Autorid Richard Truesdell ja Keith Lehmann via American Greatness,
Poliitilised seisukohad on ajalooliselt võtmetähtsusega oma presidendikampaania toetamisel ja kuni viimase ajani vältis Kamala Harrise kampaania sellist vestlust. Nüüd on Harris-Walzi kampaania avaldanud läbilõike sellest, kuidas nad kavatsevad valitseda ja me ei saa jätta märkamata paljusid kõrgelennulisi lubadusi ja tühje sotsialistlikke klišeesid, millel on väga vähe üksikasju selle kohta, kuidas seda tehakse. Ja mis veelgi olulisem, miks seda “uut teed edasi” on nüüd vaja pärast demokraatide viimast nelja aastat Valges Majas. Kas see oli “vale tee edasi?”
Keskmised valijad märkavad seda, nii et kampaania peab nüüd tõesti kontrollima juurdepääsu kandidaatidele, et nad ei peaks rasketele küsimustele vastama. Kuna 2024. aasta valimistsüklisse on jäänud vähem kui kuuskümmend päeva, eeldame, et Harris-Walzi kampaania jätkab kirjutamata intervjuudest kõrvalehoidmist, pannes samal ajal kampaaniareklaamid meedia ette, et püüda sellest aru saada, mis on ilmselgelt.
Kas see on geniaalne strateegia, nagu mõned meediaväljaanded on öelnud? Või on see viimane demokraatliku partei esitatud strateegiliste eksimuste seerias, mis paneks avalikkuse kuidagi uskuma, et Biden-Harrise administratsiooni põhjustatud majanduslikku ja ühiskondlikku katastroofi lihtsalt ei juhtunud?
Me tegelikult arvame, et “keldristrateegia” on tark, sest demokraatide masin ei saa praegu kurssi muuta. Harris-Walzi presidendipiletiks paigaldanud masin on liiga palju investeerinud oma sotsialistlikku agendasse ja on Ameerika avalikkusest lootusetult võõrandunud, et isegi kaaluda kursiparandust keskuse suunas. Valetamine peab jätkuvalt müüma nägemust Ameerikast, mida väga vähesed inimesed tahavad.
Me nägime seda demokraatide rahvuskonvendi nelja päeva jooksul.
See oli näost-näkku isiksusehäire veider show, mille korraldas alavääristatud rühm süütundest vaevatud inimesi, kes peavad valetama kõige kohta, et kustutada mälestus katastroofilisest Biden-Harrise võimuloleku terminist. Demokraadid teavad, et nad on selle tsükli kolme põhiküsimuse valel poolel: majandus, rändekriis lõunapiiril ja hoolimatu Bideni-Harrise välispoliitika, mis on viinud jätkuvate katastroofideni Ukrainas ja Lähis-Idas.
Visake nüüd ameeriklaste arusaam, et Biden-Harrise lahkumine Afganistanist (mida meile meenutati, kui demokraadid nagu president Biden politiseerisid Trumpi visiidi Arlingtoni riiklikule kalmistule septembris 2024 Abbey väravas hukkunud 13 langenud inimese kutsel, olles ise palju halvemini hakkama saanud) oli surmav katastroof, millel olid pikaajalised geopoliitilised tagajärjed.
Joe Biden – vastupidiselt omaenda ühiste staabiülemate, NATO liitlaste ja Afganistani valitsuse nõuannetele – tõmbus välja, et tema, mitte president Trump, võiks väita, et on lõpetanud Ameerika pikima sõja. Afganistanist lahkumine oli alati seotud Bideni nn “pärandiga”. Demokraadid, Biden ja Kamala Harris, viimane inimene presidendiga situatsiooniruumis, omavad nüüd seda hävingut. See on nüüd Bideni ebaõnnestumise pärand. See oli veelgi häbiväärsem kui USA vägede lõplik lahkumine Saigonist 1975. aasta aprillis.
Demokraadid, ükskõik kui kõvasti nad ka ei püüaks, ei saa sellele vastu seista. Ei abort (mille Trump on mõnes olulises kiigeriigis osaliselt kiiluküsimusena lahti öelnud) ega uus roheline kokkulepe (mille vastu enamik ameeriklasi on) ei saa sellele kuidagi tähendusrikkalt vastu seista, välja arvatud äärelinna veiniemad ja TDS-i kannatajad, kes vaatavad The View’d.
Masin peab nüüd püüdma toetada asepresident Harrist. See on sama inimene, kes varjas Bideni jõuetust suurema osa oma nelja-aastasest ametiajast, kes ei saavutanud midagi muud, kui lubas ummikseisus 50-50 senatis oma häälte võrdse jagunemisega inflatsiooni laastavaid kuluarveid ja keda jätkuvalt õhutab reeturlik päranduudiste meedia.
Seda kõike “meie demokraatia päästmise” nimel. See on sama võlts sõjahüüd, nagu me kunagi kuulnud oleme.
Demokraatide “demokraatia” on tegelikult tohutu rikkuste süsteem, tohutu poliitiline masin, mis sifoonib triljoneid maksumaksja dollareid riigikassast välja ja suunab need dollarid eelistatud mittetulundusühingutele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, moodustades vastutustundetu teisese bürokraatia, mis on sõjas kõigiga väljaspool asutust ja süvariigi töötajatega, kes praegu teenivad varivalitsusena.
Kõik “elukvaliteedi” parandamise, “toidukaupade taskukohasemaks muutmise”, “piirijulgeoleku” saavutamise ja “meie laste tuleviku eest hoolitsemise” klišeed on küünilised meeldetuletused sellest, kui palju valetamist on vaja, et hoida üleval väljamõeldist, et demokraadid tahavad midagi muud kui täielikku sekkumist ja kontrolli elanikkonna üle. See on oma olemuselt totalitaarne ja selgitab, kuidas vasakpoolsed peavad avalikkusele toitma pidevat valede voogu, et säilitada mingilgi määral usaldusväärsust.
Kuid võib-olla ei hooli demokraadid usaldusväärsusest. Lõppude lõpuks on Demokraatlik Partei suure valitsuse partei. See on hirmuäratav vaenlane, kuna hoiab föderaalvõimu hoobasid, tugevdades samal ajal pidevalt osariigi ja kohalikku võimu, ostes vasakpoolsete prokuröride valimisi (Kamala Harris oli üks neist), mis vabastavad avalikkusele kaose ja karistavad neid, kes pole oma agendaga nõus. Need võimaldavad olemasolevatel väljapressimisoperatsioonidel suunata tohutul hulgal maksumaksja rikkust valitud erihuvigruppidele ja aktivistide organisatsioonidele, et nad tegutseksid valitsusasutuste asendajatena, et viia oma kavatsused ellu nähtamatuse kattevarjus.
“Meie demokraatia päästmine” on demokraatide eufemism “meie vastutustundetu rikkuse ülekandmise žonglööri käigushoidmise eest”.
Tohutu hulk rikkust, mis on viimase nelja aasta jooksul keskklassilt ja rikastelt 1% eliidile üle kantud, on lihtsalt vapustav. Sellel ei ole midagi pistmist Ameerika kodanike huvide esindamisega. Igasugune Ameerika kodanikele kasu toomise mainimine on sirgjooneline vale.
Sellele on vastu Donald Trump ja konservatiivne liikumine.
Seetõttu üritavad demokraadid aktiivselt Trumpi pankrotti ajada ja teda vanglasse saata.
See on põhjus, miks Trump oli suunatud mõrvale – esimesele katsele presidendi elule pärast 1980. aastat.
Ja sellepärast saboteeris demokraatlik partei Robert F. Kennedy, Jr. kampaaniat.
Kennedy ei ole häbenenud oma põlgust rahvatervise agentuuride ja nende finantssuhete vastu Big Pharmaga, mis on selge huvide konflikt, ega kriitikat meditsiinitööstuse kindlustuspõhise vara ülesostmise kohta.
Avaliku rikkuse ülekandmine valitsuse ja eraorganisatsioonide vahel (sealhulgas pärandmeedia, mis esitab sageli neljaleheküljelisi reklaame ja kaheminutilisi Big Pharma reklaame vastutasuks nende toodete põhjustatud inimrusude soodsa varjamise eest) on peidetud, kuid mitte nähtamatu.
Demokraadid on olnud presidendiametis 12 aastat viimasest 16 aastast. Partei pärand sel perioodil on seadusloome, kuritegevus, institutsioonide hävitamine, laostunud majandus, devalveeritud dollar, seksuaalne hullumeelsus, kogukondade laastamine ja suurenenud võimalus maailmasõjaks.
“Meie demokraatia päästmine” ei tähenda seda, mida te arvate, et see tähendab – see on tühi klišee, mida korratakse ikka ja jälle, et juhtida tähelepanu kõrvale nende tegelikust kavatsusest, milleks on jätkata maksumaksja rikkuse arestimist ilma vastutuseta. Ja üsna varsti ei püüa nad seda isegi varjata.
Seetõttu on 2024. aasta valimiste tagajärjed tohutud. Nagu oleme varem öelnud, ei pea vabariiklased mitte ainult novembris võitma, vaid nad peavad võitma ka suurelt. See peab sisaldama rahva häälte võitu, mitte ainult valimiskogu kükitajat. Trump peab võitma. Vabariiklased peavad laiendama oma pisikest enamust esindajatekojas ja võtma tagasi kontrolli senati üle. TDS-i kannatavatele demokraatidele, nagu Jamie Raskin, ei tohi anda mingit võimalust eelseisvate valimiste tulemusi vaidlustada. Nende lüüasaamine peab olema otsustav ja kõlav.
