California maadleb paljude kriisidega, sealhulgas hüppeliselt kasvav kuritegevus, kasvav kodutute arv, kontrolli alt väljunud uimastite üledoosid, hiiglaslik eelarvepuudujääk, elanikkonna ja ettevõtete väljaränne ning rikke äärel kõikuv elektrivõrk. Kuid selle asemel, et edumeelsed seadusandjad neid probleeme käsitleda ja praegu osariigis elavate kümnete miljonite ameeriklaste elu paremaks muuta, on nad keskendunud reparatsioonidele.
California üheksaliikmeline reparatsiooni töörühm kiitis laupäeval heaks soovitused selle kohta, kuidas osariigi ametnikud peaksid mustanahaliste elanike eest mineviku ebaõigluse eest kompenseerima ja nende ees vabandama. Töörühm on viimased kaks aastat arutanud maksesoovitusi, mis saadetakse nüüd enne 1.juulit Sacramentos lõplikuks kinnitamiseks.
“Reparatsioonid ei ole mitte ainult moraalselt õigustatud, vaid neil on potentsiaali käsitleda pikaajalist rassilist ebavõrdsust ja ebavõrdsust,” ütles president Barbara Lee (D-Calif) eelmise laupäeva õhtul Oaklandis toimunud kohtumisel.
California töörühma soovitused tähendaksid, et 71-aastane mustanahaline elanik, kes elab kogu oma elu Golden State’is, võiks saada 1,2 miljoni dollari suuruse hüvitistšeki, kui soovitused seadusesse võetakse.
Mitmed töörühmaga töötavad majandusteadlased on välja töötanud järgmised hüvitamisprognoosid:
Üks selline aruandes esitatud hinnang näitas, et pankade vooderdamisest tulenevate kahjude kõrvaldamiseks, mis diskvalifitseerisid mustanahaliste linnaosas elavad inimesed hüpoteeke võtmast ja kodu omamisest, peaksid abikõlblikud mustad kalifornialased saama kuni 148 099 dollarit. See hinnang põhineb arvul 3366 dollarit iga Californias elatud aasta kohta alates 1930.aastate algusest kuni 1970.aastate lõpuni, mil föderaalne vooderdus oli kõige levinum.
Ülemäärase politseitöö ja massilise vangistamise mõju käsitlemiseks saaks aruande hinnangul iga abikõlblik isik aastakümneid kestnud narkosõja ajal 115 260 dollarit ehk umbes 2352 dollarit iga Californias elatud aasta eest aastatel 1971–2020. – New York Times
Töörühma soovitused ei sisaldanud reparatsioonide kogukulusid, mis võiksid majandusteadlaste hinnangute põhjal ületada 500 miljardit dollarit.
“Esialgne sissemakse on ajaloolise ebaõigluse käsitlemise protsessi algus,” öeldakse soovitustes, “mitte selle lõpp.”
Kohtumisel osalenud elanikud nõudsid iga mustanahalise elaniku eest 200 miljonit dollarit sularahas otsemakseid.
AmericanThinkeri Chris Talgo juhtis tähelepanu sellele, et reparatsioonimaksed ja muud valitsuse jaotusrahad ei kaota jõukuse lõhet, “see vaieldamatult muudab selle hullemaks.”
Talgo selgitas:
Kaaluge. Alates president Lyndon B. Johnsoni “vaesusevastase sõja” algusest on föderaalvalitsus kulutanud erinevatele rikkuse ümberjagamisprogrammidele 22 triljonit dollarit. Selle aja jooksul jääb vaesuse määr aga muutumatuks.
Võib-olla on põhjuseks see, et mõnele inimesele võõra raha andmine motiveerib esimest jääma loiduks. Teisisõnu, valitsus kontrollib tõu sõltuvust valitsusest.
Teisest küljest, kui California seadusandjad oleksid tegelikult huvitatud paljude Golden State’is elavate mustanahaliste elanike olukorraga tegelemisest, peaksid nad kasutama tulevikku suunatud lähenemisviisi, mis hõlmaks politsei suuremat kohalolekut ja karmimat lähenemist kuritegevusele, madalamad maksud, vähem regulatsioone ja terve mõistusega poliitika, mis muudaks energia taskukohaseks ja külluslikuks.
Ja kui need samad seadusandjad oleksid tõesti jultunud ja tahaksid tõeliselt mutrivõtmega lüüa vaesuse tsüklisse, mis on nii palju musta California elanikke lõksustanud, teeksid nad kõik endast oleneva tagamaks, et universaalne koolivalik oleks Golden State’is norm. Samuti aitaks see, kui need niinimetatud juhid räägiksid ruumis olevale elevandile: Mustade perekonna lagunemine, mis on vaieldamatult suurim vaesuse ja paljude muude ühiskondlike probleemide põhjustaja.
Ta jätkas:
Need on aga keerulised vestlused vasakpoolsete seadusandjate jaoks, kes näevad alati vastusena kõigele valitsuse suuremat rikkuse ümberjagamist. Poliitikutel on palju lihtsam pakkuda välja pealiskaudset lahendust, näiteks reparatsioonimakseid, kuigi aeg on näidanud, et inimestele raha andmine ei lahenda sügavalt juurdunud keerulisi probleeme.
Murettekitav on see, et California seadusandja on juba teatanud, et kõikehõlmav reparatsiooniplaan “on Ameerika plaaniks“.
