Austatud õiguskantsler Ülle Madise
Õiguskantsleri Kantselei kontaktid
Kohtu 8, 15193 Tallinn
Tel: (+372) 693 8404
E-post: [email protected]
Avalduse esitaja kontaktid
Tel: (+372) 538 24 760
E-post: [email protected]
- märts 2024
nr 332.8756.53
- Taust
12. märtsil 2020. aastal kehtestas peaminister Jüri Ratase teine Vabariigi Valitsus seoses 11. märtsil 2024. aastal Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt välja kuulutatud COVID-19 pandeemiaga Eesti Vabariigis “eriolukorra”.
Järgnevalt vallandus iga päevaga eskaleeruv sündmusteahel, mis on dokumenteeritud veebilehel koroonakroonika.ee.
Järgnevatel päevadel ja kuudel olid Vabariigi president ja õiguskantsler – igal ajal valmis tervishoiupoliitika ja rahvatervise õigusraamistiku teemal sõna võtma. Seega puudub sisuline vaidlus, et need teemad kuuluvad õiguskantsleri institutsiooni vastutusalasse ega ole piiritletavad kitsalt sotsiaalministeeriumi pädevusega.
Avaldaja juhib tähelepanu Eesti vandeadvokaat Allar Jõksi 2023. aasta 28. detsembril Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) uudisteportaalis avaldatud õiguslikule ekspertarvamusloole, mille vandeadvokaat esitas koroonapiirangutega seotud kohtulahendite kohta:
“Ei ole üllatav, et teadlaste ja poliitikakujundajate lahendused viiruse alistamiseks kipuvad võrrandit lihtsustama, keskendudes ainult ühele küsimusele – viiruse leviku piiramisele. Nende ülesanne ei ole põhiõiguste rikkumise korral õiguskaitset pakkuda. Kui aga ka kohtud ei kaalu põhjalikult piiravate meetmete kõrvalmõjusid ja muid kaalul olevaid huve ning piirduvad valitsuse retoorika kopeerimisega, siis ei ole võimalik tagada kodanike usaldust oma riigi vastu”.
- Kaalumiseks esitatavad uued faktilised ja õiguslikud alused
19. märtsil 2022. aastal õiguskantslerile tehtud avaldus (vt lisa 1. Lk 1-18) vaidlustas 2020. aastal Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) pandeemia väljakuulutamise ja selle alusel Eestis kehtestatud erakorralise olukorra õiguspärasuse. Avaldaja väitis avalduses nr 11.03-2020, et:
- „pandeemia väljakuulutamisel puudub: tegelik epistemioloogiline ja meditsiiniteaduslik ning
- juriidiline alus ja
- (lisaks ei ole eksisteerinud ega eksisteeri hädaolukorda/eriolukorda (määratletud Eestis põhiseaduses),
- siis sellest tulenevalt kõik koroonaga seotud eriolukorra piirangud, sekkumised ja vastumeetmed on õigustühised.“
Veelgi enam, firmade sulgemised, liikumispiirangute kehtestamine, kellaajalised piirangud, lindid, maskid, osalejate arvu piiramine üritustel, vigased RT PCR-testid, kiirtestid, antigeenitestid, inimkatsed testravimitega ja massilised vallandamised osutavad kõik simultaanselt asjaolule, et inimeste põhi- ja inimõigused ja vabadused ei ole olnud ega ole ka praegu kaitstud, pigem vastupidi, leidis õiguskantslerile esitatud avaldus.
19. märtsil 2022. aasta avaldus palus õiguskantsleril viia läbi õiguslik analüüs, kas ja millises ulatuses Vabariigi Valitsuse väljakuulutatud pandeemia ja selle alusel kehtestatud hädaolukorra koroonameetmed on/ei ole proportsionaalsed.
Lisaks nõudis avalduse esitaja analüüsi, kas kehtestaja on järginud piisava hoolsusega oma poliitilistes otsustes Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 87 lg 8 koostoimes § 11 sätestatud parameetmeid, kui selline erakorraline olukord 12. märtsil 2020. aastal peaministri määrusega riigisiseselt välja kuulutati.
Avaldaja leidis, toetudes meditsiiniteadlaste ja arstide ekspertarvamustele, et kõik hiljemalt alates märtsist 2020. aastast väljakuulutatud administratiivsed koroonameetmed ei ole täitnud oma väidetavat eesmärki ning neid ei saa seega objektiivselt õigustada.
Juhtum: Eesti Vabariigi Valitsuse teadaanne osa koroonameetmete lõpetamise osas ei olnud seisuga 19.03.2022. aasta “koroonapiiranguid lõpetanud”. Lõpetati kaks piirangut, millest üks rikkus räigelt kaaskannatajate kehalise autonoomia põhimõtet ehk suunas SARS-CoV-2 immuunsuspassi (roheline pass) kohustuslikkuse kaudu osalema Euroopa Ravimiameti (EMA) väljastatud COVID-19 3./4. faasi (vt ka USA Erakorralise kasutamise autoriseerimise reeglid, FDA) ravimikatsetes ja teine rikkus räigelt ettevõtlusvabaduse põhimõtet ehk kehtestas ilma teadusliku aluseta teenindussektoris sulgemise kellaaja.
Kõik teised piirangud, nagu näomaski kandmise kohustus, jäid jõusse. Samuti jäi jõusse terve käsulaud käitumisreegleid küll inimeste karantiininõuetega (ilma kohtu otsuseta habeas corpus´e kohaldamiseks), küll ruumide mahutavusnõuetega ja mitmete teiste nimetamata käitumiseeskirjadega.
Seega, Eesti Vabariigi Valitsus võttis ulatuslike sotsiaalsete rahutuste ärahoidmise eesmärgil ja olukorra maandamiseks maha teatud osa diskrimineerivaid ja inimväärikust alandavaid käitumisreegleid, jättis aga terve rea sarnaseid nõudeid kehtima. Kuna koroonanarratiiv kogu maailmas kokku variseb, tuleb ametiasutustel vastata oma juhtimis- ja regulatiivsete standardite ebaõnnestumiste eest vastuseks COVID-19-le.
Avalduse esitaja lisas, et suure mõjuga ajakirjas Nature ilmunud artiklis märgitakse, et andmete kogumine ja esitamine COVID-19 pandeemia ajal on olnud nõuetele mittevastav. Seega on võime “teadust jälgida” halvenenud. Fraas “teaduse järgimine” tähendab andmete jälgimist, kui need on käepärast, ja seetõttu on teadus hüpoteeside, teooriate ja järelduste muutmine vastavalt muutuvatele andmetele.
Tutvu 19. märtsil 2022. aasta avaldusega täispikkuses SIIN.
Vaata eestikeelset EKSPERTARVAMUST, 08.03.2022, lk 1-17 SIIT ja ingliskeelset SIIT.
- Käesolevas juhtumis avaldajale teatavaks saanud uued asjaolud ja õiguslikud rikkumised
Avaldaja esitas 19.03.2022. aasta avalduses kaalumiseks, et hädaolukordade seaduse kasutamine Vabariigi Valitsuse poolt oli vastuolus põhiseaduse § 87 lg 8 koostoimes § 11 sätestatud parameetritega, kui selline erakorraline olukord 12. märtsil 2020. aastal peaministri määrusega riigisiseselt välja kuulutati. Palutud kontrolli legitiimsust toetab Kanada Föderaalkohtu kohtuotsus (vt lisa 4. Lk 1-190). Kohus leidis 23. jaanuaril 2024. aasta kohtulahendis, et hädaolukordade seaduse kasutamine oli põhjendamatu, ebamõistlik. „Kuulutatakse, et otsus väljastada läkitus ning ühingu määrused ja korraldus oli ebamõistlik ja ultra vires hädaolukorra seadus“. Kohtuotsuse põhipunktid on järgmised:
[255] Nendel põhjustel järeldan, et hädaolukorra seaduse kutsumist õigustavat riiklikku hädaolukorda ei olnud ja otsus seda teha oli seetõttu ebamõistlik ja ultra vires. Kui peaks selguma, et olen selles järelduses eksinud, käsitlen ma künnise nõuet, mille kohaselt peab avaliku korra hädaolukorra väljakuulutamiseks vastama seaduse §-s 16 sätestatud määratlusele.
[359] Olles leidnud, et [Kanada õiguste ja vabaduste] harta 2. jao punkti b ja 8. jao rikkumised ei kahjustanud minimaalselt, leian, et need ei olnud õigustatud (harta) 1. jao alusel.
Täispikka kohtuotsust saab lugeda SIIT.
Juhtumi olukord ei olnud teadaolevalt võrreldes Kanadaga oluliselt erinev Eestis, sellest tulenevalt on loogiline järeldada, et Vabariigi Valitsuse hädaolukordade väljakuulutamise kriteeriumid ei olnud täidetud ja selle väljakuulutamise kriteeriumid ei olnud toonaste teadmiste alusel tõendatud.
Näiteks Terviseametil ei olnud õigust karantiini kellegile määrata või reisipiiranguid kehtestada, arvestades lisaks Siracusa põhimõtetega, mille kohaselt inimõiguste piirangud peavad vastama seaduslikkuse, tõenduspõhise vajalikkuse, proportsionaalsuse ja järk-järgulisuse standarditele. Täpsemalt peavad õiguste piirangud olema muude sätete hulgas „rangelt vajalikud“, mis tähendab, et piirangud vastavad tungivale avalikule või sotsiaalsele vajadusele ja taotlevad proportsionaalselt legitiimset eesmärki ning on kõige vähem piiravad vahendid, mida on vaja piirangu eesmärgi saavutamiseks.
Samuti Eesti kohtud on leidnud, et koroonameetmete kohustuse kehtestamisega seoses võib riivata Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS) sätestatud ettevõtlusvabadust (PS § 31), tervisepõhiõigust (PS § 28), perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26), õigust vabale eneseteostusele (PS § 19), õigust haridusele (PS § 37), õigust valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29), õigust elule (PS § 16), õigust jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele (PS § 41), õigust inimväärikusele (PS § 10), õigust isikupuutumatusele (PS § 20).
PS § 3 lg 1 sätestab, et põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel ning piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10).
Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-19-40/36, p 50).
Samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIKo) 08.04.2021. aasta kohtuotsuses nr 47621/13 Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik punktis 266 on selgitatud (, et vaktsineerimisekohustus peab vastama seadusele, mis on piisavalt selge ja täpselt sõnastatud, et isikud mõistaksid selle tagajärgi .
Tervisepoliitika raames kehtestatud kohustuse riive on niivõrd intensiivne põhiõiguste riive, et see peab olema sätestatud selge ja täpse seaduse alusel ning Eesti riigil puudub õigus delegeerida seda õigust kellelegi teisele – seda näiteks töö- ja teenistussuhete puhul, mille osas on PS §-s 29 eraldi rõhutatud ette, et töötingimused on riigi kontrolli all.
Isegi, kui rahvatervise poliitika raames kehtestatud kohustused on loodud seadustega, mitte Vabariigi Valitsuse määrusega või täitevvõimu kehtestatud aktidega, on seda peetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikkel 7 rikkumiseks.
Inimsusevastaste kuritegude uurimise ja ennetamise keskus (ZAAVV) on leidnud, et meelevaldsed koroonameetmed ja kiiresti üles ehitatud heakskiit elanikkonna seas on näidanud, kui kergesti saab ühiskonnaga manipuleerida ja kui kiiresti muutuvad inimõiguste rikkumised sotsiaalselt vastuvõetavaks.
Selleks, et vältida kordumist tulevikus on oluline sündmusi selgitada ja vastutavad isikud vastutusele võtta. Ümberhindamine toob päevavalgele toimunud ebaõigluse ulatuse ja paneb aluse muutustele. Eesmärgiks on hariduse jagamine, et tõsta teadlikkust ja võtta isiklik vastutus.
Vabariigi Valitsuse hädaolukorra väljakuulutamine tähendab konkreetse tagajärje saabumist, mistõttu on tegemist kohustuse kehtestamisega, mis ei ole loodud seaduse alusel. Seadus võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega (PS § 102), mis tähendab eelkõige seaduse kontrollimist põhiseadusega ja rahvusvahelise õiguse dokumentides sätestatud standarditega, mida teostavad nii Vabariigi president kui ka õiguskantsler.
Samuti ei ole avaldajale teadaolevalt Eesti õigusdogmaatika tasandil selgesõnaliselt sätestatud, et ettevõtte või täitevvõimu organi määrused ja/või haldusaktid ei allu riiklikule kontrollile, kui need lähevad vastuollu mandrieuroopa õiguses tuntud „Rechtsstaat“ mõistega ja tavaõiguse riikides tuntud „state based on justice and integrity“ teooriaga.
Arvestades eelolevate kaalukate asjaoludega on avaldaja hinnangul antud juhul tegemist põhiseaduse miinimumstandardite kontrollimise juhtumiga, mida peaksid teostama nii Vabariigi president kui ka õiguskantsler, arvestades siinjuures eriti õigusaktide tõlgendamisel ja kohaldamisel õigushierarhia printsiipi, mille kohaselt haldusaktid asetsevad põhiseaduse (kõrgeim siseriiklik õigusakt) ja/või Eesti riigile siduvate välislepingutega võrreldes madalamal õigushierarhia astmel. Seega riigile siduva lepingu riive ja/või rikkumise korral peaks õiguskantsler kohaldama seadust ning jätma käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades madalamal seisvad aktid tähelepanuta.
- Avalduse sisulise läbivaatamise uuendamise taotlus õiguskantslerile, millega seoses on palutud:
1) viia läbi õiguslik analüüs, kas ja millises ulatuses Vabariigi Valitsuse väljakuulutatud pandeemia ja selle alusel kehtestatud hädaolukorra koroonameetmed ei ole olnud propotsionaalsed, võttes arvesse käesolevas juhtumis selgunud uusi faktilisi asjaolusid, avalduses viidatud õigusarvamusi ja kohtupraktikat
2) kas kehtestaja on järginud piisava hoolsusega oma rahvatervisega seotud poliitilistes otsustes põhiseaduse § 87 lg 8 koostoimes § 11 sätestatud parameetmeid, kui selline erakorraline olukord 12. märtsil 2020. aastal peaministri post facto määrusega siseriiklikult välja kuulutati
3) avaldaja, toetudes ekspertarvamustele ja kohtuotsustele (vt lisa 1, lisa 2, lisa 3, lisa 4), leiab, et kõik, hiljemalt alates 12. märtsist 2020. aastast väljakuulutatud administratiivsed koroonameetmed ei ole täitnud oma väidetavat eesmärki ning neid ei saa seega objektiivselt õigustada
Lugupidamisega
Revo Jaansoo
Lisa:
- Jaansoo, Revo avaldus (kellele) õiguskantslerile. Avalduse nr 11.03-2020. Esitamise kuupäev 19.03.2022. Lk 1-18.
URL:
URL:
https://www.telegram.ee/lisad/EKSPERTARVAMUS,%2008.03.2022,%20lk%201-17.pdf (20.03.2024)
- Ingliskeelne ekspertarvamus: „Expert statement regarding the need for lock-downs and other measures to ‘fight the pandemic,’ and on their effects on children“. Lk 1-11.
URL:
https://www.telegram.ee/lisad/EKSPERTARVAMUS,%20LK%201-11%20(Expert%20statement%20regarding%20…).pdf.
- Kanada Föderaalkohtu ingliskeelse kohtuotsuse koopia: EA Challenge Fed Court Reasons-FINAL, Theccf.ca. Esitamise kuupäev 23. jaanuar 2024 (viidatud p-d 255, 359). Lk 1-190.
URL:
https://theccf.ca/wp-content/uploads/EA-challenge-fed-court-reasons-FINAL.pdf (20.03.2024)
(Föderaalkohus otsustas, et valitsuse eriolukordade seaduse kasutamine 2022. aasta alguses COVID-i meetmetega seoses oli “ebamõistlik“. Kanada kodanikuvabaduste assotsiatsioon ja Kanada põhiseaduse sihtasutus esitasid kohtuasja, väites, et Kanada avalik-õigusliku ringhäälingu andmetel ei vastanud sellel ajal teadaolevatele teadmistele tuginedes seaduse kasutamise seaduslikule künnisele, kui seda kasutati. Kohus nõustus käesoleva väitega. „Olen jõudnud järeldusele, et läkituse väljaandmise otsus ei kanna mõistlikkuse tunnuseid – põhjendatust, läbipaistvust ja arusaadavust – ega olnud õigustatud seoses asjakohaste faktiliste ja õiguslike piirangutega, mida tuli arvesse võtta“, leidis föderaalkohtu kohtunik Richard Mosley oma otsuses. Kohtu hinnangul: selleks, et kuulutataks välja avalik hädaolukord, peab olema „hädaolukord, mis tuleneb Kanada julgeolekut ähvardavatest ohtudest, mis on nii tõsised, et on riiklik hädaolukord“.)
