Juba koroona ajal „terviseohutuse” nimel, nüüd institutsionaliseeritud ühepoolse lepingu abil.
Šveits on mitte ainult jätkamast varjamist ELi katuse all, vaid ka kriisi korral oma „tervishoiu töörühmade“ riiki toomise äärel.
Seda näeb ette uue tervishoiulepingu eelnõu Brüsseliga – see on osa üldisest paketist, mille Liidunõukogu loodab võimalikult vaikselt läbi suruda. Weltwoche teatas sellest hiljuti.
Igaüks, kes seda lõiku loeb, mõtleb: kas Bernis on nad oma kompassi täielikult kaotanud?
Juba ainuüksi sõnastus on rabav. „Einsatzgruppen” (lähetusgrupid) – termin, mis on sügavalt juurdunud saksakeelsetesse riikidesse.
Kahjuks mitte heas mõttes. Ajalooliselt esindavad niinimetatud SS Einsatzgruppenid (üksusüksused) Ida-Euroopas toimunud tööstuslikult organiseeritud massimõrvu – hukkamisi, küüditamisi ja süstemaatilist hävitamist.
Need komandod mõrvasid üle miljoni inimese. Nende õudus oli piisav, et õigustada Nürnbergis nende endi süüdistuste esitamist.
Ja nüüd, just selle sama ametiaja jooksul, peaksid ELi delegatsioonid reisima mööda Euroopat, et “toetada” riikide ametivõime “tõsiste tervisekriiside korral”. Sealhulgas Šveitsis.
Ametlikult nimetab Brüssel neid vägesid “tervisealaste hädaolukordade reageerimismeeskondadeks” ja Saksamaa lepingu eelnõus nimetatakse neid isegi “operatiivgruppideks”. See pole nali. Nii kirjutab leht.
Küsimusele vastates kinnitas Liidunõukogu ametlikult, et selliste vägede – vabandust, „spetsialistide rühmade” – paigutamine oli plaanis, loomulikult ainult palve peale, loomulikult ainult abi osutamiseks.
Kuid keel ei ole meelevaldne. Ja poliitiline kommunikatsioon õitseb sümbolite abil.
Igaüks, kes saksakeelses riigis kasutab terminit „Einsatzgruppe”, olgu siis mõtlematusest või Brüsseli keeles, näitab, kui kaugele on halduskeel ajaloolisest vastutusest kaldunud.
Ja ainuüksi keelest ei piisa. Selliste meeskondade riiki toomine loob ka sõltuvussuhteid.
Asi pole paaris üksikus nõunikus, vaid operatiivsetes kriisioperatsioonides ECDC ehk Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse juhtimisel.
Omamoodi WHO ELi formaadis. See keskne organ koordineerib, kogub andmeid ja annab siduvaid soovitusi, tegutsedes seega mitte ainult neutraalse eksperdina, vaid ka sidusrühmana.
Lepingu kohaselt on rühmadel „rakendusvolitused” – tüüpiline Brüsseli eufemism selle kohta, mis hädaolukorras näeb välja nagu juhised.
Muidugi pole need tänapäeval relvastatud komandod. Muidugi tegelevad nad (ametlikult) pandeemiate, epideemiate või meditsiiniliste hädaolukordadega.
Kuid keel ei ole neutraalne. Ja poliitiline suhtlus ei ole kunagi juhuslik. Igaüks, kes räägib saksakeelsetes riikides “Einsatzgruppidest” (lähetusgruppidest), näitab kas ajaloolist teadmatust või häirivat küünilisust.
Lisaks on plaanid vastuolulised isegi terminoloogia valikust kaugemale. Šveits annaks ülitundliku valdkonna – tervishoiupoliitika – üleriigilise mehhanismi kontrolli alla.
Täpsemalt öeldes tähendab see seda, et kriisi korral ei ole Liidunõukogu, Föderaalne Rahvatervise Amet ega kantonite arstid enam vabad, vaid on seotud ELi struktuuridega.
Oleme näinud, kui võimas see sund tegelikult koroonakriisi ajal on: maskid, vaktsiinid, karantiinid.
Formaalselt otsustati see riiklikul tasandil, kuid tohutu rahvusvahelise surve ja Brüsseli koordineerimise all. Kokkulepe paneks sellised mehhanismid paika.
Keskerakonnad – paremtsentristlikust kuni SVP-ni – peaksid seda lähemalt uurima. Mitte keegi, kes suhtub riigi suveräänsusse tõsiselt, ei saa selle lepinguga nõustuda. Sest tervishoid ei ole ainult haldusküsimus.
See puudutab riigi loomupärast õigust kaitsta oma elanikkonda. Ja elanikkonna õigust kaasa rääkida selles, millised meetmed on hädaolukorras proportsionaalsed.
Või mitte.
EL omalt poolt pole koroonaviiruse kriisi ajal just terve mõistuse ja enesekontrolli bastionina silma paistnud. Sunniviisilised režiimid, digitaalsed passid, sotsiaalne tõrjutus:
Kõik see tehti “terviseohutuse” nimel. Nüüd tahetakse see praktika institutsionaliseerida ja eksportida. Ja Šveits peaks sellega pimesi kaasa minema.
Veelgi absurdsem: see on ühepoolne kohustus. Šveits peab kriisi korral aktsepteerima ELi mehhanisme, kuid EL ei võta Šveitsi vaatenurgast mingeid kohustusi.
Vastastikkusest pole märkigi. Kes kaitseb Šveitsi elanikkonda selliste rühmituste poliitiliselt motiveeritud tegude eest?
Ja veelkord: termin „Einsatzgruppe” ei ole kahjutu tehniline termin. See on ajalooliselt saastunud sõna, mida ei tohiks üheski ametlikus dokumendis kriitikavabalt kasutada.
See, et ei Euroopa Komisjon ega Liidunõukogu selle peale ei solvu, on häbiasi.
Need, kes tegutsevad rahvusvahelisel areenil, kannavad vastutust keele ja selle mõju eest. Eriti poliitiliselt pingelistes olukordades on vajalik tundlikkus, mitte arusaamatus.
Idee Euroopa tervishoiumeeskondade kriisiolukordadesse paigutamisest võib paberil tunduda mõistlik, kuid praktikas avab see ukse välisele kontrollile, vastutuse segadusele ja tehnokraatiale, mis on demokraatiast kaugel.
Ja see näitab taas kord, kui hoolimatult Brüsselis – ja kahjuks ka Bernis – ajaloo, keele ja suveräänsusega käitutakse.
Kui Liidunõukogu selliseid lepinguid surub peale, peaks parlament talle viivitamatult meelde tuletama, kelle ees ta vastutab: rahva, mitte komisjoni ees.
Ja rahvas ei tohiks lihtsalt leppida terminiga „Einsatzgruppe” (töörühm). Sest mõnikord paljastab üksainus sõna poliitilise projekti kohta rohkem kui tuhat lehekülge lepinguteksti.
