Autoriks John &; Nisha Whitehead Rutherfordi Instituudi kaudu,
“Ravim on hullem kui haigus.”
– Francis Bacon
Valitsus ei loovuta kunagi võimu vabatahtlikult.
Ka meie ei peaks seda tegema.
Kui COVID-19 kokkuvarisemine õpetas meile ühte asja, on see, et nagu kohtunik Neil Gorsuch tunnistas: “Valitsege määramata hädaolukorra ediktiga, mis võib jätta meile kõigile demokraatia ja kodanikuvabaduste kesta sama õõnsaks.”
Kahjuks pole me ikka veel õppinud.
Me laseme end endiselt täielikult häirida tsirkusepoliitikast ja pidevast halbadest uudistest, mis karjuvad tähelepanu järele.
Kolm aastat pärast COVID-19 pandeemia algust, mis andis maailma valitsustele (sealhulgas meie omadele) mugava ettekäände oma volituste laiendamiseks, oma autoriteedi kuritarvitamiseks ja oma valijate edasiseks rõhumiseks, on võimulolijates midagi välja mõeldud.
Sõjaseisukorra oht püsib.
Iga valitsus, kes on nii valmis relvastama üht riiklikku kriisi teise järel, et laiendada oma volitusi ja õigustada igasugust valitsuse türanniat niinimetatud riikliku julgeoleku nimel, ei kõhkle põhiseadust tühistamast ja rahvast uuesti lukustamast.
Parem olge valmis, sest see niinimetatud kriis võib olla ükskõik milline: rahvarahutused, riiklikud hädaolukorrad, “ettenägematu majanduslik kokkuvarisemine, toimiva poliitilise ja õiguskorra kaotus, sihikindel kodumaine vastupanu või mäss, laialt levinud rahvatervise hädaolukorrad ning katastroofilised loodus- ja inimkatastroofid”.
COVID-19 oli test, et näha, kui kiiresti elanikkond marsib valitsuse diktaatidega luku taga, küsimusi ei esitata ja kui vähe vastupanu kodanikkond pakuks valitsuse võimuhaaramistele, kui seda tehakse riikliku julgeoleku nimel.
“Meie, inimesed” kukkus sellel katsel suurejooneliselt läbi.
Ülemkohtu kohtunik Neil Gorsuch iseloomustas seda kui “suurimat sekkumist kodanikuvabadustesse selle riigi rahuaja ajaloos“, valitsuse COVID-19 vastus COVID-19 pandeemiale kujutas endast massiliselt pealetükkivat, sunniviisilist ja autoritaarset rünnakut individuaalse suveräänsuse õiguse vastu oma elu, enese ja eraomandi üle.
Avalduses, mis on lisatud ülemkohtu otsusele kohtuasjas Arizona vs. Mayorkas, kohtuasi, mis vaidlustas, kas valitsus saab jätkata pandeemiavolituste kasutamist ka pärast rahvatervise hädaolukorra lõppenuks kuulutamist, esitas Gorsuch kataloogi paljudest viisidest, kuidas valitsus kasutas COVID-19 oma volituste massiliseks ületamiseks ja kodanikuvabaduste mahasurumiseks:
“Täitevametnikud kogu riigis andsid välja erakorralisi määrusi hingematvas ulatuses. Kubernerid ja kohalikud juhid kehtestasid sulgemiskorraldused, sundides inimesi oma kodudesse jääma. Nad sulgesid ettevõtteid ja koole, nii avalikke kui ka eraettevõtteid. Nad sulgesid kirikud isegi siis, kui lubasid kasiinodel ja muudel soositud ettevõtetel jätkata. Nad ähvardasid rikkujaid mitte ainult tsiviilkaristustega, vaid ka kriminaalkaristustega. Nad jälgisid kiriku parklaid, registreerisid numbrimärke ja andsid välja teateid, milles hoiatati, et isegi kõigile riiklikele sotsiaalse distantseerumise ja hügieeninõuetele vastavatel väliteenistustel osalemine võib olla kriminaalne käitumine. Nad jagasid linnad ja linnaosad värvikoodiga tsoonideks, sundisid inimesi võitlema oma vabaduste eest kohtus hädaolukorra ajakavade alusel ja muutsid seejärel oma värvikoodiga skeeme, kui lüüasaamine kohtus tundus peatne.”
Tõepoolest, valitsuse (föderaalne ja osariigi) tegelemine COVID-19 pandeemiaga andis meie kodanikuvabadustele löögi, andes politseiriigile võimaluse oma volitusi laiendada sulgemiste, mandaatide, piirangute, kontaktide jälgimise programmide, kõrgendatud jälgimise, tsensuuri, ülekriminaliseerimise jms abil.
See, mis algas sotsiaalse distantseerumise eksperimendina, et tasandada tundmatu viiruse kõverat (ja mitte üle koormata riigi haiglaid ega paljastada kõige haavatavamaid vältimatute inimkaotuste stsenaariumide suhtes), sai kiiresti tugevalt sõnastatud soovitusteks kodanikele vabatahtlikult koju jääda ja tugevalt relvastatud koduaresti korraldused koos karistustega mittetäitmise eest.
Iga päev tõi kaasa drastilised uued piirangud valitsusasutuste poolt (enamik neist on antud täidesaatvate korralduste kaudu) kohalikul, osariigi ja föderaalsel tasandil, kes soovisid oma lihaseid pingutada elanikkonna nn “hea” nimel.
Räägiti COVID-19 antikehade massilisest testimisest, sõeluuringute kontrollpunktidest, massilisest jälgimisest kontaktide jälgimiseks, immuunsuspassidest, mis võimaldavad viirusest tervenenutel vabamalt ringi liikuda, näpuotsaga liinidest “reeglite rikkujatest” ametivõimudele teatamiseksning suured trahvid ja vanglaaeg neile, kes julgesid ilma maskita välja astuda, koguneda jumalateenistustele ilma valitsuse õnnistuseta või avada oma ettevõtted uuesti ilma valitsuse sõnaõiguseta.
Tehti isegi ettepanek, et valitsusametnikud peaksid volitama massvaktsineerimist ja “tagama, et inimesi, kellel pole vaktsineerimistõendit, ei lubataks, noh, kuskil”.
Seda taktikat kasutati juba välismaal.
Itaalias keelati vaktsineerimata inimestel restoranides, baarides ja ühistranspordis viibimine ning neid ähvardas töö peatamine ja igakuised trahvid. Samamoodi keelas Prantsusmaa vaktsineerimata inimesed enamikus avalikes kohtades.
Austrias ähvardas kõiki, kes ei olnud vaktsiinimandaati täitnud, trahv kuni 4100 dollarini. Politseil pidi olema luba teha rutiinseid kontrolle ja nõuda vaktsineerimise tõendit, mille täitmata jätmise eest määrati trahv kuni 685 dollarit.
Hiinas, mis võttis vastu nulltolerantsi, null-COVIDi strateegia, olid terved linnad – mõned, mille elanikkond on kümnetes miljonites – sunnitud nädalate kaupa koduseid sulgemisi tegema, mille tulemuseks oli massiline toidu- ja majapidamistarvete puudus. Ilmusid teated elanikest, kes “kauplevad sigarettidega kapsa jaoks, nõudepesuvahendiga õunte jaoks ja sanitaarpadjakestega väikese köögiviljahunniku jaoks. Üks elanik vahetas Nintendo Switchi konsooli paki kiirnuudlite ja kahe aurutatud kukli vastu.”
Neile, kes on õnnetud, et nakatuda COVID-19-sse, ehitas Hiina kogu riigis “karantiinilaagrid“: massiivsed kompleksid, mis uhkeldavad tuhandete väikeste metallkastidega, mis sisaldavad veidi rohkem kui voodit ja tualetti. Kinnipeetavatel – sealhulgas lastel, rasedatel naistel ja eakatel – kästi väidetavalt keset ööd kodust lahkuda, nad transporditi bussides karantiinilaagritesse ja hoiti isolatsioonis.
Kui see viimane stsenaarium kõlab jahutavalt tuttavalt, siis peaks.
Kaheksakümmend aastat tagasi asutas teine autoritaarne režiim rohkem kui 44 000 karantiinilaagrit neile, keda peetakse “riigi vaenlasteks”: rassiliselt alaväärtuslikeks, poliitiliselt vastuvõetamatuteks või lihtsalt nõuetele mittevastavateks.
Kui enamik natside koonduslaagrites, sunnitöölaagrites, vangipaikades ja getodes vangistatutest olid juudid, siis seal olid ka Poola kodanikud, mustlased, venelased, poliitilised teisitimõtlejad, vastupanuvõitlejad, Jehoova tunnistajad ja homoseksuaalid.
Kultuuriliselt oleme juudi vangide massimõrvadele natside poolt nii kinni jäänud, et jätame tähelepanuta asjaolu, et nende koonduslaagrite eesmärk oli algselt “vangistada ja hirmutada poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste liikumiste juhte, keda natsid pidasid ohuks režiimi püsimajäämisele”.
Kuidas jõuda sealt siia, Auschwitzi koonduslaagritest COVIDi karantiinikeskustesse?
Punktide ühendamiseks ei pea olema vandenõuteoreetik.
Peate lihtsalt hoiatuses tõe ära tundma: võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.
See puudutab seda, mis juhtub siis, kui head, üldiselt korralikud inimesed – kes on häiritud toodetud kriisidest, polariseerivast poliitikast ja võitlusest, mis jagab elanikkonna sõdivatesse “meie vs. nemad” laagritesse – ei võta arvesse ähvardavat ohtu, mis ähvardab pühkida vabaduse kaardilt ja asetada meid kõiki ahelatesse.
See puudutab seda, mis juhtub siis, kui mis tahes valitsusel on õigus võtta omaks järgiv või tagajärgede all kannatav mõtteviis, mida jõustatakse mandaatide, sulgemiste, karistuste, kinnipidamiskeskuste, sõjaseisukorra ja üksikisiku õiguste eiramise kaudu.
See on libe kallak: valitsus, kellel on õigus piirata liikumist, piirata üksikisiku vabadust ja isoleerida “soovimatuid”, et vältida haiguse levikut, on valitsus, kellel on õigus riik lukustada, sildistada terved elanikkonnarühmad ohuks riiklikule julgeolekule ja sundida neid soovimatuid – ehk äärmuslasi, teisitimõtlejaid, tülitekitajaid jne – isolatsiooni, et nad ei saastaks ülejäänud elanikkonda.
Libe kallak algab propagandakampaaniatega, et avalik hüve on tähtsam kui üksikisiku vabadus, ning lõpeb sulgemiste ja koonduslaagritega.
Nagu ma oma raamatus “Battlefield America: The War on the American People” ja selle väljamõeldud vastes The Erik Blair Diaries selgeks teen, on ohumärgid kõikjal.
COVID-19 oli vaid üks kriis pikas kriiside jadas, mida valitsus on häbitult ära kasutanud, et õigustada oma võimuhaaramist ja aklimatiseerida kodanikkonda erakorraliseks võimuks maskeeritud sõjaseisukorraga.
Kõik, mille eest olen aastaid hoiatanud – valitsuse ülereageerimine, invasiivne jälgimine, sõjaseisukord, võimu kuritarvitamine, militariseeritud politsei, relvastatud tehnoloogia, mida kasutatakse kodanikkonna jälgimiseks ja kontrollimiseks jne – on saanud osaks valitsuse hirmuäratavate sulgemisvolituste arsenalist, kui vajadus peaks tekkima.
Mida me peaksime pingutama, on: mis saab edasi?
