Austraalia valitsuse kavandatud uued seadused valeinformatsiooni ja desinformatsiooni vastu võitlemiseks on pälvinud teravat kriitikat nende potentsiaali pärast piirata sõnavabadust ja poliitilist teisitimõtlemist, sillutades teed Nõukogude Lysenkoismi meenutavale digitaalsele tsensuurirežiimile …
Seaduseelnõu kohaselt saab Austraalia kommunikatsiooni- ja meediaamet (ACMA) märkimisväärseid laiendatud regulatiivseid volitusi, et “võidelda väärinfo ja desinformatsiooni vastu”, mis ACMA sõnul kujutab endast “ohtu austraallaste turvalisusele ja heaolule, samuti meie demokraatiale, ühiskonnale ja majandusele”.
Digiplatvormidelt nõutakse, et nad jagaksid ACMA-ga soovi korral teavet ning rakendaksid väärinfo ja desinformatsiooni käsitlemiseks tugevamaid süsteeme ja protsesse.
ACMA-l on õigus välja töötada ja jõustada digitaalseid koode “astmeliste tööriistade komplektiga”, sealhulgas rikkumisteadete, parandusjuhiste, ettekirjutuste ja tsiviilkaristustega, trahvidega kuni 550 000 dollarit (üksikisikud) ja 2.75 miljonit dollarit (ettevõtted). Äärmuslikel juhtudel võidakse kohaldada kriminaalkaristusi, sealhulgas vangistust.
Vastuoluliselt vabastatakse valitsus kavandatavatest seadustest, nagu ka professionaalsed uudistekanalid, mis tähendab, et ACMA ei sunni platvorme kontrollima valeinformatsiooni ja desinformatsiooni, mida levitavad ametlikud valitsused või uudisteallikad.
Kuna valitsus ja professionaalsed uudistekanalid on olnud ja on jätkuvalt veebis leviva väärinfo ja desinformatsiooni peamine allikas, on ebaselge, kas kavandatavad seadused vähendavad sisuliselt veebis levivat väärinfot ja väärinfot. Pigem võimaldavad õigusaktid ametlike narratiivide levikut, olgu need siis tõesed, valed või eksitavad, kaotades samas eriarvamusel olevate narratiivide konkureerimise võimaluse.
Karistuse ohuga silmitsi seistes mängivad digitaalsed platvormid seda turvaliselt. See tähendab, et sisu modereerimise eesmärgil käsitlevad platvormid ametlikku seisukohta kui “tõelist” seisukohta ja vastuolulist teavet kui “valeteavet”.
Mõned platvormid juba teevad seda. Näiteks eemaldas YouTube hiljuti video parlamendiliikme John Ruddicki kõnest Uus-Lõuna-Walesi parlamendile põhjendusega, et see sisaldas “meditsiinilist valeinformatsiooni”, mida YouTube määratleb kui mis tahes teavet, mis “on vastuolus kohalike tervishoiuasutustega” või Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) meditsiinilise teabega COVID-19 kohta.
YouTube on sellest ajast alates laiendanud neid eeskirju, et hõlmata laiemat hulka “konkreetseid terviseseisundeid ja aineid”, kuigi täielikku loetelu nende konkreetsete tingimuste ja ainete kohta pole esitatud. ACMA kavandatavate seaduste kohaselt on digitaalsed platvormid sunnitud võtma sarnase suuna.
See vigane loogika toetab paljusid praeguseid akadeemilisi valeinformatsiooni uuringuid, sealhulgas Canberra ülikooli uuringut, mis andis teavet ACMA õigusaktide eelnõude väljatöötamiseks. Teadlased palusid vastajatel nõustuda või mitte nõustuda mitmesuguste väidetega, alates maskide kasulikkusest Covidi nakkuse ja leviku ennetamisel kuni selleni, kas Covidi vaktsiinid on ohutud. Kui vastajad ei nõustunud ametliku nõuandega, liigitati nad “valeinformatsiooni uskumiseks”, olenemata väidete vaidlustatavusest.
On ilmne, et sellised väärinfo ja desinformatsiooni ringmääratlused võivad eskaleerida tõese teabe ja kehtiva väljenduse tsensuuri digiplatvormidel.
Sõnavabadust on traditsiooniliselt peetud oluliseks liberaaldemokraatliku ühiskonna toimimiseks, kus tõeväiteid vaieldakse avalikul väljakul. ACMA seaduseelnõu kohaselt langeb selle üle otsustamine, mis on (ja ei ole) valeinformatsioon ja desinformatsioon, “faktikontrollijatele”, tehisintellektile ja muudele digitaalsete platvormide kasutatavatele modereerimisvahenditele, mis kõik töötavad selle nimel, et tugevdada ametlikku seisukohta vastuolulise “valeinformatsiooni” vastu.
Kuid eeldus, et sellised vahendid on võimelised tõeväiteid õigesti lahendama, on ekslik. “Faktikontrollijad” esitavad regulaarselt valeväiteid ja toetuvad tõendite sõelumise asemel loogilistele eksimustele. USA kohtumenetlustes on faktikontrollija väited kaitstud esimese muudatusettepanekuga, mis kinnitab, et “faktikontrollijate” ediktid on vaid arvamus.
Hiljutised aruanded sotsiaalmeedia modereerimisvahendite mängimise kohta, eriti Twitteri failidest ja Facebooki failidest, näitavad, et need kujutavad endast võimsat aparaati valenarratiivide reklaamimiseks ja tõese teabe mahasurumiseks, millel on märkimisväärne mõju reaalsele maailmale. Võtame näiteks Venemaa kokkumängu pettuse, mida külvasid mõttekojad ning mida levitasid sotsiaalmeedia platvormid ja uudismeedia. Arvatakse, et Hunter Bideni sülearvutiskandaali mahasurumine on kõigutanud USA 2020.aasta valimistulemusi.
ACMA püüab piirata väljendit väitega, et valeinformatsioon ja desinformatsioon võivad põhjustada “kahju”, kuid kohaldamisala on erakordselt lai. Võimalike kahjude ostunimekiri sisaldab järgmist: identiteedipõhine vihkamine; avaliku korra või ühiskonna häirimine; demokraatlike protsesside kahjustamine; kahju valitsusasutustele; austraallaste tervise kahjustamine; keskkonna kahjustamine; majanduslik või rahaline kahju austraallastele või majandusele.
Seaduseelnõus pakutud liiga laiad ja ebamäärased määratlused “valeinformatsiooni”, “desinformatsiooni” ja “tõsise kahju” kohta muudavad kavandatud seaduste jõustamise oma olemuselt subjektiivseks ja toovad tõenäoliselt kaasa kohtuasjade litaania – advokaatide ja institutsionaalselt võimsate, kuid kõigi teiste kahjuks.
Lisaks võiks määratlust “avaliku korra rikkumine” tõsise ja kroonilise kahjuna kasutada selleks, et takistada õiguspäraseid proteste, mis on toimivas demokraatias vajalik auruventiil.
ACMA ütleb, et kavandatavad seadused ei ole mõeldud protestimisõiguse rikkumiseks, kuid protestiõiguste vähenemine Covidi sulgemiste ajal tõestab, et poliitikud ja bürokraadid kalduvad võtma suurt laiust seal, kus seadus seda lubab. Mõnes osariigis peatati tegelikult õigus meelt avaldada, kusjuures Viktoria politsei kasutas enneolematut vägivalda ja esitas meeleavaldajate heidutamiseks süüdistusi õhutamises.
USAs näitab küberturvalisuse ja infrastruktuuri turvalisuse agentuuri (CISA) kaasamine veebikõnede tsenseerimisse ja eriti avaliku arvamuse kujundamine “kognitiivseks infrastruktuuriks”, kuidas isegi poliitikat, mille eesmärk on võidelda “infrastruktuuri ähvardavate ohtudega”, saab õõnestada vahendina, mis surub maha “vale mõtlemise”.
Varem on äärmuslik tsensuur viinud massiliste inimohvriteni, nagu näiteks 1930.aastate Nõukogude näljahäda, mille tõi kaasa Lysenkoism. Bioloog Trofim Lysenko ebateaduslikku agraarpoliitikat käsitles Stalini tsensuurne kommunistlik režiim evangeeliumina. Teatati, et tuhanded teisitimõtlejad teadlased vallandati, vangistati või hukati nende jõupingutuste eest Lysenko poliitika vaidlustamiseks. Sellest tulenevas näljahädas hukkus kuni 10 miljonit inimest – elusid, mida oleks saanud päästa, kui režiim oleks lubanud väljendada ametliku seisukohaga vastuolus olevaid seisukohti.
Ajalugu ütleb meile, et tsensuurirežiimid ei lõpe kunagi hästi, kuigi kõige surmavamate tagajärgede väljamängimiseks võib kuluda terve põlvkond. Õigusakti eelnõu on nüüd pärast avalikku arutelu läbivaatamisel. Loodetavasti võtab Austraalia valitsus ajaloolise õppetunni ja juhib Austraalia sellelt reetlikult teelt kõrvale.
