Austraalia on loobunud vabakaubanduslepingu läbirääkimistest Euroopa Liiduga (EL).
Austraalia kaubandusminister Don Farrell lükkas tagasi tehingu, mille hinnanguline väärtus on 100 miljardit dollarit (64,8 miljardit USA dollarit), kuna tekkisid erimeelsused Austraalia põllumajandustoodete pääsu üle Euroopa turule.
Samuti lükkas ta tagasi Euroopa nõudmise nimetada ümber kohapeal kasvatatud tooted, et kaitsta geograafilisi tähiseid, mida sageli kasutatakse Euroopa toodete, näiteks šampanja nimetamiseks.
Senaator Farrell kinnitas 30.oktoobril, et “kahjuks ei ole me suutnud edusamme teha” ja väljendas lootust, et läbirääkimised jätkuvad ja et “ühel päeval allkirjastame kokkuleppe, mis toob kasu nii Austraaliale kui ka meie Euroopa sõpradele”.
Pole kahtlust, et EL on Austraalia oluline kaubanduspartner ja tulus eksporditurg.
2021.aastal oli EL Austraalia suuruselt teine välisinvesteeringute allikas (kogusummas 22,2 miljardit eurot).
2022.aastal oli see Austraalia suuruselt kolmas kaubanduspartner Hiina ja Jaapani järel. Kaubavahetuse koguväärtuseks hinnati 56,4 miljardit eurot.
Koostööd tõhustati veelgi 2017.aastal, kui nad leppisid kokku raamlepingus, mis jõustus 21.oktoobril 2022.
Lepingu artikli 15 lõige 2 paneb pooltele kohustuse “vältida ja kõrvaldada mittetariifseid takistusi”, näiteks kvootide kaotamine või koguselised piirangud teiselt lepinguosaliselt imporditud kaupadele. Artikliga 50 julgustatakse mõlemat poolt tegema koostööd põllumajanduse ja maaelu arengu, sealhulgas geograafiliste tähiste valdkonnas.
Kooskõlas raamlepinguga toetas Austraalia kaubandusläbirääkimiste viimases voorus kindlalt kõigi ELi tariifide kaotamist ELi imporditavatele Austraalia põllumajandustoodetele.
Kas Austraalia põllumajandustootjad suudavad ELi põllumajandustootjatega konkureerida?
Austraalia läbirääkijad eeldasid (või lootsid), et vastavusnõudeid lihtsustatakse, vähendades seeläbi tehingukulusid ja suurendades sektori üldist konkurentsivõimet.
Kuid just see ootus – põllumajandustoodete tariifide kaotamine – osutus ületamatuks takistuseks.
Kaubanduskõneluste kokkuvarisemine järgnes riikliku põllumajandustootjate föderatsiooni nõuannetele, milles hoiatati, et vabakaubanduslepingu allkirjastamine oleks Austraalia põllumajandustootjatele ebasoodne ja et see “oleks protektsionismi meie kaubandussuhetesse Euroopaga veel ühe põlvkonna jooksul kõvasti muutnud” ja “lukustanud meie põllumajandustootjad Uus-Meremaa konkurentidega võrreldes ebasoodsasse olukorda, Kanada ja Lõuna-Ameerika.”
Samamoodi ütles Austraalia liha- ja loomakasvatus, et EL säilitab “aegunud, ebaõiglased ja piiravad kvoodid ja kõrged tariifid”, ning nõudis, et Austraalia valitsus tegeleks “punase liha sektori ebaproportsionaalselt väikese mahuga juurdepääsuga” ELi turule.
Lõpuks keeldus hr Farrell neid seisukohti arvesse võttes vabakaubanduslepingule alla kirjutamast ja selgitas, et “iga kokkulepe peab sisaldama praktilist kasu Austraalia ettevõtetele, sealhulgas paremat turulepääsu meie põllumajandustootjatele ja tootjatele.”
Tõepoolest, Austraalia põllumajandustoodete juurdepääs ELi turule, kuigi see võib olla ahvatlev väljavaade, võib olla Austraalia põllumajandussektorile halb.
Seda seetõttu, et Austraalia tariifide kaotamine Euroopa toodetele või vastupidi võib viia selleni, et Euroopa tooted ujutavad Austraalia turu üle, löövad alla kohapeal kasvatatud toodete eest küsitava hinna ja õõnestavad Austraalia tootjate kasumlikkust.
See tulemus ei ole väljamõeldud: Euroopa põllumajandustooteid hinnatakse sageli nende eeldatava kõrge kvaliteedi ja kaubamärgi tuntuse tõttu ning seetõttu võivad need Austraalia tarbijatele kergesti meeldida, mõjutades seeläbi negatiivselt kohalike toodete turuosa.
Teine probleem on seotud Austraalia tootjate võimega (või isegi valmisolekuga) järgida ELi rangeid tootespetsifikatsioone ja -standardeid, mis võib olla kulukas ettevõtmine.
Kavandatav ELi ja Austraalia vabakaubandusleping ei tohiks tulla Austraalia majanduse ühe suurema sektori arvelt. Lisaks toimib tasakaalustatud vabakaubandusleping kõige paremini siis, kui mõlema kaubanduspartneri majanduslik tugevus on võrreldav – olukord, mida praegu ei eksisteeri.
