb ja kustub, kellelegi teisele seda anda ei saa ning võimu määrata on ka see, mida selle eest üldse saab. „See tähendab, et tegelikult ei ole su rahakotis mitte euro või dollar, vaid valitsuse kontrollisüsteem, mis langetab otsuse sinu eest,” ütleb Kheriaty.
Diktatuurirežiimide unistuste tööriistad
Kheriaty sõnul peavad inimesed mõistma selliste süsteemidega seotud ohtusid. „Need müüakse meile maha mugavusele ja lihtsusele viidates. Näiteks, kui olete juba lennujaamas, aga passi koju unustanud, saate ikka lennukile, kuna teil on digitaalne isikutunnistus, mis kasutab teie tuvastamiseks biomeetrilisi andmeid, nagu silma võrkkesta skaneerimine, sõrmejälg või näotuvastus,” räägib ta. „Kuid inimesed ei saa aru, et kui nad otsustavad sellise süsteemi kasuks, siis jälgimine ja kontroll, mida see võimaldab, ületab kaugelt kõik, millest mineviku totalitaarsed režiimid isegi unistada ei osanud,” lisab Kheriaty ja märgib, et Hitler, Stalin, Mussolini jt nendesugustele oleks see olnud ideaalseks tööriistakastiks, et kontrollida inimeste käitumist, liikumist, rahaülekandeid, mida nad räägivad jne.
Kheriaty sõnul sõnul ei maksa teda valesti mõista. Digitaalse tehnoloogia areng on suurepärane ja pakub inimestele väga palju võimalusi. Näiteks saab sedagi artiklit lihtsa vaevaga lugeda ja jagada sotsiaalvõrgustikes teistega. Kuid digiarenguga käivad kaasas ohud, mida tema sõnul ei tohiks alahinnata. Kõige lähemal sellise totaalse jälgimisühiskonna vormistamisele on Hiina, kus kasutatakse laialdaselt nii näotuvastussüsteeme kui sotsiaalse krediidi süsteemi, mis annab aluse inimeste teenustest ilma jätmiseks, kui nende „reiting“ „halva käitumise” tõttu liiga madalale kukub.
Kheriaty meenutab, et Pekingi olümpia ajal 2022. aastal pidid kõik osalejad kasutama seal ka digitaalset jüaani. Osaleja, sõltumata sellest, kas ta oli hiinlane või välismaalane, pidi oma telefoni laadima rakenduse ning kõik tehingud pidid läbi selle käima. Ehk Hiinas on sedagi juba katsetatud ning koos digi-ID ja sotsiaalse krediidi süsteemiga on tegemist täiusliku kontrollimehhanismiga. „Lääneriigid vaatavad kahjuks seda kui eeskuju digivaluutade kasutusele võtmiseks meie riikides. Ma arvan, et ei ole välistatud, et järgmise kahe-kolme aasta jooksul võidakse proovida digitaalvaluutade kasutuselevõttu kiirendada,” ütleb Kheriaty.
Mis tuleb pärast liberaalset demokraatiat?
Sama on ka inimesi biomeetriliste andmete alusel tehnoloogia abil tuvastava digi-ID arendamisega. Veel hiljuti tundusid need üsna ebatõenäolised, kuid Kheriaty sõnul tehakse näiteks Ühendriikide lennujaamades pingutusi süsteemide kasutuselevõtuks. „Kui me ei vaata enda ümber ega mõista, mis on toimumas ja miks see on toimumas, on oht, et me läheme sellega samm-sammult kaasa. Ja siis ühel päeval me ärkame ja mõistame, et meid jälgitakse ja kontrollitakse moel, mida me veel 10 aastat tagasi ei oleks osanud isegi ette kujutada,“ märgib Kheritay, kelle sõnul tuleks võimude sellised plaanid koheselt tagasi lükata.
Nagu juba märgitud, tuleb Kheriaty sõnul ka mõista, et traditsioonilised poliitilised lahknevused ideoloogiate mõttes ei oma enam tähtsust. Küsimus on tema sõnul selles, kas me tahame sellist keskselt kontrollitavat süsteemi, mis potentsiaalselt võib kasvada ka globaalseks või sooviksime pigem detsentraliseeritud ühiskonda, kus võimalikult suur otsustusvabaduse määr jääb indiviidi ja perekonna tasemele. Kui igale ratsionaalselt mõtlevale inimesele, kes tunneb pisut ka 20. sajandi diktatuurirežiime, ei tohiks siin küsimust olla, näib maailmas olevat siiski liiga palju neid mõjukaid inimesi ning ringkondi, kes sooviksid totaalse kontrolli ühiskonda. Kheriaty tõdeb, et kogu maailm kaugeneb praegu demokraatiast ja liigub pigem sellise niinimetatud püsiriigi või ka süvariigi võimu kindlustumise poole, kus olulisi otsuseid ei tee mitte valimistel ametisse saavad poliitikud, vaid neid teevad riigi salateenistused ja muu julgeolekuaparaat. „Kuigi meil on endiselt valimised, kuigi meil on endiselt vaba ühiskonna fassaad või väljanägemine, tegutsevad inimesed, kes tegelikult olukorda kontrollivad, kulisside taga ega pea alluma rahva tahtele või seisma silmitsi valimiste survega, mida võib avaldada poliitikutele,” ütleb Kheriaty. „Ja minu hinnangul oli Covid selliste suundumuste kiirendaja. Üha rohkematele inimestele saab selgeks, et see, mida me pidasime liberaalseteks demokraatiateks, ei toimi enam nii, nagu see väidetavalt toimis 50 aastat tagasi. Ja see, mis on tekkimas liberaalsete demokraatiate asemele, ei olegi veel päriselt selge,” ütleb Kheriaty.
Vahendas ja toimetas Revo Jaansoo (15.01.2025)
Allikas: Vabaduste portaal
Aaron Kheriaty kohta
Aaron Kheriaty on psühhiaatriale spetsialiseerunud arst ja kolme raamatu autor, sealhulgas „The New Abnormal: The Rise of the Biomedical Security State“ (Uus ebanormaalne: biomeditsiinilise julgeoleku seisundi tõus), mis nägi trükivalgust 2022. aastal. Ta on olnud Eetika ja Avaliku Poliitika Keskuse (Ethics and Public Policy Cente) bioeetika ja Ameerika demokraatia programmi stipendiaat ja direktor.
Kheriaty on ka üks hagejatest Ameerika Ühendriikide sõnavabaduse kohtuasjas Murthy vs. Missouri (algselt esitatud kui Missouri vs. Biden), mis vaidlustab keskvalitsuse tsensuuri sotsiaalmeedia platvormidel.
Ta on saanud oma akadeemilise ettevalmistuse Notre Dame’i ülikoolis filosoofia ja eelmeditsiiniteaduste alal, omandanud doktorikraadi Georgetowni ülikoolis ja läbinud psühhiaatria residentuuriõppe California ülikoolis Irvine’is (University of California, Irvine).
Kheriaty oli UCI Meditsiinikooli (UCI School of Medicine) psühhiaatriaprofessor ja UCI Healthi meditsiinieetika programmi (Director of the Medical Ethics Program at UCI Health) direktor, kus ta juhtis eetikakomiteed. Ta juhtis mitu aastat ka California osariigi haiglate osakonna eetikakomiteed.
Ta vallandati California ülikoolist pärast seda, kui ta oli föderaalkohtus vaidlustanud ülikooli Covidi vastu kaitsepookimise mandaadi.
California ülikooli hinnangul rikkus Kheriaty meditsiinieetikat, tekitades väidetavalt ülemäärase ohu tervisele, mis sai tema vallandamise otseseks põhjuseks. Tegelikkus oli 8. oktoobri 2024 Vabaduste portaali selgitusele tuginedes pigem vastupidine. Väljaanne on võtnud õigeks selgituse, et eelnimetatud ainedistsipliini „rikkujaks ei olnud aga Kheriaty. /…/ 2021. aasta suvel kehtestas ülikool nii oma töötajatele kui tudengitele Covid-vaktsiinidega vaktsineerimise kohustuse. Kheriaty, kes andis meditsiinitudengitele mh ka kohustuslikku eetika loengut, ei saanud seda vaikides pealt vaadata. „Me rääkisime seal loengus Nürnbergi koodeksist, mis töötati välja pärast natsidest arstide hirmutegusid Teise maailmasõja ajal, et vältida nende kordumist,” selgitab ta. „Kõige esimene põhimõte, mille Nürnbergi koodeks sõnastab, on teadliku nõusoleku põhimõte – see, et täisealisel inimesel on õigus nõustuda või keelduda osalemast ravimiuuringutes või nõustuda või keelduda meditsiinilisest sekkumisest pärast seda, kui talle on antud piisavalt teavet riskide, kasu ja alternatiivide kohta,” selgitas ta Vabaduste portaalile antud intervjuus.
Kheriaty kirjutöid on avaldatud ajakirjades Wall Street Journal, Washington Post, Newsweek, Federalist, Compact, New Atlantis, Public Discourse, City Journal ja First Things. Ta on andnud bioeetikateemalisi trüki-, raadio- ja teleintervjuusid ajakirjades New York Times, Los Angeles Times, NBC, CBS, CNN, Fox, NPR, EWTN ja Epoch TV.
Avaliku korra ja tervishoiu küsimustes on Kheriaty pöördunud California Meditsiiniliidu (California Medical Association) poole ning andnud eksperttunnistusi California Senati Tervisekomitees (California Senate Health Committee) ja Ameerika Ühendriikide Senatis (United States Senate). Ta on konsulteerinud ka Covidi kriisiga seonduvalt eetilistes küsimustes California ülikooli presidendi kantseleid (University of California Office of the President), Orange’i maakonna tervishoiuagentuuri (County of Orange Healthcare Agency) ja California rahvatervise osakonnaga (California Department of Public Health). – Toim.
Allikad: Vabaduste portaal, https://www.aaronkheriaty.com/bio
