Autoriks Rupert Darwall RealClear Wire’i kaudu,
Iga aasta jaanuaris avaldab maailma suurima varahalduri BlackRocki asutaja ja tegevjuht Larry Fink, mis on sama korrapärane kui aastaaegade vahetus, pika kirja maailma olukorra ja selle mõju kohta rahandusele ja investoritele. Tänavu läks jaanuar veebruariks ja ikka ei mingit kirja. Selle asemel andis veebruaris ülemaailmse varahalduri Vanguardi tegevjuht Tim Buckley murrangulise intervjuu, milles selgitas Vanguardi otsust eelmise aasta lõpus lahkuda Net Zero Asset Managers (NZAM) algatusest, mis loodi enne 2021.aasta Glasgow kliimakonverentsil kapitali ümber jaotamiseks vastavalt nullheite eesmärkidele.
“Oleks jube eeldada, et me teame õiget strateegiat tuhandete ettevõtete jaoks, millesse Vanguard investeerib,” ütles Buckley Financial Timesile ja lisas, et Vanguard “ei osalenud poliitikas”. Ta hoiatas investoreid, et nad ei ootaks keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaste (ESG) investeerimiselt paremat tulu. “Meie uuringud näitavad, et ESG investeerimisel ei ole laiapõhjalise investeerimise ees eeliseid.”
Viis päeva hiljem Wall Street Journalis kirjutades keskendus BlackRocki endine juht ja raamatu Sustainable autor Terrence Keely huvide konfliktile, mille tõi esile Vanguardi lahkumine NZAM-ist ja NZAM-i neto-null-eesmärk. Kliimamuutuste innukusest haaratuna ei saa investeerimisjuht võtta selliseid kohustusi ilma oma usalduskohustustest loobumata,“ väitis Keeley. Neto nulli saavutamisele pühendunud liidu liikmelisus nõuab selgeltnägemist, mida ükski investeerimisjuht lubada ei saa. „Kui härra Buckleyl on õigus, siis eksivad sajad teised finantsasutused, kellel on triljoneid hallatavaid varasid” — Keeley väljendamata järeldub, et kui Vanguardil on õigus, eksib ka BlackRock.
Selle kuu alguses oli Finki 2023.aasta kiri värvitud BlackRocki peakonkurendi poolt tunnustatud uues investeerimiskliimas. Kui Finki 2021.aasta kirjas tegevjuhtidele mainiti neto nulli 22 korda ja tema 2022.aasta kirjas üheksa korda, siis neto nulli viidati sel aastal vaid korra – ja siis ainult möödaminnes (“Euroopa valitsused töötavad välja ka stiimuleid, et toetada netosüsteemile üleminekut nullmajandust ja hoogustada kasvu.”) Samamoodi on ESG mainimised langenud kümnelt 2021.aastal ühele eelmisel aastal ja sel aastal mitte ühtegi. Kuidas ajad on muutunud.
Kaks aastat tagasi esitas BlackRock ettevõtetele, millesse ta investeerib, nüri nõudmise: “Me küsime” – see on juhis; vaevalt saab öelda eitavalt maailma suurimale investorile – “ettevõtted avalikustavad plaani, kuidas nende ärimudel ühildub nullmajandusega.” Seda ei ole täielikult tagasi jalutatud. Fink ütleb, et BlackRock on varem häälekalt öelnud, et ettevõtted on avalikustanud, kuidas nad kavatsevad energia üleminekul liikuda, kuid praegu on toon pehmem ja vähem häälekas. Fink kirjutab, et sellise varahalduri, nagu BlackRock, ülesanne ei ole konkreetset majandustulemust kavandada ja see ei ole tema koht ettevõtetele öelda, mida teha. Vandudes selgeltnägemisvõimet, mida Keeley kritiseerib, ütleb Fink, et BlackRock ei tea „ülemineku lõplikku teed ja ajastust”, positsioon, mis pole nii kristalne kui Buckley oma, kuid mida on raske ühitada BlackRocki jätkuva liikmelisusega NZAM-is. Kui see oleks olnud BlackRocki seisukoht kaks aastat tagasi, oleks kliimaaktivistid selle lärmakalt hukka mõistnud ja BlackRocki süüdistataks Glasgow kliimakonverentsi saboteerimises. Siiani pole peaaegu nurinat olnud. Maailm liigub vaikselt neto nullist edasi.
Nii ka BlackRocki prioriteedid. Kui kliimamäär mainib sel aastal viis korda, võrreldes kahe aasta taguse 27-ga, siis kliente mainitakse 122 korda – see arv on üle nelja korra suurem kui BlackRocki globaalse täitevkomitee kahe aasta taguses kirjas “Kallid kliendid”. Veelgi paljastavam on usalduse ja usaldusisiku mainimiste arvu muutus. Sel aastal on usaldust mainitud 21 ja 2021.aasta kirjas üks. See kiri, mille arvel oli “Net null: usalduslik lähenemine”, sisaldas ainult üht muud mainimist usaldusisiku kohta, mis kinnitab Keeley argumenti varaportfellidele ja oma usalduskohustusi täitvatele investeerimisjuhtidele kliimaeesmärkide kehtestamise kokkusobimatuse kohta.
Ka Finki rõhuasetus on muutunud. Kaks aastat tagasi võrdles Fink kliimamuutusi Covidi pandeemiaga kui ühiskonna haprust paljastava eksistentsiaalse ohuga. Sel aastal toovad Venemaa sissetung Ukrainasse ja teravnenud geopoliitilised pinged riikliku ja majandusliku julgeoleku “ees ja keskpunktis”. Lühiajalises perspektiivis on tarneahelate vastupidavamaks muutmine väga inflatsiooniline, kirjutab Fink ja on aus öelda, et Fink ei usu, et inflatsiooni vähendamise seadus inflatsiooni vähendab. “Usun, et inflatsioon püsib järgmistel aastatel tõenäoliselt 3,5 või 4 protsendi lähedal.”
Kriis, mida Fink oma tänavuses kirjas esile toob, ei ole kliimakriis, vaid vaikne kriis, kus inimesed ei säästa ega investeeri piisavalt pensionipõlveks. Edelmani usaldusbaromeetri uuringu tulemused, milles küsiti, kas inimesed arvavad, et nende peredel läheb viie aasta pärast paremini, olid 24 riigis 28-st kõigi aegade madalaimad. “Kui inimesed kardavad, võivad nad säästa, kuid nad ei investeeri,” märgib Fink. “Me vajame täna juhte, kes annaksid inimestele põhjust olla lootusrikkad ja kes suudavad sõnastada visiooni helgemast tulevikust.” Aamen sellele. On viimane aeg lõpetada jutt eksistentsiaalsetest kriisidest, millega tuleb toime tulla erakordselt kulukate meetmetega, mis muudavad inimesed vaesemaks, nõrgestavad riiklikku ja majanduslikku julgeolekut ning suunavad selle asemel tähelepanu lahendatavate probleemide lahendamisele positiivsete lahendustega.
Rupert Darwall on RealClear Foundationi vanemteadur ja raamatu Climate-Risk Disclosure: A Flimsy Pretext for a Green Power Grab autor.
