Autoriks Peter Earle Ameerika Majandusuuringute Instituudi kaudu,
Eelmisel nädalal jõudsid Hiina ja Brasiilia kokkuleppele arveldada tehingud üksteise valuutades. Viimase 15 aasta jooksul on Hiina asendanud Ameerika Ühendriigid ressursirikka Brasiilia peamise kaubanduspartnerina ja sellisena võis see nihe olla vältimatu. Kuid hiljutiste asjaolude kontekstis näib see olevat järjekordne hiljutiste löökide seeriast dollari keskset rolli maailmakaubanduses.
Maailma reservvaluutana on USA dollar sisuliselt rahvusvahelises kaubanduses vaikevaluuta ja globaalne arvestusühik. Seetõttu hoiavad kõik keskpangad, riigikassa/riigikassa ja suured ettevõtted suure osa oma välisvaluutaosalustest USA dollarites. Ja kuna dollariomanikud taotlevad nendelt saldodelt tulu, põhjustab dollarite laialdane levik olulise osa nõudlusest USA valitsuse võlakirjade järele maailma finantsturgudel.
Hiina-Brasiilia kaubanduses üleminek dollaritelt jüaanipõhistele arvelduspõhistele on alles viimane kasvava trendi suund.
Arutelud poliitiliselt neutraalsema reservvaluuta üle on kestnud aastakümneid. Pärast dollaripõhistest kauplemissüsteemidest (nt SWIFT) väljatõstmist Iraanis ja hiljuti Venemaal kogetud sügav majanduskatkestus on aga pannud paljud riigid kaaluma peatseid situatsiooniplaane. Näiteks India ja Malaisia on hiljuti hakanud teatud tehingute arveldamiseks kasutama India ruupiat ning Saudi Araabia ja teiste energiaeksportijate dollarist eemaldumise kohta on olnud iga-aastaseid hoiatusi. Sellega seoses tegi Hiina hiljuti ka maagaasi testkaubanduse Prantsusmaaga jüaanides.
DXY indeks (1980 – praegune)
(Allikas: Bloomberg Finance, LP)
Asi ei ole ainult dollari ajateenistuses majandussõjas, vaid üha rohkem vigu täis rahapoliitilised režiimid, mis tõrjuvad erinevad huvid rohelist raha eemale.
Rahapoliitiline reaktsioon 2008.aasta finantskriisile tõi dollari väärtuse ettearvamatult ümber ja reaktsioon COVID-i puhangule oli veelgi pöörasem. 2020.aasta tohutule ekspansiivsele reageeringule pandeemiale järgnes algselt tõrjuv hoiak inflatsiooni puhangu suhtes, mis saavutas nelja kümnendi kõrgeimad tasemed, enne kui rakendati ebakindlaid finantsasutusi destabiliseeriv agressiivne kahanev nihe.
Ainuüksi maailma suurima majanduse fiat-valuuta asendamine väiksema(te) majanduse fiat-valuuta(te)ga on vaevalt elujõuline asendusstrateegia.
Dollarist eemaldumine toob ajalooliste, tehnoloogiliste, rahaliste ja tavapäraste takistuste tõttu kaasa märkimisväärsed tõkked väljumisel ja võrgumõjud, mida tuleb ületada. USA dollar on Ida-Timori, Ecuadori, El Salvadori, Mikroneesia Liitriikide, Marshalli saarte, Palau, Panama ja Zimbabwe de facto valuuta. Lisaks on USA rahapoliitika (võrreldes suhteliselt) läbipaistev elluviimine pannud vähemalt 22 välismaist keskpanka ja valuutakomiteed oma valuutasid rahapoliitikaga siduma. Ja dollarid on odavaim viis ligipääsuks nominaalselt riskivabade USA riigikassa instrumentide omandamiseks.
Bloombergi dollari hetkeindeks (2005 – praegune)
(Allikas: Bloomberg Finance, LP)
Mõned “keerud”, mida ahvatlevate dollariasenduste pakkumiseks arutatakse, on krüptovaluutad, keskpanga digitaalsed valuutad või kaubakorvid, mis esindavad konkreetse riigi või piirkonna konkurentsieelist. Viimane stsenaarium, mille kohaselt (näiteks) teatud Aafrika riigid kaupleksid valuutadega, mille tagatiseks on haruldaste muldmetallide omandiõigus, mõned Lõuna-Ameerika riigid vasevarudega tagatud valuutadega jne, on huvitav, kuid seisab silmitsi tõsiste takistustega. Sellegipoolest puudutas eelmisel nädalal New Delhis Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika vahelise koostöö tihenemisele keskendunud konverents just sellist plaani. Sellise valuutatellimuse variatsioone on nimetatud “Bretton Woods III-ks” ja mõnel muul kui kaubapakkumisel on kummaline sarnasus alates sellest ajast kõrvale jäetud Facebooki valuutaplaanile, mille nimi oli Kaalud (hiljem “Diem”).
Kuna dollari levik mängib rolli USA riigikassade rahvusvahelises isus, võib alternatiivsete reservvaluutade kehtestamise pikaajalise katse kõrvalmõjuks olla huvi vähenemine kaubeldava USA võla vastu. Lühema aja jooksul tooks see tõenäoliselt kaasa kõrgema tootluse ja kõrgema võla teenindamise taseme USA riigikassa emiteeritud väärtpaberitel. Põlvkondade kaupa võib see nihe sundida USA valitsuse kulutusi vähendama. Kui see stsenaarium peaks teoks saama, võib dollaritele juurdepääsu kasutamise pikaajaline mõju Ameerika välispoliitika pättina olla kõrgem keskmine inflatsioon ja/või kõrgemad maksud Ameerika kodanikele.
Dollar, mingil kujul või kujul, püsib tõenäoliselt veel pikka aega. Võib-olla väga pikalt. Kuid dollari domineerimise relvastamisel ja mandaatide laiendamisel USA rahapoliitika hajutamiseks võib dollari kui maailma kaubanduse lingua franca pikaajaline saatus juba lõppeda. Seni, kuni poliitiline tahe siduda USA fiskaal- ja rahapoliitika usaldusväärse raha põhiseadusega kooskõlas olevaga, jääb vaieldamatuks küsimuseks dollari kaotamine. Ja aeglasemalt või kiiremini kaotab dollar välismaal oma positsiooni.
