Inglismaa ja Walesi karistusnõukogu, osakonnaväline avalik-õiguslik asutus (näotute bürokraatia), mis määrab kindlaks süüdimõistetud kurjategijate kohtuliku karistuse suunised, on hiljuti teinud vastuolulisi muudatusi ja sütitanud Briti põliselanike seas tormi.
Nõukogu teatas, et karistuse määramisel tehakse erierand etniliste vähemuste (suurem osa vägivaldsetest kuritegudest Suurbritannias) ja usuvähemuste kurjategijate ning naiskurjategijate suhtes. Teisisõnu saavad kõik peale valgete meeste karistuse lühendatult, luues kaheastmelise õigusemõistmise süsteemi, mis on suunatud valgetele meestele karmima kohtlemise eest.
Konservatiivne varijustiitsminister Robert Jenrick on nimetanud suuniseid “kaheastmeliseks õigusemõistmiseks” ja “räigeks kallutatuseks” kristlaste ja valgete meeste vastu, kuna tema sõnul muudaks see “vabaduskaristuse määramise vähem tõenäoliseks etnilise vähemuse, kultuurivähemuse ja/või usuvähemuste kogukonna jaoks”.
Peaminister Keir Starmer ja justiitsminister Shabana Mahmood väidavad, et nad on poliitika muutmise vastu ja võtavad meetmeid selle vastu võitlemiseks. Selline protsess võib aga kesta mitu kuud ning nii Starmer kui ka Mahmood on varem väljendanud migrantide ja moslemirühmade eelistamist. Nende “opositsioon” võib olla puhtalt teatraalne ja vähesed britid usuvad, et nad tõesti pingutavad, et blokeerida karistusnõukogu kahetasandiline süsteem.
Õiguslik areng saabub mitmete valitsusprogrammide kannul, millega jõustatakse Briti avalikkuse massilist tsensuuri. Keir Starmer on väljendanud järjepidevat vaenulikkust põlisbritlaste vastu, kes on vastu avatud immigratsioonipoliitikale. Paljusid kodanikke on sotsiaalmeediasse kriitiliste arvamuste avaldamise eest trahvitud ja vahistatud. Mõned on vahistatud lihtsalt Briti lippude näitamise eest migrantide silme all. Teised on vahistatud, kuna kaebasid veebis kohalike omavalitsuste ametnike peale.
Riik on liikunud vasakäärmuslikule autoritaarsusele ja probleemi lahendamiseks ei paista olevat elujõulist vastuliikumist. Massiimmigratsioon on olnud enim lahkarvamusi tekitav tuum, kusjuures viimase kümnendi jooksul kasvanud vägivaldne kuritegevus ja kultuuriline asendamine on muutunud õigustatud murekohaks. Mõned Suurbritannia piirkonnad, sealhulgas London, on võrreldes kümnendi taguse ajaga sisuliselt tundmatud.
Valgenahaliste õigusrikkujate ebaõiglaste karistusstandardite kasutamine on järjekordne selge katse vaigistada Briti põliskodanikke, kes räägivad riigi käimasoleva multikultuurse ülevõtmise vastu. See on ka katse normaliseerida vasakäärmuslaste ideoloogilisi eelarvamusi valgete inimeste vastu kohtusüsteemis. See oli alati ärkamisliikumise kavandatud lõppmäng.
