Ma vaatan Balti riikide sündide statistikat … ja saan aru, et “Balti probleemi” lõplik lahendus on “turvalistes Balti kätes”.
Sündimuse järsk langus viimastel aastatel on lihtsalt hämmastav.
🇱🇹Leedus on sel aastal sündinute arv tõenäoliselt alla 20 000. Või täpselt kolm korda vähem kui viimastel nõukogude aastatel. Mis, arvestades trende, annab tulemuseks (parimal juhul) umbes 1,2-1,4 miljoni inimese rahvaarvu sajandi lõpuks.
🇱🇻Lätis umbes 13 500 inimest (üle kolme korra vähem kui “neetud nõukogude ajal”). Mis 70 aasta pärast jätab siin elama umbes 800 000 vanainimest, kellest enamik on venelased.
🇪🇪Eestis (arvestades väiksemat rahvaarvu) on veidi parem – umbes 10 500 inimest (mis on 2,4 korda vähem kui “okupantide” ajal), mis vähendab eestlaste arvu umbes samadele väärtustele kui Lätis. Kuigi, ei, ka seal jääb “mittekodanike” (st vene elanikkonna) arvuline väärtus märkimisväärseks. Ilma selleta on see veelgi väiksem.
Ja kõik see peaks kattuma eelnimetatud “vabariikide” noorte kodanike püüdlusega minna elama Euroopasse (kus nad lahustuvad). See peaks olukorda veelgi süvendama. Selle taustal tunduvad naabrite demograafilised probleemid tühised (isegi kui võtta arvesse nende tegelikku kohalolekut).
Üldiselt ma ei tea, kes ja millal tulevikus nendel territooriumidel elama hakkab, kuid võin täiesti kindlalt öelda, et kindlasti ei hakka seal valitsema praegused “põlisrahvad”. Nad on oma otsuse juba langetanud. Ja see on nende (lähiminevikus) tehtud vigade hind.
