Praegu 53.a. Anneke Lucas räägib, kuidas ta lapsena 5 aastat pidi kannatama pedoseksuaalide vägistamiste ja piinamiste all. Naine oli üks Belgia pedofiilide võrgustiku ohver, kus osalesid laste vägistamistes aadlikud, kõrged riigiametnikud, poliitikud, VIP-id jne. See on tõeline õnn, et ta selle kõik üle elas.
Aasta oli siis 1969, kui tema oma ema ta 6 aastasena pedofiilide ühingule maha müüs.
Pedofiilide kõrgeim boss oli üks Belgia tollase valitsuse minister.
Esimesel pedofiilide nn “Lossipeol”, mis ühes lossis aset leidis, seoti 6.a. laps metallist koerarihmaga lava külge kinni ja ta pidi sööma inimeste väljaheiteid. Siis viidi ta keldrisse ja lapsele näidati äsja tapetud teise lapse surnukeha ning anti mõista, et kui ta kusagil sellest räägib, siis ootab teda sama saatus.
Vaatasin neid hipideks riietunud aristokraatlikku inimhulka, kes psühhedeelse muusika saatel narkouimas hõljusid. Silma jäi üks noor ülikonnas mees, kes teda kaastundlikult vaatas. Rohkem ma seda meest neil pidudel enam ei näinud. Hiljem sai sellest mehest tuntud Belgia poliitik.
Pedovõrgustiku liikmed – kõik kõrgeliiti kuuluvad inimesed!
Tundsin neid inimesi telerist. Euroopa riigipead, isegi üks Euroopa kuningakoja liige, poliitikud jne.
Teda vägistati kuni tema 12.a. eluaastani iga nädal vähemalt 6 tundi. Ühtekokku 1.700 tundi, igal nädalavahetusel.
Kuna tema vanemad temaga sel teemal juttu ei teinud, hakkas tüdruk endale kinnitama, et see, mis temaga juhtub, see ongi normaalne. Selle ebainimliku olukorraga toimetulemiseks ja kohanemiseks reageeris laps neile olukordadele nn “Stokholmi sündroomiga” sarnaselt.
(https://et.wikipedia.org/wiki/Stockholmi_s%C3%BCndroom) Ta reageeris sellele uhkusega, et teda võimsad mehed ärakasutasid ja lapsi luksusobjektidena ja seksuaalse ihade rahuldamiseks tarvitasid. Ohvri jaoks on selline mõtlemine ellujäämise viis ekstreemses olukorras hakkama saada. Hirm mõrvatud saada, valitses tüdrukut igal hetkel. Lapsi mängiti üksteise vastu välja. Anneke püüdis võtta asju pealiskaudselt ega jääda mitte ühelegi kurjategijale konkreetselt silma. Tüdrukuid tapeti selles äris palju tihedamini, kui poisse. Poisse aga piinati rohkem, kui tüdrukuid. Anneke püüdis võimaikult märkamatuks jääda. Viie aasta pärast ei olnud ta võrgustiku jaoks enam oma vanuse pärast kasulik ja tema saatuseks oli mõrvatud saada. Ühe poliitiku 20.a. poeg, kellele Anneke meeldis, päästis ta ühe kokkuleppe käigus viimasel hetkel kindlast surmast. See heategu maksis hiljem sellele noorele mehele tema elu. Selles miljöös peetakse inimlikku kaastunnet saatuslikuks nõrkuseks.
Ükski laps pole ära teeninud sellist suhtumist, mida Anneke üle elama pidi!
2016.a. avaldas Anneke Lucas oma eluloo!
Ta arvab, et paljud neist kurjategijaist olid võimunäljas ja võimupositsioonil inimesed, korrumpeerunud poliitikud, kes lapsi sellisel alatul moel ära kasutasid. Need võimuahned inimesed olid ise lapsena olnud nähtavasti ärakasutamise ohvrid ja seetõttu sellesse spiraali kinni jäänud. Selliseld inimesed kasutavad võimu teiste üle, et mitte kunagi enam ise lapsena kogetut alandust ja valu tunda saada
Anneke usub, et kõik needl inimesed, keda on seksuaalselt orjastatud ja ärakasutatud, intsesti ohvrid, omavad tohutult suurt ellujäämise intsinkti, millest igaüks meist õppida saab!
Belgisches Pädophilen-Opfer packt aus – „Ich traf Politiker, VIPs und Staatsoberhäupter“
