Austraalia on osalenud sõjalisel õppusel, mis oli varem eksklusiivne tegevus Ameerika Ühendriikide ja Jaapani vahel, kuna AUKUS-i partnerluse kontuurid võtavad konkreetsema kuju.
Austraalia kaitsevägi (ADF) ühines eelmisel nädalal oma ametivendadega Hawaiil ja Mandri-Jaapanis toimuval õppusel Keen Edge, mis testis lahinguvalmidust piirkonna julgeolekuprobleemide lahendamiseks.
Keen Edge 24 oli ajalooliselt Jaapani ja USA kahepoolne tegevus, enne kui Austraalia teatas oma osalemisest 2023. aastal.
Austraalia kaitseminister Richard Marles kirjeldas riigi tegevust kui “järjekordset näidet meie pühendumusest julgeolekukoostöö tugevdamisele ja koostööle teistega, sealhulgas Ameerika Ühendriikidega, et toetada piirkondlikku stabiilsust”.
Ühisoperatsioonide juht Greg Bilton märkis, et Austraalia ja Jaapani suhteid “toetab kaasamine ja koostöö kõigis kaitseaspektides”.
“Me tugevdame aktiivselt oma pühendumust julgeolekukoostööle,” lisas hr Bilton.
Üritus järgnes õppusele Yama Sakura 23 detsembris 2023, mis oli esimene Jaapan-USA. harjutus, millega Austraalia liitus pärast seda, kui ta oli olnud vaatleja rohkem kui 10 aastat.
Õppusejärgsel ulatuslikul väejuhatuse õppusel lähetas ADF Jaapanis Hokkaidos asuvasse Higashi-Chitose laagrisse üle 200 töötaja. Nad liitusid enam kui 1,000 USA armee liikmega ja üle 5,000 Jaapani maakaitseväe töötajaga.
Hiina kasvav agressiivsus
Jõupingutused kolme riigi vaheliste sõjaliste manöövrite sujuvamaks muutmiseks seati üles Hiina Kommunistliku Partei kasvava agressiivsuse taustal India ja Vaikse ookeani piirkonnas.
Viimase kümne aasta jooksul on Peking pingutanud oma sõjalisi lihaseid piirkonnas, eriti Lõuna-Hiina merel. Kommunistlik režiim laiendas oma soovitud kontrollipiirkonda, takistades Vietnamil, Jaapanil ja Filipiinidel arendada oma nafta- ja gaasimaardlaid, kui nad ei allu Pekingi reeglitele.
Kui mõned riigid nõustusid režiimi tingimustega ja mõned püüdsid jääda neutraalseks, siis teised on avalikult vastu seisnud Pekingi õiguslikele eelistustele.
Jaapan oli ainus riik piirkonnas, kes nõudis Pekingi sõjaliste õppuste piiramist oma majandusvööndis.
Samal ajal on enamik India ja Vaikse ookeani piirkonna riike, välja arvatud Brunei, olnud vastu Pekingi niinimetatud üheksa kriipsuga joonele, mis nõudis kontrolli kalavarude ning nafta ja gaasi arendamise üle Lõuna-Hiina mere erinevates osades.
Üheksa kriipsuga joon on tunnistatud kehtetuks nii konventsiooni kui ka üldise rahvusvahelise õiguse alusel.
Hiina analüütiku Isaac B. Kardoni sõnul püüdis Peking muuta valitsevat rahvusvahelist mereõigust, ehitades bürokraatlikke organisatsioone, siseriiklikke juriidilisi isikuid ning mere- ja mereõiguse aparaati.
“Süstemaatiliselt, tahtlikult ja kasvava keerukusega püüavad Hiina juhid kujundada ja kasutada rahvusvahelist õigust enda kasuks,” väitis ta oma raamatus “China’s Law of the Sea: The New Rules of Maritime Order”.
“Vee peal tehtavad operatsioonid on ette võetud sõnaselgelt selleks, et edendada Hiina määratlusi “reeglite” kohta tegevuste kaudu, mida kujutatakse Hiina rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste kaitsmisena.”