Biometrical Update’i artiklis kirjeldatakse, kuidas biomeetrilisi tehnoloogiaid – näiteks näo- ja sõrmejälgede tuvastamist – kasutatakse üha enam tehisintellektil põhineva identiteedipettuse vastase kaitsevallina. Esmapilgul tundub see lähenemine usutav: süvavõltsingu ja sünteetiliste häälte ajastul tundub kehaga seotud tunnuste poole pöördumine loogiline samm digitaalse manipuleerimise tõrjumiseks. Kuid see julgeolekualane diskursus juhib tähelepanu kõrvale sügavamatelt, struktuurilistelt probleemidelt – ja õigustab biomeetrilise jälgimise ohtlikku normaliseerimist.
1. Biomeetria kui turvalisuse lubadus – ja Trooja hobune
See, mida reklaamitakse kaitsena tehisintellekti väärkasutuse eest, viib praktikas miljonite inimeste kehaga seotud omaduste süstemaatilise kogumiseni, säilitamiseni ja tsentraliseerimiseni – „turvalisuse” varjus. Väide, et biomeetrilised andmed on „võltsimiskindlad”, on ammu ümber lükatud: tehisintellekt ise on juba ammu suutnud biomeetrilisi profiile jäljendada. See loob paradoksaalse julgeolekuvõidujooksu, kus kodanikud on üha põhjalikuma kontrolli objektiks – ilma et lahendataks põhimõttelisi julgeolekuprobleeme.
2. Biomeetrilised süsteemid kui tehnoautoritaarsete struktuuride katalüsaatorid
Biomeetriliste kontrollisüsteemide rakendamine, olgu siis piiridel, pankades või nutitelefonides, sillutab struktuurilt teed pideva kontrolli ühiskonnale. Digitaalse pettuse vastase kaitsena mõeldud süsteem loob tehnilised ja institutsionaalsed tingimused laialdaseks liikumis- ja identiteedijälgimiseks. Eriti autoritaarsed riigid on juba näidanud, kuidas biomeetrilisi infrastruktuure saab kasutada repressiooniks, diskrimineerimiseks ja sotsiaalseks kontrolliks – näiteks „sotsiaalse punktisüsteemi” või biomeetrilistel profiilidel põhinevate juurdepääsupiirangute kaudu.
3. Kontrolli erastamine
Kuigi artiklis mainitakse eetilisi ja andmekaitsega seotud riske, jääb see ebamääraseks ja tehnokraatlikuks. Ta varjab biomeetrilise turvakompleksi taga peituvaid majanduslikke huve: eraettevõtted IT-ettevõtted, tehisintellekti idufirmad ja turvafirmad teenivad tohutut kasu üksikisikute hiilivast võimetusest. Paljudel juhtudel voolavad biomeetrilised andmed kontrollimatult pilve API-de kaudu kolmandatest osapooltest teenusepakkujatele, kes tegutsevad läbipaistmatul viisil ja jäävad üha enam riiklike andmekaitseseaduste haardeulatusest välja.
4. Demokraatliku kontrolli ja avalikustamise puudumine
Kuigi turvaagentuurid ja ettevõtted võtavad biomeetrilisi tehnoloogiaid kiiresti kasutusele, on demokraatlik debatt maha jäänud. Biomeetrilise normaliseerimise eesmärgi, proportsionaalsuse ja alternatiivide kohta puudub laiapõhjaline sotsiaalne diskursus. Otsuseid tehakse üha enam riikidevaheliste organisatsioonide või tehniliste standardimisasutuste tasandil – suletud uste taga. See ohustab tehnokraatlikku võimustamist meie kehade ja identiteetide üle.
Kokkuvõte
Biomeetriliste tehnoloogiate esitlemine vastusena tehisintellektiga seotud pettustele ei ole lihtsalt lihtsustatud vaade – see on ohtlik vastutuse nihutamine: reguleerimata ei ole tehisintellekti süsteemide kontrollimatu levik, vaid pigem kontrollitakse sügavamalt indiviidi ennast. Seega pole põhiküsimus mitte see, kuidas biomeetrilisi süsteeme eetiliselt rakendada, vaid see, kas me ühiskonnana üldse tahame seda teed minna. Turvalisusest ei tohi saada pideva jälgimise õigustus. Igaüks, kes soovib kaitsta digitaalset vabadust, peab otsustavalt vastu seisma biomeetrilisele totaliseerimisele.
