„The Pulse’i“ käesolevas osas tõmbavad saatejuhid kaugeleulatuva paralleeli Iraani sõja tagajärgede ja mehhanismide vahel, mida paljud inimesed juba COVID-19 pandeemiast teavad. Nende peamine argument on see, et taas on tekkimas majanduslike raskuste, valitsuse sekkumise, piiratud liikuvuse ja suurenenud jälgimise muster.
Nad põhjendavad oma seisukohta pandeemiaaegsete kogemustega. Sel ajal suleti väikesed pereettevõtted, samas kui suurtel kettidel lubati oluliste töötajatena tegevust jätkata. Samal ajal lõid sulgemised, reisipiirangud ja liikumispiirangud süsteemi, mis harjutas elanikkonda suurema kontrolli ja väiksema liikumisvabadusega. Programm väidab, et sarnased arengud on nüüd ilmnemas seoses sõjaga Iraani vastu.
Mine otse saksakeelsete subtiitritega video juurde:
Tähelepanu keskmes on teated võimalikust piirangute kehtestamisest ja tarnete piiramisest mitmes riigis. Moderaatorid näevad neid esimeste märkidena poliitilisest ja majanduslikust reaktsioonist, mis ulatub kaugemale sõja otsestest tagajärgedest. Nad väidavad, et meediakajastus kordab nüüd peaaegu sõna-sõnalt stsenaariume, mille eest nad varem hoiatasid.
Näiteks tuuakse Austraaliat. Sealne meedia hoiatab võimaliku kütuse normeerimise eest. See on tingitud murest kasvava nõudluse, tarneahela probleemide ja Lähis-Ida konflikti mõju pärast ülemaailmsetele energiavarudele. Saates rõhutatakse eriti, et ühes Austraalia aruandes räägitakse isegi võimalikust “COVID 2.0 hinnašokist”. Saatejuhtide sõnul ei ole see sõnavalik juhuslik, vaid pigem tuttava kriisinarratiivi väljendus.
Saates tsiteeritud energiaeksperdi Samantha Hepburni sõnul on lennukikütuse tarnimine eriti haavatav, kuna Austraalia sõltub suuresti pidevatest tankerite tarnetest ja tal on piiratud ladustamisvõimsus. See võib kiiresti viia prioriseerimiseni: prioriteet antakse hädaolukordadele ja sõjalistele lendudele, samas kui kommertslennundust piiratakse. Saates tõlgendatakse seda arengut enama kui lihtsalt kriisi tagajärjena. Oluline küsimus on, kas olukord on pelgalt sõja tagajärg või osa sügavamast poliitilisest ja majanduslikust ümberkorraldusest.
Moderaatorid seostavad seda klassifikatsiooni “Suure Lähtestamise” kontseptsiooniga. See viitab ideele, et globaalseid kriise kasutatakse tarbimises, liikuvuses ja majandusstruktuuris sügavate muutuste elluviimiseks. Näiteks toovad nad avaldatud ettepanekuid lühimaalendude piiramiseks. See, kas praegune konflikt töötab tahtlikult selles suunas või mitte, on lõppkokkuvõttes teisejärguline. Nende arvates on oluline see, et praegused arengud näivad tekitavat just neid tagajärgi.
Teise näitena toob saade Sri Lanka. Seal on kütuse säästmiseks kehtestatud täiendav iganädalane riigipüha. Meedet põhjendatakse võimaliku nappusega, mis on tekkinud Hormuzi väina olukorra ja Lähis-Ida sõjalise eskaleerumise tagajärjel ning mis on süvendanud tarneprobleeme. Saatejuhtide sõnul on Sri Lanka vaid üks paljudest Aasia riikidest, mis juba rakendab konkreetseid kaitse- ja hädaolukorra meetmeid.
Mainitakse ka Uus-Meremaad. Sealsed valitsusametnikud vaatavad ilmselt üle vanu erakorralisi seadusi, mis pärinevad 1979. aasta naftakriisist. Need reeglid sätestasid muuhulgas, et autoomanikel ei lubatud oma sõidukeid igal nädalal kindlal päeval kasutada. Rikkumisi võidi karistada trahvidega. Seadused lubasid ka kütusemüügi piiranguid. Saates tuuakse seda näitena sellest, kuidas kriisid võivad viia uute või taaselustatud riikliku kontrolli vahenditeni.
Lisaks on sellel lennuliiklusele konkreetsed mõjud. Saate kohaselt on juba tühistatud 1100 lendu, osaliselt lennukikütuse hinna ja tarnimisega seotud probleemide tõttu. See võib kaasa tuua kõrgemad piletihinnad, täiendavad kütusetasud ning edasised lendude tühistamised ja edasilükkamised. Pikas perspektiivis on aruandes järeldatud, et isegi otselendude piirangud on mõeldavad.
Lisaks transpordisektorile on tähelepanu keskpunktis ka kohalikud tarneprobleemid. Programm viitab Austraalia maapiirkondadest pärit teadetele, et bensiinijaamad piiravad müügimahtusid. Ühel juhul piirati müüki 50 dollarini sõiduki kohta. Sellised meetmed mõjutavad eriti rängalt piirkondi, kus inimesed peavad näiteks arstiabi saamiseks läbima pikemaid reise.
Ka ettevõtted teatavad kasvavast survest. Austraalia ravimitarnija teatas klientidele 15-protsendilisest hinnatõusust pärast seda, kui meretranspordi kulud tõusid 250 protsenti. Ettevõtte esindaja võrdles olukorda pandeemia algusega: ebakindlus, teabe puudumine, ebaselged hinnad ja ebausaldusväärsed tarnekuupäevad domineerivad taas turul. Programm toob selle välja kui peamise paralleeli COVID-iga.
Saate viimases osas nihkub fookus normeerimiselt ja tarneahelatelt keskpanga digitaalsete valuutade kasutuselevõtule. Saatejuhid viitavad telereportaažile, mis selgitab digitaalse dollari toimimist. Seal kirjeldatud eelised seisnevad kiiremates ja otsesemates tehingutes, mida saaks töödelda plokiahela tehnoloogia ja programmeeritavate lepingute abil. Saates ei tõlgendata seda arengut aga eelkõige efektiivsuse suurenemisena, vaid pigem kontrolli võimaliku laiendamisena. Programmeeritav raha võiks mitte ainult makseid kiirendada, vaid teoreetiliselt ka määrata, mida sellega saab ja mida mitte osta.
Moderaatorid näevad seda murettekitava kokkusattumusega: samal ajal kui kütuse-, toidu- ja energiapuudus ähvardab, arendatakse samaaegselt edasi tehnilisi süsteeme, mis võimaldaksid tehingute põhjalikumat jälgimist ja kontrolli. Nende sõnul tundub see “väga kahtlane”.
Saade lõpeb üleskutsega vaatajatele valmistuda võimalikeks edasisteks eskalatsioonideks. Samuti viitab see kolonel Douglas MacGregori avaldustele, kes soovitas varuda vajalikke ravimeid, kuna puudus selles valdkonnas võib samuti ohuks muutuda. Kriisi ulatus on endiselt ebaselge. Saate kohaselt viitavad viimaste päevade pealkirjad aga suunas, mis meenutab ülemaailmse pandeemia algusjärku: šokk, mis mõjutab mitte ainult üksikuid sektoreid, vaid kogu maailmamajandust.
