Austatud õiguskantsler Ülle Madise, terviseminister Riina Sikkut
Sotsiaalministeeriumi kontaktid:
Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn
Tel: (372) 626 9301,
Faks: (372) 626 9209
E-post: [email protected]
Õiguskantsleri Kantselei kontaktid
Kohtu 8, 15193 Tallinn
Tel: (+372) 693 8404
E-post: [email protected]
Avalduse esitaja kontaktid
Tel: (+372) 538 24 760
E-post: [email protected]
30.03.2024
Daamid ja härrad
Toimiku number: FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 – palun täpsustage alati.
Asi: Seoses sotsiaalministeeriumi 28.03.2024. aasta „Vastus pöördumisele“ nr 1.5-1.1/45-8, kinnitab sotsiaalministeerium: Võtame toimikus FFAR-33-7tt-FFAR nr. 583 esitatud info koos vahepeal laekunud täiendavate asjaoludega teadmiseks (lisa 1. Lk 1-2). Sotsiaalministeeriumi nr 1.5-1.1/45-8 vastusega seoses, jääb avaldaja kõigi avalduses esitatud seisukohtade ja kaalumiseks esitatud väidetava seaduse(de) rikkumise väidete juurde. Sellega seoses esitab avalduse esitaja kaalumiseks alljärgnevad faktilised asjaolud ja väidetavad rikkumise alused
- FAKTILINE JA KOHUSTUSLIK
- Sissejuhatus
Kodanikuühiskonna ülesanne on iga päev meelde tuletada, et Rooma statuudi tähenduses inimsusevastased kuriteod ei aegu kunagi. Meetmete kehtestajatel tuleb selgitada ja tõestada, milliste teadmistele tuginedes ja, miks kaasvastutavatel tsiviilpoliitikutel ja riigiteenistujatel ei õnnestunud tuhandeid inimesi – vaatamata miljoneid eurosid maksma läinud enneolematule reklaamikampaaniale – värvata koroonameetmete retsipentideks, miks lapsed said massiliselt psühholoogiliselt kahjustada.
- Avalduse esitaja tugineb oma vaidlustamise alusena õigushierarhia normatiivsele doktriinile, millega seoses esitati alljärgnevad faktilised asjaolud ja õigusrikkumiste alused
Avaldaja tugineb oma vaidlustamise aluste esitamisel õigushierarhia printsiibile. Nimelt kõrgema astme normidele, antud juhul põhiseaduse paragrahvile 16, millega seoses leiab, et käesolevas avalduses viidatud rahvusvahelise õiguse lepingutes sätestatud õigusaktidega vastuolu korral tuleb jätta madalama astme normid formaalselt tähelepanuta või paluda need tunnistada õigustühiseks.
Eelolevast tulenevalt palub avalduse esitaja õiguskantsleril jätta tähelepanuta käesolevas asjas madalama astme aktid, käesoleval juhul Vabariigi Valitsuse 2021. a mais ja augustis kehtestatud haldusaktid nr 212 ja 305, mille valitsuse liikmed kiitsid heaks Covid-19 vastase vaktsineerimise ennetamise tugevdamiseks ja muude regulatsioonide muutmiseks seoses Covid-19 pandeemiaks nimetatud juhtumiga, mis on olnud pigem iatrogeenne sündmus.
Eesti Vabariigi jurispudentsis on vähemalt viimased kolm dekaadi järginud Saksamaa Liitvabariigi õigusteooriat ja föderaalkohtu praktikat. Sellest tulenevalt viitab avaldaja Saksamaa Föderaalkonstitutsioonikohtu märkusele, mille kohus tegi 27. aprilli 2022. a otsuses 1 BvR 2649/21 10. detsembril 2021. a Saksamaa Föderaalnõukogu liikmete heaks kiidetud regulatsioonide muutmisega ja seoses Covid-19 pandeemiaga (dr. 20/188) peakomisjoni poolt muudetud redaktsioonis (dr. 20/250) heaks kiidetud (BT-Drs. 830/21 (otsus) õigushierarhia alamastme normide põhiseadusele vastavuse kohta punktides 113 ja 114:
Käesolevas asjas analoogia korral viitab avaldaja asjaolule, et sellesse seadusesse viidi Saksamaal sisse järgmine määrus:
- 20a COVID-19 vastase puutumatuse tõend:
- Alates 15. märtsist 2022 peavad järgmised inimesed olema kas vaktsineeritud või tervenenud isikud COVID-19 kaitsemeetmete erandimääruse paragrahvi 2 punkti 2 või 4 tähenduses praegu kehtivas versioonis.
[…]
Föderaalkonstitutsioonikohus märkis 27. aprilli 2022. a otsuses 1 BvR 2649/21 põhiseadusele vastavuse kohta punktides 113 ja 114 järgmist:
Põhiõiguste kaitse ei piirdu ainult otseselt suunatud sekkumistega. Riiklikud meetmed, millel on kaudne või de facto mõju, võivad omada funktsionaalse ekvivalendina ka normatiivse ja otsese sekkumise eesmärki ja mõju ning neid tuleb sellisena käsitleda (vrd BVerfGE 148, 40; 153, 182; igaüks koos täiendavate kommentaaridega).
[…]
Seetõttu ei ole kehalise puutumatuse kahjustus pelgalt õigusliku regulatsiooni refleks (vrd BVerfGE 106, 275; 116, 202), vaid riigi tegevuse kavandatud tagajärg ja seega sihipärane, kaudne kahjustamine artikli 2 lõike 2 lause 1 GG.
- aprilli 2022. a otsuses 1 BvR 2649/21 Saksamaa Föderaalne Konstitutsioonikohus märkis punktides 224 ja 225 järgmist:
[…]
Oma kaudse faktilise mõju poolest on IfSG § 20a samaväärne otsese sekkumisega kui funktsionaalse ekvivalendiga; nendele standarditele tuginedes on füüsilise terviklikkuse sihipärane ja kaudne sekkumine.
COVID-19 vaktsineerimiseks on vaja tõendite esitamiseks vajalike isikute eelnevat nõusolekut, mis antakse pärast meditsiinilise teabe saamist. Vaktsineerimise vastu otsus on aga seotud ebasoodsate tagajärgedega (vt ka EIÕK, Vavÿiÿka jt vs. Tšehhi Vabariik, 8. aprilli 2021. aasta otsus, nr 47621/13, p 263). Vaktsineerimisotsus, mis tuleb teha iseseisvalt, st otsus aine kehasse viimise kohta, seega on määratud väliste, faktiliste ja õiguslike piirangutega.
[…]
Seetõttu ei ole kehalise puutumatuse kahjustus pelgalt õigusliku regulatsiooni refleks (vrd BVerfGE 106, 275; 116, 202), vaid riigi tegevuse kavandatud tagajärg ja seega sihipärane, kaudne kahjustamine artikli 2 lõike 2 lause 1 GG [Saksamaa põhiseadus].
- aprilli 2022. a kohtuotsuses 1 BvR 2649/21 Föderaalne Konstitutsioonikohus märkis punktides 224 ja 225 järgmist:
Paul Ehrlichi Instituut [PEI] märgib oma 26. oktoobri 2021. aasta ohutusaruandes (lk 1, 14 f., 21), et Saksamaal teatati kokku 172 188 kõrvaltoimete või vaktsineerimisega seotud tüsistuste kahtlusest seoses vaktsineerimisega. Vaktsineerimine Comirnaty, Spikevaxi, Vaxzevria ja Jansseni COVID-19 vaktsiiniga. Seda tuleks võrrelda sel perioodil tehtud 107 888 714 vaktsineerimisega. Kokkuvõttes oli kõigi vaktsiinide teatamise sagedus 1,6 teadet 1000 vaktsineerimisdoosi kohta ja tõsiste reaktsioonide kohta 0,2 teadet 1000 vaktsineerimisdoosi kohta. Revaktsineerimisest teatamise määr oli madalam. See oli 0,1 juhtu 1000 vaktsineerimise kohta ja tõsiste reaktsioonide puhul 0,03 1000 vaktsineerimise kohta. Kokku on 1802 kahtlustatavat surmajuhtumit vaktsineerimisest erinevate intervallidega (0,02 1000 vaktsineerimise kohta).
Seda perspektiivi silmas pidades tuleb aga märkida, et Paul Ehrlichi Instituut võtab oma ohutusaruannetes kokku kõik saadud teated, olenemata põhjuslikust seosest vaktsineerimisega. Seega on tegemist pelgalt kahtlustustega. Teavitamise künnis on seatud teadlikult madalale potentsiaalselt uute riskisignaalide varajase avastamise huvides, kuna olulised on ka teated, mis on ajaliselt seotud vaktsineerimisega. Mitte iga teatatud reaktsioon ei kujuta endast tegelikult kõrvalmõju (vt PEI, 26. oktoobri 2021. aasta ohutusaruanne, lk 43). Seda ütles Paul Ehrlichi Instituut oma hilisemas 23. jaanuari turvaaruandes. Seisuga 1. detsember 2021 hinnati põhjuslikku seost vaktsineerimisega võimalikuks või tõenäoliseks ainult 78-s seni laekunud 1919 kahtlasest tegevusest, mis hõlmasid surma (vt PEI, 23. detsembri 2021 ohutusaruanne, lk 10).
Täpsemalt on Paul Ehrlichi Instituudi 26. oktoobril 2023 ohutusaruandes esitatud järgnevad:
„Kõrvaltoimete ja vaktsineerimise tüsistuste kahtlused pärast vaktsineerimist COVID-19 vastu kaitsmiseks alates vaktsineerimiskampaania algusest 27. detsembril 2020 kuni 30. septembril 2021“. Instituut loetleb teemat „Tromboos koos trombotsütopeenia sündroomiga“ (TTS) alates (lk 6):
„Vektorvaktsiinide Vaxzevria ja COVID-19 Vaccine Jansseni tõsise ja mõnel juhul isegi surmaga lõppeva kõrvaltoimena on väga harva teatatud uuest sündroomist, mida iseloomustab venoosne ja/või arteriaalne tromboos kombinatsioonis trombotsütopeeniaga- (tromboos) koos trombotsütopeenia sündroomiga (TTS)“.
Trombotsütopeenia ja immuuntrombotsütopeenia (ITP) kohta, lk 7/8:
„Immuunne trombotsütopeenia (ITP) on seisund, mille korral immuunsüsteem ründab ekslikult vererakke, mida nimetatakse trombotsüütideks ja mis on vajalikud normaalseks vere hüübimiseks. Väga madal vereliistakute arv (trombotsütopeenia) võib põhjustada verejooksu ja sellel võivad olla tõsised tagajärjed tervisele.“
[…]
Euroopa Ravimiameti (EMA) ravimiohutuse riskihindamise komitee (PRAC) hindas oma koosolekul 27.–30. septembril 2021 Vaxzevriaga vaktsineerimise järgseid rahvusvahelisi aruandeid immuuntrombotsütopeenia (ITP) kohta ja pärast COVID-19 vaktsiini Janssenist teatamist. Teatatud ITP juhtumid tekkisid enamasti nelja nädala jooksul pärast vaktsineerimist. Komitee soovitas uuendada mõlema vaktsiini tooteteavet, et lisada ITP kui teadmata esinemissagedusega kõrvaltoime.
12–17-aastaste laste ja noorte kohta (lk 18):
„1809 kahtlustatavast juhtumist viis on seotud surmaga lõppenud tulemusega kaks kuni 24 päeva pärast Comirnatyga vaktsineerimist. Üks surmajuhtum on seotud 16-aastase naisega, teismeline, kes suri seoses arütmiaga. Kolmel surnud noorukil olid varasemad tõsised haigused. Mitmeorgani puudulikkus, kopsuverejooks, dissemineerunud intravaskulaarne koagulatsioon, septiline šokk ja palavik ühel juhul (mees, 14 aastat), palavik ja vereringe kollaps teisel juhul (mees, 15 aastat) ja kopsuemboolia kolmandal juhul (mees, 16 aastat). Kolmel juhul põhjuslikku seost vaktsineerimisega hinnata ei saa, kuid haiguse sümptomid ja kulg on erinevad ning neil puuduvad kliinilised sarnasused. Neljanda surnud poisi (12-aastane) puhul on surma kulgemise ja asjaolude kohta teada väga vähe ja üldiselt ebapiisavalt.
Robert Kochi Instituudi [RKI] teabelehel „Vaktsineerimine (esmaimmuniseerimine ja revaktsineerimine) COVID-19 (Corona Virus Disease 2019) vastu – mRNA vaktsiinidega“ on seisuga 5. oktoober 2023 kirjas järgmist (vasak veerg):
Väga harvadel juhtudel on teatatud anafülaktilistest reaktsioonidest (vahetutest allergilistest reaktsioonidest) ja isegi šokist. Need ilmnesid vahetult pärast vaktsineerimist ja vajasid arstiabi. Väga harvadel juhtudel täheldati pärast mRNA vaktsiinide manustamist ka lastel ja noorukitel ning täiskasvanutel südamelihase ja perikardi põletiku juhtumeid (müokardiit ja perikardiit). Need juhtumid esinesid peamiselt 14 päeva jooksul pärast vaktsineerimist ja sagedamini pärast teist vaktsineerimist. Valdavalt haigestusid meessoost noorukid ja noormehed. Enamik müokardiidi või perikardiidi juhtudest on kerged kuni mõõdukad, kuid vähesel osal haigestunutest esineb ka raskemaid vorme. Üksikud inimesed surid.“
EMA heakskiidu loa (EA/CMA) alusel heaks kiidetud Covid-19 katsetoodete järelvalve delegeeriti Paul Ehrlichi Instituudile. Eelolevast tulenevalt Paul Ehrlichi Instituudi ohutusandmed on relevantsed Eesti Vabariigi Valitsuse suhtes. Vastavalt EMA kehtivale 18. oktoobri 2023. aasta kirjale, allkiri EMA/451828/2023, juhitakse tähelepanu sellele, et „COVID-19 vaktsiinid ei ole heaks kiidetud ühelt inimeselt teisele ülekandumise vältimiseks.
Näidustused on mõeldud ainult vaktsineeritud inimeste kaitsmiseks.“ Selle kinnituseks märgitakse samas kirjas:
„Lisaks tuuakse EMA hindamisaruannetes vaktsiinide heakskiitmise kohta välja, et ülekantavuse kohta andmed puuduvad.“
Kohustus omada piisavat vaktsineerimiskaitset SARS-CoV-2 vastu mõjutab põhiõigust füüsilisele puutumatusele Saksamaa Põhiseaduse (GG) artikli 2 lõike 2 lause 1 alusel, isegi kui vaktsineerimisotsuse vabatahtlik olemus jääb muutumatuks. Sekkumine on õigustatud ainult tõendatud rahvatervise kaitse eesmärkidega, mida sellega taotletakse. Mõjutatud rajatiste ja ettevõtete inimeste kaitsmiseks nakkuste eest, millest mõned on rasked. Seega on proportsionaalne seadusest tulenev kohustus tagada, et lõike 1 esimeses lauses 1 nimetatud isikutel oleks immuunsus või vaktsineerimiskaitse SARS-CoV-2 vastu.
- novembril 1950. aastal vastu võetud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK), mis jõustus Eesti suhtes 14. aprillil 1996. aastal, sisaldab õiguse elule kaitset artiklis 2, mis sätestab:
- igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu, välja arvatud kohtuotsuse täideviimisega, mis järgneb süüdimõistmisele kuriteos, mille eest seadus näeb ette taolise karistuse;
- elu võtmist ei käsitata käesoleva artikli rikkumisena, kui see tuleneb absoluutsest vajadusest kasutada jõudu:
- inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest;
- seaduslikul vahistamisel või seaduslikult kinni peetud isiku põgenemise vältimiseks;
- c) seaduslikel toimingutel rahutuste või mässu mahasurumiseks.
EIÕK artikkel 2 säte on ehitatud üles kaheosalisena: esimene lõige sätestab üldreegli, et ükski konventsiooni osalisriik ei või tahtlikult kelleltki elu võtta, teises lõikes on aga esitatud loetelu juhtudest, mille korral ei käsitleta absoluutsest vajadusest tulenevat elu võtmist kõnealuse artikli rikkumisena. EIÕK artikli 2 teine lõige sisaldab lisaks kahte miinimumstandardit: esiteks: punktides a) kuni c) on esitatud loetelu juhtudest, mil elu võtmist ei käsitleta konventsiooni rikkumisena, ammendav. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kohtuasjas McCann jt vs. Ühendkuningriik kohtuotsuses leidnud, et kuivõrd tegu on kogu demokraatliku ühiskonna kõige fundamentaalsema õigusega, tuleb sätet tõlgendada kitsalt; teiseks: artikli 2 alusel on täielikult ja alati keelatud igasugune riigipoolne tegevus, mis on suunatud inimelu utiliseerimisele ehk tapmisele. Seda põhimõtet on EIK toonitanud alljärgnevas sõnastuses:
„Artikli 2 tekst kui tervik näitab, et selle 2. lõige ei defineeri mitte juhtusid, mille korral on lubatud tahtlikult üksikisikut tappa, vaid kirjeldab asjaolusid, mille esinemisel on lubatav kasutada jõudu, mis võib – soovimatu tagajärjena – viia üksikisiku elu kaotuseni. Samas ei või jõu kasutamine ületada “absoluutse vajaduse” piiri saavutamaks ühte lõike 2 punktides (a), (b) või (c) toodud eesmärkidest.” EIÕK artikkel sätestab 2 lõikes 2 toodud “absoluutse vajaduse” nõue, et riigi poolt inimelu ohtu seadmine vȏi põhjustamine on käsitletav õiguspärasena üksnes juhul, kui seda on tehtud ühel artikkel 2 lõige 2 punktides a) kuni c) kirjeldatud eesmärgil ning üksnes ultima ratio.
Eelolevast tulenevalt riigi poolt elu ohtu seadmine – ja veelgi enam selle rahaline toetamine – on formaalselt EIÕK artikli 2 sättega vastuolus, kuna inimelu utiliseerimine ei mahu ühegi artikkel 2 lõikes 2 toodud erandi alla ega tulene ka mingilgi moel “absoluutsest vajadusest“. McCann jt vs. Ühendkuningriigi kohtuasi nr 18984/91 (21. juuli 1995) on avaldaja hinnangul kohalduv käesolevas asjas mitte faktiliste asjaolude pinnalt, vaid analoogia korras:
- kas artiklis 2 sisalduva mõiste “absoluutselt vajalik“ tähendus; riik on täitnud artikliga 2 menetluslik kohustus uurida surmava jõu kasutamist riigiteenistujate poolt;
- kas ekslik, kuid tõeline veendumus teatavate asjaolude olemasolu kohta võib õigustada surmava jõu kasutamist artikli 2 alusel;
- kas artikkel 2 kehtestab kohustuse kaitsta elu turvaoperatsioonide (käesoleval juhul Covidi katsetoodete bioloogiliste mõjurite koostoimel inokuleerimisprogrammi ja sellega seotud reklaamikampaania) „läbiviimisel ja korraldamisel” ajaperioodil detsember 2020 – veebruar 2024.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne kinnitab, et põhiseaduse paragrahvis 16 sätestatud igaühe õigus elule hõlmab universaalselt kõiki isikuid. Samuti antud seisukohta väljendas 2002. aastal oma arvamuses õiguskantsler, kinnitades ühtlasi, et põhiseaduse § 16 esimest lauset („igaühel on õigus elule”) tuleb tõlgendada riigi objektiivse kohustusena “kaitsta sündimata elu”. Õiguskantsler lisas, et „[r]iigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata elule. Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed – ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses –, mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse.”
Eelolevast tulenevalt on inimelu ohtu seadmine või selle utiliseerimine põhimõtteliselt keelatud. Hoolimata aga eespool loetletud õigusaktidest, sh Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille kohaselt, vastavalt õiguskantsleri 2002. a ametlikule arvamusele, riigi põhiseadusest tulenev kohustus on tagada inimeste eluõiguse kaitse, on jäetud kahetssusväärsel moel õiguse elule tagamata ning pole võetud ennetavalt meetmeid, et mitte seada ohtu õigust elule.
Avalduse esitaja selgitab nüüd koos tõenditega, et isikutel on kohustus taluda tooteid väidetava SARS-CoV-2 vastu, mis ei ole seotud kehtiva seadusandlusega mis tahes vaatepunktist, sest Euroopa Liidu heaks kiidetud Covidi katsetooted („toode“) ei ole biomeditsiini seisukohast rangelt „meditsiinilised meetmed“ seadusandluse tähenduses. See tuleneb asjaolust, et kõik toote saanud isikud on praegu küsitavas ja teadvustamata kliinilises jätkuuuringus. Lisaks võib inimene isegi surra (see pole antud juhul välistatud). Kuid potentsiaalselt surmavad abinõud ei ole aga kontseptuaalselt „meditsiinilised abinõud“, sest seoses tervisekaitse kohustusega talumiskohustus piirab mitte ainult põhiõigust füüsilisele puutumatusele, vaid ka põhiõigust elule.
- Vabariigi Valitsuse inokuleerimisprogrammis reklaamitavad Covidi tooted (nimelt raviplaani skeemi kaasamine) ei „toimi“ ei SARS-CoV-2 ennetamisel ega selle vastu võitlemisel. Vabariigi Valitsus hoidub täielikult iga isiku immuunsuse seisundi määramisest enne toote manustamist. Eriti saatuslikuks saab see Covidi toodete puhul, sest selle puhul on tõestatud, et varasema infektsiooniga immuniseeritud inimestele pole parimal juhul kasu ja halvimal juhul on see isegi kahjulik. Samuti ei ole välistatud, et Covidi geenimodifikatsiooni ravil on ka järk-järgult keha enda immuunsüsteemi destabiliseeriv toime, mis põhjustab vastupidist sellele, milleks kohane talumiskohustus tegelikult on mõeldud.
- Vabariigi Valitsuse (täitevvõimu organ) heaks kiidetud Covidi toodete talumine on oma olemuse tõttu objektiivselt ebamõistlik. See ei tulene mitte ainult võimalikest kõrvalmõjudest, vaid ka asjaolust, et nende kõrvaltoimete kohta pole piisavalt andmeid, kuna võimalikud koroonaviiruse vastumeetmed, käesoleval juhul toodete manustamisest tingitud kahjustuste aruandlussüsteem on ebapiisavalt välja töötatud ja Ravimiameti üha ilmsema huvipuuduse eesmärk on farmatseutilisest tootest tingitud kahjustused asjakohaselt registreerida ja neid selgitada.
Enne selle kõige üksikasjalikumat käsitlemist on oluline hetkeks peatuda, sest siinpoolne faktiline esitlus — mitte ainult selles valduses, vaid ka teistes riiklikele kohtutele esitatud avaldustes, millele siinkohal kõikehõlmavalt avaldaja viitab — püüab tõestada fakte, mida toimivas riigis tegelikult ette kujutada ei tahaks: kuritegelikku käitumist.
- Vastutus
Põhiseaduse paragrahv 16 rikkumise kontrollimisel tuleb tugineda rahvusvahelises õiguses sätestatud miinimumstandarditele.
Asjaolude põhjal on esialgne kahtlus, et eelnimetatu kehtestab lisaks põhiseaduse rikkumisele nende Vabariigi Valitsuse liikmete puhul, kes on Covidi vastumeetmete otsuseid teinud või neid vaikival kokkuleppel heaks kiitnud – isikliku vastutuse. Rahvusvahelise Kriminaalkoodeksi paragrahv 7 sätestab – mis pakub siin huvi:
(1) Igaüks, kes osana laialt levinud või süstemaatilisest rünnakust tsiviilelanikkonna vastu
- tapab inimese,
[…]
8.
põhjustab teisele isikule rasket füüsilist või vaimset kahju, eelkõige kriminaalkoodeksi paragrahvis 226 kirjeldatud liiki,
[…]
10.
kiusab taga tuvastatavat rühma või kogukonda, kuuludes sellesse poliitilistel, rassilistel, rahvuslikel, etnilistel, kultuurilistel või usulistel põhjustel võtab ära põhilised inimõigused või piirab neid oluliselt soo või muude rahvusvahelise õiguse üldreeglite kohaselt lubamatuks tunnistatud põhjustel,
karistatakse numbrite 1 puhul […] eluaegse vangistusega […] ja numbrite 8 kuni 10 puhul mitte vähem kui kolmeaastase vangistusega.
(2) Kergematel juhtudel […] lõikes 1 nr 8 […] vähemalt üheaastase vanglakaristusega.
(3) Kui teo toimepanija põhjustas lõike 1 punktide 3 kuni 10 kohase teoga isiku surma, on karistus […] lõike 1 punktides 8 kuni 10 nimetatud juhtudel vähemalt viieaastane vangistus.
(4) Lõikes 3 sätestatud kergematel juhtudel karistatakse süüteo eest […] lõike 1 punktide 8 kuni 10 järgi vähemalt kolmeaastase vangistusega.
- “Laiaulatuslik või süstemaatiline“
Ulatusliku rünnaku tunnus on olemuselt kvantitatiivne, isegi kui see võimaldab korrapäraselt teha järeldusi ebaõigluse kvaliteedi kohta. Piisab teatava hulga ohvrite hulgast. Kohustus peaks jõudma otseselt nendeni, kellel on veel “asjakohaseid vaktsineerimislünki“. Kokku mõjutaks see minimaalselt Eesti Statistikaameti andmebaasi RV021 alusel 1 366 491 (2023) isikut ehk siis kogu riigi asurkonda.
Seega on “laiaulatuslik“ omadus täidetud.
Rünnak on süstemaatiline, kui jõukasutamine on organiseeritud ja järjepideva tegutsemise mõttes plaanipäraselt läbi viidud. Funktsiooni eesmärk on jätta ulatusest välja üksikud teod ja teod, mis esinevad juhuslikult klastrites. Varasem rahvusvaheliste kohtute praktika, kus väidetavat rikkumist kaaluti kitsalt kirjaliku normi eksegeesi (exégeomai) alusel, eeldas, et selle tunnuse hulka kuulub vajadus etteantud plaani või poliitika järele, mis oleks juhis üksikute tegude jaoks.
Käesoleval juhul ei ole see asjakohane, kuna seadusest tulenevat nõuet saab põhimõtteliselt vaadelda kui üksiktoimingu nõuet, mistõttu on täidetud ka „süstemaatiline“ kriteerium. Küsimus, kas omadused võivad eksisteerida alternatiivselt või peavad eksisteerima kumulatiivselt, ei oma seega tähtsust.
- Rünnak
Elanikkonna vastu suunatud rünnak on üldine protsess, mis on sellisena integreeritud kontinentaalõiguse teoorias (vt nt Saksa VStGB § 7 I nr 1-10) üksikute süütegude mitmekordne rakendamine ja mille taga seisab riik või organisatsioon, st kollektiiv (vt nt Saksa BGHSt 55), 157 [164 f.] = NJOZ 2010, 1736 = NStZ 2010, 581 Ls.; MüKoStGB/Werle, § 7 VStGB Rn. 23).
Paragrahvi 7 tõlgendamisel määrava Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) põhikirja artikli 7 lõike 2 juriidilise määratluse kohaselt peab tsiviilelanikkonna vastu suunatud rünnak olema „riigi või organisatsiooni poliitika elluviimiseks või toetuseks, mille eesmärk on sellise rünnaku korral”.
Antud juhul ei ole problemaatiline ei mitmekordne rakendamine paljudel juhtudel ega vajadus selle taga oleva Eesti riigi järele.
See rikkumise objektiivne tunnus on samuti täidetud.
Eelnimetatud kontekstis oli osalt selge, et tegemist on sihipärase füüsilise sekkumisega (kaudselt „kohustuslik vaktsineerimine”), mis võib haigestunutele põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi.
Lisaks on Rwanda asjade rahvusvaheline kriminaalkohus (ICTR) teatanud, et elanikkonnale süstemaatiline surve avaldamine, et sundida neid teatud viisil käituma, võib samuti olla rünnak.
„Rünnak võib olla ka mittevägivaldne, näiteks: B. 1973. aasta apartheidikonventsiooni artiklis 1 inimsusevastaseks kuriteoks klassifitseeritud apartheidisüsteemi kehtestamine või elanikkonna survestamine teatud viisil käitumiseks võib kuuluda rünnaku mõiste alla, kui seda tehakse laiaulatuslikult või süstemaatiliselt.” (Prokurör vs. Jean-Paul Akayesu, 2. september 1998)
Antud juhul ähvardas ja kehtestas valitsus – mitmekordset apartheidisüsteemi – riigi territooriumil avalikus ruumis kehtestatud piirangud- ja keelud, mis ähvardas või tõi kaasa tohutu majandusliku ohu eksisteerimisele. Paljude inimeste kehadele suunatud rünnaku kvaliteedis ei saa olla kahtlust.
- Tsiviilelanikkond
Tsiviilelanikkond on suurem rühm inimesi, kellel on ühised eristavad tunnused, mis muudavad nad rünnakute suhtes haavatavaks. Õiguslikult ei ole vajalik tõendada, et lähenemisviis oleks suunatud kogu elanikkonnale, kes elab või viibib aeg-ajalt konkreetses geograafilises piirkonnas. Piisab juba sellest, et rünnatakse märkimisväärset hulka isendeid. Valitsuse määratletud inimgruppidesse kuulumine teeb rünnaku sihtmärgiks seaduse mõistes tsiviilelanikkonna.
- Inimese surm
Säte põhineb ICC põhikirja artikli 7 lõike 1 punktil a ja selle eelkäijatel IMG põhikirja artikli 6 punktis c, IMGFO põhikirja artikli 5 punktil c, art. II Lõige 1 punkt c KRG 10, artikkel 5 punkt c JStGH põhikirja ja artikkel 3 punkt a RStGH põhikirja ning võeti vastu ilma muudatusteta Rooma statuudiga võrreldes. See nõuab, et isik põhjustaks oma käitumisega vähemalt ühe teise inimese surma.
- oktoobri 2021 ja 5. oktoobri 2023 dokumentide järgi eeldavad nii Paul Ehrlichi Instituut kui ka Robert Kochi Instituut, et Covidi vaktsineerimise tagajärjel surid inimesed.
Isikuvastutuse rikkumise toimepanemiseks piisab üksiku inimese surmast. Vabariigi Valitsus ei ole eitanud, et Covidi vaktsineerimise tagajärjel inimesed surid.
Esialgseks kahtluseks piisab, kui vastutavad asutused on inimeste surma kinnitanud. Robert Kochi Instituut loetleb oma teabelehes COVID-19 (Corona Virus Disease 2019) vastased kaitsevaktsineerimised (esmane immuniseerimine ja kordusvaktsineerimine) – mRNA vaktsiinidega Comirnaty®, Comirnaty Original/Omicron BA.1®, Comirnaty Original/Omicron BA .4-5® ja Comirnaty Omicron XBB.1.5® (vastavalt 3 µg, 10 µg ja 30 µg annuse kohta) firmadelt BioNTech/Pfizer ja Spikevax® Süstedispersioon (25 µg, 50 µg või 100 µg/annus), Spikevax bivalent Original/Omicron BA.1®, Spikevax bivalent Original/Omicron BA.4-5® ja Spikevax XBB.1.5® (25 µg või 50 µg/dose kohta) Modernast sõna-sõnalt „Üksikud inimesed surid.“
- Tõsine tervisekahjustus
Rahvusvaheline kohtupraktika mõistab tõsist füüsilist kahju kui tõsist tervisekahjustust, moonutamist ja välis- või siseorganite või meelte rasket kahjustamist. Raske psühholoogilise kahju tekitamise alternatiivsel rikkumisel on oma tähendus. Seetõttu ei ole füüsiline rünnak või psühholoogilise kahju füüsiline mõju vajalik. Tõsise füüsilise või psühholoogilise kahju tekitamine ei eelda, et see oleks püsiv või pöördumatu. Ajutisest füüsilisest või vaimsest kahjustusest aga ei piisa. Pigem peab see olema kahju, mis mõjutab teatud aja jooksul ohvri võimet elada normaalset elu.
PEI teabelehel alates 5. oktoobrist 2023 on märgitud:
„Väga harvadel juhtudel on teatatud anafülaktilistest reaktsioonidest (vahetutest allergilistest reaktsioonidest) ja isegi šokist. Need ilmnesid vahetult pärast vaktsineerimist ja vajasid arstiabi. Väga harvadel juhtudel täheldati pärast mRNA vaktsiinide manustamist ka lastel ja noorukitel ning täiskasvanutel südamelihase ja perikardi põletiku juhtumeid (müokardiit ja perikardiit).
Need juhtumid esinesid peamiselt 14 päeva jooksul pärast vaktsineerimist ja sagedamini pärast teist vaktsineerimist. Nad olid enamasti mehed, mõjutatud noorukid ja noormehed. Enamik müokardiidi või perikardiidi juhtudest on kerged kuni mõõdukad, kuid vähesel osal haigestunutest esineb ka raskemaid vorme.“
- Tagakiusamine
Rikkumise toimepanemise eelduseks on tuvastatava grupi või kogukonna tagakiusamine põhiliste inimõiguste äravõtmise või olulise piiramise kaudu. Rühm kui selline võib olla tagakiusamise ohver, näiteks kui teatud rühmi diskrimineeritakse seaduse või määrusega.
Võimalikud teod võivad aga olla ka sellised, mis on suunatud isikute vastu, kui neid rünnatakse kui tuvastatava grupi esindajaid. Inimõigused on need võõrandamatud õigused, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ning Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklites 3, 4, 5 ja 9, eelkõige õigus elule, füüsilisele ja vaimsele puutumatusele ning liikumisvabadus ja õigus nõuetekohasele menetlusele.
Lisaks inimese põhiõiguse täielikule äravõtmisele ja selle olulisele piiramisele võib selliste meetmete määramist käsitleda ka seaduse rikkumise aluseks oleva teona.
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu põhikirja artikli 7 lõike 2 punktis g sätestatud koosseisus on selgelt öeldud, et ainult üks tegu ühe isiku vastu võib olla rikkumise aluseks.Tagakiusamise tegu ei hõlma ainult formaalset õiguste äravõtmist grupi suhtes, näiteks seadusandlike meetmete kaudu, mis võtavad olla teatud rühmaidentiteedil põhinevad õigused.
Võimalikud teod hõlmavad kõiki õiguslikke, füüsilisi ja majanduslikke tegusid, mis rikuvad põhilisi inimõigusi. Ainus määrav tegur on rikkuva teo objektiivselt õiguslikult kahjustav ja diskrimineeriv iseloom. Tagakiusamise rikkumise koosseisukirjeldus täidetakse seega sõltumata sellest, kuidas edasised võimud otsustavad, sest häbimärgistamine ja kestev majanduslik kahju on juba toimunud.
- SUBJEKTIIVNE FAKT
- Tapmine
Subjektiivsest küljest on tahtlik tegevus vajalik, kusjuures piisab tingimuslikust tahtlusest. See vastab rahvusvahelise tavaõiguse nõuetele. Ajutiste rahvusvaheliste kohtute praktika kohaselt ei eelda väidetava rikkumise sisemine pool, isik tunnistaks, et surma põhjustamine on tema käitumise teatud tagajärg. Piisab sellest, kui tema tegevus või tegevusettus kahjustab tahtlikult oluliselt kannatanu füüsilist puutumatust ja on teadlik, et tema tegu võib põhjustada ohvri surma.
Mõlemad Paul Ehrlichi Instituudi turvaaruande kontekstis alates 26. oktoobril 2021 ja osana Vabariigi Valitsuse Covidi meetmete kehtestamine oli õigus elule rikkumisest teadlik ja seega teadlik sellest, et teraapiaga, mida litsentse väljastava asutuse hinnangul ei kiidetud kunagi soovitud eesmärgil heaks (ja see on tänagi nii ei ole kumbki) ja selle kohta vastavad andmed puudusid, kuid teisalt olid teada tõsised kõrvalnähud ja teated nende põhjal arvatavatest surmajuhtumitest (1 surm 50 000 inokuleerimise kohta) ja ka nendest eelduslikult räägiti.
Vabariigi Valitsus kaalus üksikisikute elu ohtu seadmise ohtu ja aktsepteeris nende surma kindlana (ehkki mitte arvu ega konkreetse isiku osas). Tingimuslik tapmiskavatsus on siis, kui isik tunnistab surma kui oma tegevuse võimalikku, mitte täiesti kauget tagajärge (teadmiste element) ja kiidab selle heaks või vähemalt lepib teise inimese surma saabumisega soovitud eesmärgil, isegi kui ta on tulemuse suhtes ükskõikne või on iseenesest ebasoovitav (tahteelement).
Uurides, kas tegemist oli tahtluse või (teadliku) ettevaatamatusega, võivad kõigi asjaolude vajaliku igakülgse koondhinnangu raames oluliseks viiteks olla teo toimepanija motiivid.
Isegi kui tingimisi tapmiskavatsusega tegutsevatel isikutel puudub üldjuhul muul motiivil tapmise motiiv, motiivide olemus võib olla oluline selleks, et uurida, kas isik pani toime rikkumise lähtuvalt teda ajendanud impulsi tugevusest. Toimimine soovitud eesmärgi nimel andis tulemuseks teise inimese tapmise heakskiidu (vrd BGH, 30. juuli 2019 otsused – 2 StR 122/19, Rn. 23; 27. oktoober 2015 – 2 StR 312/15, NJW 2016, 1970, 1971; alates 24. augustist 1990 – 3 StR 311/90, BGHR StGB § 212 lg 1 kavatsus, tingimuslik 22).
Siin on see nii.
Vabariigi Valitsus soovis täitevvõimu otsustuspädevusega seotud isikute grupile (maksimaalselt 15 +/- 3 sõnaõigusega isikut (vt ka allolev alamärkus 7)) oma kinnisel valitsuse istungil reserveerida otsustuspädevust, et reageerida sellele, mis oli – vähemalt – väidetav hädaolukord. Ta soovis vähendada tervishoiusüsteemi funktsionaalsuse ohustamise ohtu; samal ajal soovis ta kaitsta haavatavaid inimesi raskete haiguste ja surma eest. Ühisotsuses maksimaalselt 15 liikmega on ta kaalunud paljude inimeste elusid, kes võivad nakatuda SARS-CoV-2-sse ja selle tulemusena raskelt haigestuda.
Valitsuse liikmed teadsid, et Covidi inokuleerimine võib tekkida tõsised kõrvaltoimed ja isegi surm ning otsustas kaitsta paljude inimeste elusid. Ta hindas impulssi tegutseda inimelude päästmise eesmärgi saavutamiseks Eesti asurkonna massilist inokuleerimist kõrgemaks kui arusaama teiste inimeste (juhusliku) tapmise samaaegsest aktsepteerimisest.
Seda tehes on tal järgmine liberaalne põhiprintsiip.
Saksamaa Liitvabariigi Põhiseaduse artikli 2 lõike 2 esimese lausega tagatud põhiõigus elule allub seadusele vastavalt põhiseaduse artikli 2 lõike 2 kolmandale lausele. Piiravat seadust tuleb aga omakorda vaadelda selle põhiõiguse ja põhiseaduse artikli 1 lõikes 1 tihedalt seotud inimväärikuse tagamise valguses.
Inimelu on inimväärikuse kui põhiseadusliku põhiprintsiibi ja kõrgeima põhiseadusliku väärtuse ülioluline alus (vrd BVerfGE 39, 1; 72, 105; 109, 279 ). Igal inimesel on inimesena inimväärikus, sõltumata tema omadustest, füüsilisest või vaimsest seisundist, saavutustest ja sotsiaalsest staatusest (vrd BVerfGE 87, 209; 96, 375 ).
Seda ei saa kelleltki ära võtta.
Sellest tulenev austusnõue on aga haavatav (vrd BVerfGE 87, 209). Antud miinimumstandard kehtib ka sõltumata inimese individuaalse eluea eeldatavast kestusest (vrd BVerfGE 30, 173 inimeste õiguse kohta oma väärikuse austamisele ka pärast surma). Riik vastutab selle suhte eest õigus elule, millega keelatakse inimväärikuse riivamine oma meetmetega. Antud juhul on rikkutud põhiõiguses sisalduvat inimväärikuse eiramise keeldu – ellu sekkuda.
Teisest küljest on ta kohustatud kaitsma iga inimelu. See kaitsekohustus nõuab, et riik ja selle organid kaitseksid ja edendaksid iga inimese elu; see tähendab eelkõige selle kaitsmist isiku vastu suunatud rünnakute ja kolmandate isikute sekkumise eest (vt BVerfGE 39, 1; 46, 160; 56, 54). Selle kaitsekohustuse alus on ka artikli 1 lõige, mis kohustab riiki sõnaselgelt austama ja kaitsma inimväärikust (vrd BVerfGE 46, 160; 49, 89; 88, 203).
Saksamaa Põhiseaduse artikli 1 lõige 1 ei kaitse mitte ainult üksikisikuid alandamise, kaubamärkide avaldamise, tagakiusamise, tõrjumise ja samalaadsete tegude eest kolmandate isikute või riigi enda poolt (vt BVerfGE 1, 97; 107, 275; 109, 279), lähtudes seadusandja põhiideest, et inimese olemuse osaks on enesemääratlemine ja vabaduses vaba arenemine ning indiviid võib nõuda, et teda tunnustataks kogukonnas põhimõtteliselt võrdväärse sisemise väärtusega liikmena (vrd BVerfGE 45, 187), inimväärikuse austamise ja kaitsmise kohustus välistab üldjuhul inimeste muutmise pelgalt riigi objektideks (vt BVerfGE 27, 1; 45, 187; 96, 375).
Igasugune inimeste kohtlemine avaliku võimu poolt, mis seab põhimõtteliselt kahtluse alla nende subjekti kvaliteedi, nende staatuse juriidilise subjektina, on seetõttu rangelt keelatud (vrd BVerfGE 30, 1; 87, 209; 96, 375). Saksamaa Föderaalne Konstitutsioonikohus on lõpuks vastanud küsimusele, kas mõne inimese tapmine paljude päästmiseks on õigustatud (15. veebruari 2006 kohtuotsus asjas Rechtsprechung BVerfG, BvR 357/05).
Lennundusjulgestuse seaduse kohta tehtud otsuses leidis konstitutsioonikohus:
„[…] riik ise sekkub nende haavatavate inimeste ellu. Nagu eespool öeldud, eirab lennundusjulgestusseaduse § 14 lõike 3 alusel mis tahes tegevus nende inimeste subjektistaatust viisil, mis on vastuolus põhiseaduse artikli 1 lõikega 1 ja sellest tulenevalt riigi huvides tapmise keeluga. See ei muuda tõsiasja, et selle lähenemisviisi eesmärk on kaitsta ja säilitada teiste inimeste elusid.“
- Tõsine tervisekahjustus
Eeltoodu kehtib ka tõsiste tervisekahjustuste korral.
Müokardiidi ja perikardiidi juhtumid olid kooskõlas eelnevalt nimetatud Paul Ehrlichi Instituudi turvaaruannetega. Vabariigi Valitsuse koroonapassi kohustuse kehtestamise kavatsus viitas ka nendele tõsistele kõrvalmõjudele.
- Tagakiusamine
Subjektiivses mõttes nõuab tagakiusamine tahtlikku tegevust erilise subjektiivse elemendina, mis eristab tagakiusamise tegu kõigist teistest inimsusevastaste kuritegude alternatiivsetest elementidest, nõutavad on ka usutavad diskrimineerivad motiivid: tegu peab olema toime pandud muudel rahvusvahelise õiguse üldreeglite kohaselt vastuvõetamatuks tunnistatud põhjustel.
Bioeetika ja inimõiguste ülddeklaratsioon, mis võeti ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) 33. peakonverentsil 19. oktoobril 2005 ühehäälselt ja heakskiitmisega vastu, sätestab artiklis 6:
„Igasugust ennetavat, diagnostilist ja terapeutilist meditsiinilist sekkumist tohib läbi viia ainult asjaomase isiku eelneval, vabal ja teadlikul nõusolekul ning asjakohase teabe alusel. Nõusolek tuleks vajaduse korral anda sõnaselgelt ja andmesubjekt võib selle igal ajal ja mis tahes põhjusel tagasi võtta, ilma et andmesubjekt kannataks ebasoodsas olukorras või kahjus.“ (Mitteametlik tõlge)
Artikkel 11 sätestab:
„Üksikisikuid ega rühmitusi ei tohi inimväärikust, inimõigusi või põhivabadusi rikkudes mingil põhjusel diskrimineerida ega häbimärgistada.“ (Mitteametlik tõlge)
Bioeetika deklaratsiooni “rahvatervise kaitseks“ saab mõjuvatel põhjustel osaliselt piirata, kuid artikli 28 kohaselt ei saa deklaratsiooni siiski tõlgendada kui riigi, rühma või üksikisiku alust osaleda tegevuses või sooritada tegu, mis on vastuolus inimõiguste, põhivabaduste ja inimväärikusega. Geeniravis osalemise nõue või inokuleerimise tõendamise nõue kujutab endast põhimõtteliselt meditsiinilise sekkumise üle otsustamise vaba otsustamise põhireegli rikkumist ja on seetõttu lubamatu põhjus inimeste heaolust ja liikumisvabadusest ilmajätmiseks.
Eelkõige võttes arvesse, et Euroopa Ravimiameti (EMA) avalduste kohaselt ei olnud Covidi katsetoodetele lubade väljastamine nõude eesmärk – kaitse leviku eest – kunagi seotud ravimi enda toimeviisiga. Koroonapassi eesmärk oli kõrvaldada tsiviilisikute grupp sisuliselt avalikust elust, kes ei suutnud tõendada piisavat nakkusohutuskaitset. Selles osas oli põhiseaduses sätestatud alustel
Vabariigi Valitsuse liikmete teadlik eesmärk tagakiusamine.
Jälgitavus (hüvitis)
Vabariigi Valitsuse liikmetele hüvitist ei maksta.
Eelolevaga seoses esitab avalduse esitaja kaalumiseks alljärgnevad seaduste väidetavate rikkumise alused.
- AVALDUS: õiguskantslerile ja/või taotlus sotsiaalministeeriumile
Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et on olemas olulised faktilised alused ning seega on jätkuvalt esialgne kahtlus Eesti põhiseaduse paragrahv 16 rikkumise suhtes. Nimekiri Vabariigi Valitsuse liikmete kohta on esitatud lisa 2 (vt allpool, lk 17/1-17) ja põhiseaduse paragrahv 16 simultaanselt rahvusvahelise õiguse seaduse rikkumise juriidilised ja faktilised alused on esitatud eelolevalt (vt alajaotus I., II, III. LK 1-14/1-17). Asjaolude põhjal on esialgne kahtlus, et eelnimetatu kehtestab lisaks põhiseaduse paragrahv 16 rikkumisele nende Vabariigi Valitsuse liikmete puhul, kes on Covidi vastumeetmete otsuseid teinud või neid vaikival kokkuleppel heaks kiitnud, st isikliku vastutuse.
Sellega seoses esitab kaalumiseks:
Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIKo) 08.04.2021. aasta kohtuotsuses nr 47621/13 Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik punktis 266 on selgitatud (, et vaktsineerimisekohustus peab vastama seadusele, mis on piisavalt selge ja täpselt sõnastatud, et isikud mõistaksid selle tagajärgi. Vaktsineerimiskohustus saab olla nii otsene kui kaudne või nagu Riigikohus on 25.11.2021. aasta määrustes kohtuasjades nr 3-21-2071 ja nr 3-21-2241 märkinud, kohustus saab olla mõju poolest võrdväärne vaktsineerimiskohustusega.
EIKo 15. märtsi 2012. aasta kohtuasjas nr 24429/03, Solomakhin vs. Ukraina, loeti kohustuslikku vaktsineerimist tahtevastaseks meditsiiniliseks sekkumiseks ka juhul, kui isikuid füüsiliselt sundvaktsineeritud pole, kuid vaktsineerimata jätmine toob kaasa reaalsed tagajärjed. Isegi, kui rahvatervise poliitika raames kehtestatud kohustused on loodud seadustega, mitte Vabariigi Valitsuse määrusega või täitevvõimu kehtestatud aktidega, on seda peetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikkel 7 rikkumiseks. Inimsusevastaste kuritegude uurimise ja ennetamise keskus (ZAAVV) on leidnud, et meelevaldsed koroonameetmed ja kiiresti üles ehitatud heakskiit elanikkonna seas on näidanud, kui kergesti saab ühiskonnaga manipuleerida ja kui kiiresti muutuvad inimõiguste rikkumised sotsiaalselt vastuvõetavaks (vt ka SIIT).
AVALDUSE ESITAJA JÄRELDUS:
COVID-19 inokuleerimisprogrami raames nakkusohutustõendi kehtestamine tähendab konkreetse tagajärje saabumist, mistõttu on tegemist kohustuse kehtestamisega. Selle kohustuse kehtestasid Vabariigi Valitsuses 2021. aastal olnud 15 isikut, kui nad hääletasid selle poolt kinnisel istungil. ZAAVV õigusmeeskonna analüüsile tuginedes oli käesoleva kohustuse kehtestamise näol tegemist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikkel 7 rikkumisega, kuna see tõi endaga kaasa reaalsed tagajärjed, mille alusel kohaldub antud artikli rikkumise kontrollimise kohustus pädeva õiguskaitseorgani poolt.
Esitatud
Revo Jaansoo
Lisa 1. Pealkiri: Vastus pöördumisele. (Kellelt) Sotsiaalministeerium (kellele) Jaansoo, Revo. Registreerimise kuupäev: 28.03.2024. aasta. Registreerimise number: 1.5-1.1/45-8. LK 1-2.
Lisa 2
COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud on vastu võetud 28.10.2021. aastal. Vabariigi Valitsuse korralduses nr. 373, millele on alla kirjutanud peaminister Kaja Kallas ja riigisekretär Taimar Peterkop.
Kaja Kallas Peaminister
Andres Sutt Ettevõtluse- ja infotehnoloogiaminister
Maris Lauri Justiitsminister
Liina Kersna Haridus- ja teadusminister
Kalle Laanet Kaitseminister
Tõnis Mölder Keskkonnaminister
Urmas Kruuse Maaeluminister
Keit Pentus-Rosimannus Rahandusminister
Anneli Ott Kultuuriminister
Taavi Aas Majandus- ja taristuminister
Jaak Aab Riigihaldusminister
Kristian Jaani Siseminister
Tanel Kiik Tervise-ja tööminister
Signe Riisalo Sotsiaalminister
Eva-Maria Liimets Välisminister
