Huvitav oleks jälgida olukorda, kus automaks oleks vabatahtlik ja mõeldud vaid keskkonna- ja eelarveteadlikele inimestele. Kui palju oleks neid, kes on vabatahtlikult nõus osa oma sissetulekust automaksule kulutama või kes võtaksid sissetuleku puudumisel laenu, et automaks ära maksta? Usutavasti viiliks sellest ka see osa parlamendi koosseisust, kes seda vahulsui propageerib, rääkimata ametnikest, kes on niikuinii harjunud varastama, eriti aega.
Kuid see oleks vähemalt õiglane ja aus. Ühiskonna solidaarsusprintsiibi tõttu, peavad lisakoormuse võtma just need ühiskonnagrupid, kes niisuguse maksuideega ise välja on tulnud ning kes suudavad ja soovivad seda koormust priitahtlikult kanda. Teatavasti loetakse reformierakonna valijate segmenti ja reformierakondlasi enam varakamate ja jõukamate hulka, ja mis siin salata, ükskord tuleb selle paljukirutud Reformierakonna valijatel võtta vastutus kogu ülejäänud ühiskonna ees. Kõigele lisaks ilmneks siis pilt kogu idee autorite tegelik toetus ja nende endi soov seda eeskujulikult ellu viia.
Võib ju retooriliselt küsida, milleks meile üldse automaks? Rohkem on paraku vastuseta küsimusi kui mõistlikke vastuseid. Selge on see, et võimul olev libaliberaalset ideoloogiat propageeriv ja viljelev koalitsioon on maksumaksja eelarvelised vahendid juba ette ära raisanud (mitte kulutanud!) ning õhutab ja toetab sõda, millel pole paraku meie iseseisvuse ja sõltumatusega mingit pistmist. Riik suudab ennast täielikult ära majandada, kui teha otsuseid mõistlikkuse ja otstarbekuse põhimõttel. Ka automaksu puhul tuuakse argumendina välja see, et me olevat üks väheseid riike, kus seda maksu veel ei ole, ja juba seetõttu võiks see ju olla. Paraku on nii, et Eesti pole ühena vähestest ühinenud Euroopa sotsiaalhartaga ning millegipärast ei valmista elanikkonna süvenev vaesus, ühiskonna võõrdumine valitsusele mingit muret.
Need kulud, mida meile serveeritakse kaitsekuludena, ei ole sisuliselt midagi muud kui sõjalised kulutused. Aga ühegi naabri vastu ei ole meil plaanis sõda pidama hakata. Kui eelarve sõjalistest kulutustest kaitsekulu alles jätta, jääb alles piisav rahaline ressurss, et katta kõik vajalik, ja jääb investeeringuteks ülegi veel.
Kogu rohepesutuhinas jääb arusaamatuks, miks meie selle mõttetusega üldse kaasa peame minema. Väidetavalt ostame Türgist kaitsekulutusteks 230 ratassoomukit, mis maksavad 200 miljonit eurot. Teisisõnu, meie teedel, mille korrashoidu riik finantseerida ei suuda, hakkavad ringi vurama ja saastet tekitama veel täiendavad ratassoomukid, millest igaühe maksumus on natuke alla ühe miljoni euro. Kuhu jääb siin see keskkonnasäästlikkus ja roheline mõtteviis?! Huvitav, kes ja kas – nende ratassoomukite eest automaksu maksma hakkab. Või äkki on salastatud plaanis nähtud ette, et need paigutatakse seisvate sihtmärkidena paarile parkimisplatsile? Kuna riik ühistransporti finantseerida ei suuda, aga selle kasutamist rohe-eesmärkide saavutamisel propageerib, siis oleks irooniaga pooleks ilmselt otstarbekas kasutada nimetatud ratassoomukeid ühistranspordi vahendina. Maainimestel oleks hea ja kindel sõita ning ohu korral saaks sooja mootoriga kohe lahingusse minna. Ikka helge tuleviku nimel!
Kokkuvõttes tundub automaksu idee olevat üks osa suurest plaanist meie oma rahvas vaeseks maksustada. Kui inimesed on vaesed, siis nad üldjuhul rõõmustavad selle vähese üle, mis neil veel praegu alles on, ega kipu heietama mõtteid vabadusest, sõltumatusest ja oma suveräänsest riigist. Vaat väärikusemaks võiks ka veel tulla, valitsus ei peaks siin pennigi välja käima!
Eesti Rahva Erakond
