Selle sarja kõige viimane lugu.
Eelmist saab lugeda siit.
- b) 2. kriteerium: kas COVID-19 oht hõlmas kogu elanikkonda
Allpool toodud faktide põhjal on vaieldamatu, et COVID-19 oht ei hõlmanud üheski etapis kogu elanikkonda. Pärast mõningast ebakindlust 2020. aasta alguses seoses COVID-19 nakatumise ja COVID-19 toorsuremuse määradega [‘crude mortality rates’] erinevates elanikkonnarühmades sai peagi ilmselgeks, et COVID-19 ohustab elanikkonnast vaid väikest osa, kes kuulus ühte haavatavasse rühma. COVID-19 nakatumise suremus sõltus peamiselt vanusest ja kaasnevatest tervislikest seisunditest. 2020. aasta augustiks oli ilmne, et COVID-19 absoluutne risk oli väga madal üksikisikute jaoks, kes on nooremad kui 65 aastat.
Dr John Ioannidis on endine Stanfordi ülikooli professor, maailmas üks enim avaldatud ja mõjukamaid teadlasi, kes on panustanud tõenduspõhisesse meditsiini, epidemioloogiasse ja kliinilistesse uuringutesse. Elsevieri poolt 2020. aasta septembris avaldatud eelretsenseeritud keskkonnauuringus märkis Ioannidis, et:
Alla 65-aastastel inimestel on väga väike risk COVID-19-sse surra isegi pandeemia epitsentrites ja alla 65-aastaste inimeste surm ilma eelsoodumusteta on märkimisväärselt haruldane. Pandeemia ohjamisel tuleks kaaluda strateegiaid, mis keskenduvad konkreetselt kõrge riskiga eakate kaitsmisele.
Taastumise ja surmajuhtumite määr on vastastikune viis olemasolevate andmete vaatamiseks. Kui surmajuhtumite määr on 0,018%, nagu vanuses 0–19 aastat, on vastastikune paranemise määr 99,982%. 2020. aasta augusti taastumissageduse andmete põhjal oli samuti ilmne, et COVID-19 tõttu oli eriti madal risk surra inimestel vanuses 0–19, 20–49 ja 50–69 aastat.
- aasta eelretsenseeritud uuringus märkisid Ealy jt, et:
Suurima hukkunute protsendi (72,9%) moodustab 70+ demograafia. See on murettekitavalt ebaproportsionaalne nende suhteliselt väikese juhtumite protsendi (12,7%) suhtes ja määratleb nad seega kõrge riskiga elanikkonnana. Vastupidine kehtib 0–19-aastaste inimeste kohta, mis moodustavad väikese osa surmajuhtumitest (0,0554%).
- aasta veebruari seisuga, mil enamik ÜRO liikmesriike jätkas karmide sulgemiste, reisikeeldude ja muude repressiivsete erakorraliste meetmete rakendamist, oli ülemaailmne nakatumise määr (‘infection fatality rate’, IFR) ligikaudu 0,15% ja nakatus 1,5–2 miljardit. 2020. aasta teisel poolel oli juba hästi teada – uuritud, dokumenteeritud ja avaldatud –, et COVID-19 toorsuremuse määr kõikus 0,003% ja 0,3% vahel ning et enam kui 99% inimestest ei olnud surmaoht või tõsine COVID-19 haigus.
c) 3. kriteerium: kas COVID-19 ohustas mingil etapil kogukonna elu jätkumist
Allpool esitatud faktid on iseenesestmõistetavad: vaieldamatu, et COVID-19 ei ohustanud kunagi kogukonna organiseeritud elu jätkumist. Enamiku osalisriikide poolt üle maailma tajutud ja edastatud COVID-19 oht oli seotud ohuga, et intensiivraviosakondade ja tervishoiuteenuste osutajate suutlikkus patsiente käsitleda on ülekoormatud. Peamine arutluskäik, mida erakorraliste meetmete õigustamiseks kasutati, et „kõvera tasandamine“ (‘flattening the curve’) hoiaks ära COVID-19 juhtumite äkilise tulva ja kaitseks tervishoiuteenuse osutajaid kokkuvarisemise eest.
Ükski erinevatest tervishoiuteenuste osutajatest ei olnud aga kunagi kokkuvarisemise lähedal. Oluline on märkida, et riigid tegelesid pigem murega läbilaskevõime pärast kui COVID-19 tegeliku mõjuga läbilaskevõimele. Seega kardeti pigem ülikitsast ja piiratud „potentsiaalse intensiivravi kriisi“ (‘potential ICU capacity crisis’) kui „hädaolukorda, mis ohustab kogukonna organiseeritud elu kõigi elementide jätkumist“.
„ICU läbilaskevõime kriisi“ oleks saanud hõlpsasti hallata muude tavaliste meetmetega, nagu intensiivraviosakonna efektiivsuse suurendamine, eraldades tervishoiuteenuste osutajatele täiendavaid valitsuse ressursse, nagu saavutati New Yorgis Comforti haiglalaeva paigutamisega ja Armee inseneride korpus (Army Corps of Engineers) muutis 1 800 000 ruutjalga Jacob K. Javitsi konverentsikeskusest asendus-raviasutuseks enam kui 2000 mitte-COVID-19 patsiendi jaoks. Rõhutades tõsiasja, et tervishoiusüsteemid ei olnud kunagi lähedal ülekoormamisele, raisati nii Ühendkuningriigis kui ka Ameerika Ühendriikides miljoneid dollareid ja naelsterlinguid ajutistele kiirabihaiglate rajamisele, mida kunagi ei kasutatud.
Associated Press teatas, et:
Kui viirusnakkused … ei vastanud halvimatele ennustustele, jäi maakera täis kümneid vaevu kasutatud või kasutamata välihaiglaid. Mõned riigiametnikud ütlevad, et see on hea probleem – hoolimata potentsiaalselt miljardite dollarite kulutamisest hoolduskeskuste rajamiseks –, sest see on märk sellest, et surmav haigus ei olnud sugugi nii kataklüsmiline, kui võis olla.
Et täita „ühiskonna organiseeritud elu kõigi elementide jätkumist ohustava hädaolukorra“ kriteeriumile [vastavalt], peaks see oht olema nii tohutu ja ülekaalukas, et mõjutab riigi elanike igapäevaelu nii oluliselt, et normaalsus pole enam võimalik. See on uskumatult kõrge kriteerium, mis tuleks täita, kuna see tähendab, et tavalised regulatsioonid, tavalised meetmed ja riigiasutused ei suuda enam kodanikuühiskonda kontrollida. COVID-19 puhul see kindlasti nii ei olnud.
Varakult tehti kindlaks, et enamik COVID-19 põhjustatud surmajuhtumeid oleks järgnenud osana „tavalistest“ riskidest, millega inimesed, peamiselt eakad ja kestvate terviseprobleemidega inimesed, kokku puutuvad. USA CDC andmetel oli 94%-l COVID-19-sse surnud ameeriklastest „muud tüüpi terviseseisundid ja muud põhjused“. Andmed koroonaviirusega seotud surmajuhtumite kohta nädalast, mis lõppes 1. veebruaril 2020 kuni 22. augustini 2020, näitasid, et 6 protsenti inimeste surmajuhtumite puhul oli COVID-19 ainus mainitud põhjus. Teisisõnu, 94% ameeriklastest, kes surid COVID-19-sse, olid haigusega seotud.
Kogu maailmas ei avaldanud COVID-19 märkimisväärset mõju ülemäärasele suremusele, oodatavale elueale ja suremuskõveratele ning sellisena ei saanud see mõjutada ühtki „kogukonna organiseeritud elu elementi“, kuna kõik tööealised inimesed olid võimelised täitma oma ülesandeid ja kohustusi nagu tavatingimustes.
Meie maailm andmetes avaldas andmekogumid, mis näitavad, et 2019. aastal, COVID-19-le eelnenud aastal, suri 58,8 miljonit inimest. Siiani suurim surmaga lõppenud haigus oli südamehaigus, mis põhjustas rohkem kui 18,5 miljonit surmajuhtumit ehk ligikaudu kolmandik kõigist sel aastal toimunud surmadest.
Vähki suri üle kümne miljoni inimese ehk umbes iga kuues inimene, mis teeb sellest maailmas suuruselt teise surmapõhjuse. Hingamisteede infektsioon tappis 3,97 miljonit inimest; alumiste hingamisteede haigusesse suri 2,49 miljonit inimest.
Johns Hopkinsi ülikooli andmed näitavad, et COVID-19 põhjustas 2020. aastal kogu maailmas 1,88 miljonit surma. On ilmne, et oli mitmeid muid surmapõhjuseid, nagu südamehaigused, vähk ja muud hingamisteede häired, millel oli COVID-19-st tunduvalt suurem mõju inimkonnale, kuid ükski neist ei käivitanud erakorralisi meetmeid.
Kui COVID-19-st oluliselt rohkem surmajuhtumeid põhjustanud südame-veresoonkonna haigustesse, diabeeti, vähki, grippi või muudesse hingamisteede haigustesse surnute puhul ei olnud eriolukorda vaja, siis ei olnud COVID-i suhtes erakorraliste meetmete kehtestamiseks õigustust ega alust.
- d) 4. kriteerium: kas COVID-19 kriis oli nii erandlik, et tavapärased rahvatervise ja ohutuse meetmed ei olnud piisavad
Võimalik ei ole mõelda mõistlikule põhjusele, mis põhineb arusaamal, et alla 0,15% nakatumise suremuse määraga patogeen oli nii erandlik kriis, et tavapärased ja tavalised rahvatervise ja ohutuse meetmed olid ilmselgelt ebapiisavad. COVID-19 kriis ei olnud erandlik, kuna tavapärased rahvatervise ja ohutuse meetmed olid ilmselgelt piisavad. COVID-19 rahvatervise ohu edukaks ületamiseks oleks võinud võtta mitmeid tavalisi meetmeid, näiteks järgmisi.
- Odavate ja tõhusate profülaktikate ja varajase ravi protokollide kättesaadavaks tegemine. Seda tehti Uttar Pradeshis, India suurima rahvaarvuga osariigis, kus elab 230 miljonit inimest ja mis oli pärast 2021. aastal kodutervishoiu komplektidesse kaasatud ivermektiini ennetavat kasutamist peaaegu COVID-19-vaba.
- „Kaitse haavatavaid“ lähenemisviisi kasutuselevõtt.
- Intensiivravi osakonna suutlikkuse suurendamine välihaiglatele ressursside eraldamisega.
- Rootsi lähenemist järgides.
- Loomuliku karjaimmuunsuse lähenemise järgimine.
Punktis 2.4.1 sätestatud otsesest hinnangust punktile 2.4.4 on täiesti selge, et COVID-19 ei kujutanud kunagi ohtu rahva elule, kuna see ei vastanud isegi ühele neljast rahvusvahelisest inimõiguste künnisest. Kahtlemata, kui avalikkus, juristid, tervishoiutöötajad, poliitikud ja meedia oleksid olnud varustatud vajalike teadmistega tegelikest tervemõistuslikest IHRL-i nõuetest seadusliku erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks, ei oleks korrumpeerunud rahvusvahelised ja riiklikud rahvatervise agentuurid suutnud petta ja välja kuulutada fiktiivset hädaolukorda, mille tulemuseks olid väidetavalt mõned ajaloo kõige levinumad ja rängemad põhiliste inimõiguste rikkumised.
COVID-19 kriis ei vastanud „rahva elu ohustava“ hädaolukorra õiguslikele tingimustele. Kõik volitatud erandid, nagu koolide sulgemine, reisipiirangud, väikeettevõtete sulgemine, sulgemised, maskikorraldused, kahjulikud vaktsiinide korraldused ja isoleerimine olid ICCPR-i ebaseaduslikud rikkumised.
III. Järeldus ja soovitused
Põhiliste inimõiguste austamine on vajalik minimaalse ülemaailmse avaliku õiguskorra tagamiseks. IHRL-i normide mittejärgimine ja inimõiguste põlgus on viinud praeguse seadusetuse ja ebakindluse olukorrani, mida mõned nimetavad „uueks normaalsuseks“.
IHRL-i normatiivstandardite kohaselt on riiklikel ametiasutustel seaduslik kohustus austada, kaitsta ja täita kõigi kodanike inimõigusi.
Kui korrumpeerunud riiklikud bürokraadid eiravad oma asutuste palgamaksjate käsul oma kohustust kaitsta oma riigis elavaid inimesi inimõiguste rikkumiste ja ärakasutamise eest, kuulutades välja ebaseaduslikke hädaolukordi ja lubades meelevaldseid pseudotervisevolitusi, rikuvad nad oma rahvusvahelisi kohustusi erga omnes. Neid tuleks võtta vastutusele kogu seaduse ulatuses.
Ebaseaduslikku riiklike hädaolukordade väljakuulutamist, mille tulemuseks on elutähtsate inimõiguste äravõtmine, mida COVID-19 rahvatervise nimel on kogu maailmas tohutult näha, ei tohiks enam kunagi aktsepteerida.
Ainult minimaalse ülemaailmse õiguskorra kindlal alusel, kus riigid austavad IHRL-i norme ja oma rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi, saab maailma kujundada nii, et see saavutaks turvalisuse ja kõigi inimõiguste täieliku kasutamise.
Erakorralise seisukorra paradoksaalne nähtus jõudis COVID-19 pandeemia ajal oma maksimaalse ülemaailmse levikuni ja peaaegu kõik ÜRO liikmesriigid kuulutasid välja eriolukorra. Eelkõige läänes kaotati IHRL-i normid de facto ja tühistati riigi agressiooniga karistamatult.
Kuigi väliselt rahvusvahelist õigust eirates, tekitades sisemiselt erakorralise seisukorra, väitsid need riigid endiselt absurdselt, et järgivad seadusi. Nende katsete ainus eesmärk – „taastekitada õiguskorda õiguslik vaakum“ – oli kaitsta iga hinna eest ebaseaduslikku suveräänset agressiooni.
IHRL objektiivselt tõlgendatuna ja rakendatuna paljastab tõepoolest tänapäeva COVID-19 totalitaristide ebaseaduslikud tegevused. Üksikutele riikidele omane erapoolikus, mis määras kindlaks, milline on hädaolukord, mis kujutab endast ohtu rahva elule, osutus COVID-19 ajastul katastroofiliseks.
Valitsusbürokraadid kuritarvitasid hädaolukorra väljakuulutamist, kahjustades inimõiguste kaitset kogu maailmas.
Nagu on leitud: „Valitsuste heauskse tegevuse vahel inimeste turvalisuse tagamiseks ja valitsuste tegevuste vahel, mis kuritarvitavad ebaseaduslikult rahvatervise erandeid.“
See piir on aga selge. Tehakse kindlaks, kas olukord kujutab endast avalikku hädaolukorda, mis ohustab rahva elu, seda käsitletakse peamiselt poliitilise otsusena. Erakorralise seisukorra väljakuulutamisel on aga olulised õiguslikud tagajärjed, millel on liiga sageli katastroofiline negatiivne mõju põhilistele inimõigustele.
Inimõiguste erand võib olla vastuvõetav vaid väga ajutise meetmena, võimaldades riikidel kaitsta põhilisi inimõigusi. Riiklikud ametiasutused ja nende korrumpeerunud ettevõtete sponsorid ei tohiks seda kunagi kasutada oma poliitiliste ja rahaliste tegevuskavade edendamiseks viisil, mis ohustab inimõigusi.
Arvestades COVID-19 nakatumise 0,15% suremust, on ilmselge, et COVID-19 ei kujutanud kunagi ohtu ühegi rahva elule. Enamiku osalisriikide seisukoht, et COVID-19 kujutas endast rahvast ohustavat rahvatervise hädaolukorda, ei vastanud IHRL-is kehtestatud miinimumstandarditele.
Kui haigust, mille toorsuremus on sarnane gripi ja teiste hingamisteede haigustega, saab kuritarvitada, et õigustada põhiliste eeskirjade vastaselt jämedalt inimõiguste rikkumisi, siis on riikidel de facto ja de jure vabadus karistamatult põlata kõiki rahvusvahelisi inimõigustega seotud kohustusi. Kahjuks just see juhtus.
Kunstlikult toodetud COVID-19 kriisi on laialdaselt kasutatud inimõiguste ulatuslike rikkumiste kaitsmiseks.
Tulevase kuritarvitamise tõkestamiseks tuleb avalike hädaolukordade kindlaksmääramisse kaasata eetilised, kompromissivabad, objektiivsed, neutraalsed ja sõltumatud rahvusvahelised järelevalveorganid.
See on ülioluline, et vältida subjektiivsust, mis näib olevat määratlenud COVID-19 ohtude olemasolu. Inimõiguste süstemaatiline rikkumine kahjustab riigi julgeolekut ja avalikku korda ning kujutab endast ohtu rahvusvahelisele rahule ja stabiilsusele.
ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC), piirkondlike inimõiguste kohtute foorumite, Human Rights Watchi ja Amnesty Internationali vaikimine ja tegevusetus, pidades silmas hädaolukordade väljakuulutamiste kõige levinumat ärakasutamist ja rahvusvaheliste inimõiguste seaduste jõhkraid rikkumisi G20 riikide poolt, on nii arusaamatu kui ka äärmiselt murettekitav.
See viitab sellele, et praegune IHR-i kohtukord ja selle erinevad kontrollid ja tasakaalud on tõsiselt rikutud ning ei toimi ettenähtud viisil.
Nagu märkis dr Willem van Aardt (Loodeülikooli erakorraline teadur):
Kui jus cogens’i normid praktiliselt tühistatakse, nagu de facto juhtus viimase kahe ja poole aasta jooksul, ei ole asi selles, et valitseb „juriidiline tühimik“, vaid pigem selles, et poliitilised türannid „deaktiveerisid ja kukutasid seaduse“ riigi ebaseadusliku tegevusega. Praegune „seadusteta ruum“ tuleb rahvusvahelise inimõiguste õiguse tõhusa rakendamise ja otsustamise kaudu taastada ja taastada rahvusvahelisse õiguskorda. Seadusel, mis on olemas, kuid mida enam ei praktiseerita ega rakendata, ei ole enam tähendust ja see toimib väravana ebaõigluseni.
Praktilisest vaatenurgast on erakorraliste meetmete laialdane väärkasutamine COVID-19 pandeemia ajal kinnitanud seisukohta, et de facto ei ole olemas lõplikke institutsionaalseid tagatisi tagamaks, et erakorralisi volitusi kasutatakse põhiseaduses sätestatud hädaolukorra säilitamiseks.
Ainus, mis selle garanteerida saab, on inimeste endi teadmised seadustest, proaktiivne õigustegevus ja nende sihikindel püüd tagada, et nende valitsused ei kuritarvitaks oma kaalutlusõigust, kehtestades omakasupüüdlikke, erapoolikuid või meelevaldseid põhiliste inimõiguste piiranguid.
Soovitused õiguskantslerile:
- Töötada oma õigusvõrgustiku kaudu välja õppematerjale ja kampaaniaid seadusliku eriolukorra kriteeriumi kohta ning selgitada, kuidas seda COVID-19 pandeemia ajal ei täidetud.
- Luua IHRL-i varajased seirepaneelid, et jälgida IHRL-i järgimist ja hoiatada rahvaterviseasutuste liikmeid, üldsust, õigusringkonda, tervishoiutöötajaid ja poliitikuid IHRL-i rikkumiste eest.
- Luua IHRL-i õigusaktivismi rühmitused, et võtta edaspidise kuritarvitamise korral ennetavaid õigusmeetmeid.
„Türannide piirid määrab nende vastupidavus, keda nad rõhuvad.“ – Frederick Douglass
Lugupidamisega
Revo Jaansoo
- Viidete ja juriidiliste ressursside loend
Lõpp…
