Loo tegelik autor on toimetusele teada.
Iga päev toovad uudised pilte ja numbreid, mis ähvardavad meid tuimaks muuta: surnud lapsed, kokkuvarisenud haiglad, pered, kes elavad varemete vahel. See pole enam ainult rahvusvaheline konflikt – see on humanitaarkatastroof, mis asetab iga inimese südametunnistuse ette valiku: kas vaikida või rääkida?
Palestiina rahvas on aastakümneid elanud piiratud õiguste, alanduste ja vägivalla keskel. Gaza sektoris ja Läänekaldal on viimaste kuude jooksul toimunud sündmused viinud kümnete tuhandete inimeste elu hävinguni. Inimesed ei sure enam ainult pommide all – nad surevad ka janu, nälja ja lootusetuse kätte.
Ja siin, Eestis, tekib küsimus: kas meie vaikimine on neutraalne või on see juba seisukohavõtt?
Meie riigil ja rahval on ajalooline kogemus okupatsioonist, hirmust ja identiteedi äravõtmisest. Just see kogemus peaks andma meile moraalse selguse ja julguse öelda: inimõigused kehtivad kõigile või ei kehti need kellelegi.
Seepärast kutsun üles:
- Toetama kohest relvarahu kõikide osapoolte vahel.
- Lubama takistusteta humanitaarabi jõudmist Gaza ja Läänekaldale.
- Kinnitama Eesti pühendumust rahvusvahelisele õigusele, sealhulgas Palestiina rahva enesemääramisõigusele.
- Taotlema relvaembargot osapooltele, kes rikuvad tsiviilisikute kaitset.
- Panustama hariduse ja tervishoiu toetamisele Palestiinas.
Me ei pea valima pooli rahvuste vahel. Me peame valima poole vägivalla ja rahu, hirmu ja inimväärikuse vahel. Iga laps, kes sureb, on kaotus kogu inimkonnale. Iga vaikus selle tragöödia ees on kinnitus agressorile, et ta võib jätkata.
Rahu algab julgusest öelda “ei” ebaõiglusele. Ei genotsiidile!
Rahu algab meie häälega.
Loodan, et see kiri leiab tee inimeste südamesse ja mõtetesse. Ma ei kirjuta seda vihas, vaid lootuses – lootuses, et me oleme paremad, kui meie vaikus.
