Portaali jälgija poolt edastatud materjalist:
Äärmuslik isolatsioon mõjutab inimpsüühikat kummalisel viisil. 1964. aastal võtsid Josie Laures ja Antoine Senni ette eneseisolatsiooni eksperimendi kahes Prantsuse Alpides asuvas koopas, et jõuda selgusele, kuidas mõjutab eneseisolatsioon inimese keha ja psüühikat. Kui Antoine Senni pärast 126 päeva [4,2 kuud] isolatsioonis viibimist, mis oli tolleaegne rekord, koopast lõpuks välja tuli, arvas ta, et möödunud oli kõigest paar kuud. Prantsuse koopauurija Michel Siffre, kes juhendas eelnevat eksperimenti, nihutas 1972. aastal piire veelgi kaugemale, veetes Texases Del Rio lähedal asuvas koopas eneseisolatsioonis lausa kuus kuud. „Füüsiliselt ei olnud see väsitav“, nentis ta nelikümmend aastat hiljem Der Spiegel’ile, „kuid vaimselt oli see põrgu.“
Katsed konstrueerida isoleeritust laboritingimustes viisid uurijad veelgi häirivamate tõdemusteni. Kanada psühholoog Donald Hebb viis 1950. aastatel McGilli ülikooli tudengite peal läbi eksperimendi, makstes neile 20 dollarit päevas, et nad viibiksid üksinda tillukestes tubades. Vabatahtlike käed asetati papist torudesse ja nende kõrvad kaeti paksude patjadega, et summutada mistahes helid. Katsealuste silmad kaeti läbipaistmatute prillidega. Üsna peagi halvenes katsealuste vaimne tunnetus ning nad kogesid äärmuslikku rahutust ja teravaid hallutsinatsioone. Üks katsealustest tundis oma keha eksisteerivat samaaegselt mitmes kohas ega suutnud kindlaks teha, kumb neist on tegelikult tema.
Inimesed kogevad niivõrd äärmuslikku sotsiaalset isolatsiooni harva, kuid uuringud on näidanud, et isegi tavalises elus mõjutab sagenenud üksildus negatiivselt nii füüsilist kui vaimset tervist. Üks teaduslikke uurimusi üksilduse mõjude kohta tõestas, et tugevamate sotsiaalsete suhetega inimestel on kindlaksmääratud ajavahemikul 50 protsenti suurem tõenäosus ellujäämiseks võrreldes nõrgemate sotsiaalsidemetega inimestega. Teised uuringud on seostanud üksildust südame-veresoonkonna haiguste, põletike ja depressiooniga.
Juba 1980ndatest alates on teada, et sotsiaalselt rohkem isoleeritud inimestel on kehvem tervis, kuid siiani ei ole lõplikult selge, miks need on omavahel seotud. Kas see on tingitud sellest, et isoleeritud inimesed on teatud haiguste riskirühmas või on üksilduses endas midagi sellist, mis muudab aju struktuuri ning kahjustab aeglaselt meie tervist? Üksilduse uurijate jaoks on [COVIDi periood] pakkunud enneolematu pinnase uurimaks, millist mõju avaldab sotsiaalne isolatsioon meie ajule. Kuna miljonid inimesed kogu maailmas on vabanenud mitmeid kuid kestnud eneseisolatsioonist, on üksildust uuriv neuroteadus hakanud välja selgitama, miks sotsiaalsed suhted on meie tervise jaoks niivõrd olulised.
Kuigi seos üksilduse ja halva tervise vahel on hästi teada, on teadlased alles hiljuti saanud näha, mil moel sotsiaalne isolatsioon meie ajus avaldub. Tegu on avastusega, mis sai alguse ebaõnnestunud eksperimendist. Gillian Matthews püüdis Imperial College London ülikoolis oma doktoritöö raames välja selgitada, kuidas narkomaania mõjutab teatud neuronite vahelisi ühendusi ühes kindlas aju piirkonnas, mida nimetatakse dorsaalseks raphe tuumaks (DRN). Matthews jagas uuritavad hiired kahte rühma – ühele rühmale süstis ta kokaiini ja teisele rühmale füsioloogilist lahust – kuid ükskõik mida ta ka ei proovinud, oli näha, et DRN neuronite vahelised ühendused tugevnesid mõlema rühma hiirtel.
Matthews avastas, et need uued närviühendused olid narkootikumide manustamisega väga vähe seotud. Mõlemad hiirte rühmad olid 24 tundi enne katse algust üksteisest isoleeritud. See, mida Matthews nägi, oli mõju, mida sotsiaalne isolatsioon avaldas hiirte ajudele. See juhuslik avastus pani alguse uuele mõtteviisile üksildusest – kui hiirte ajudes on võimalik näha sotsiaalse isolatsiooni füüsilisi tagajärgi, tähendab see seda, et üksildus ei kirjelda mitte ainult seisundit välismaailmas, vaid see viitab ka millelegi, mis toimub organismi sisemuses.
Matthews’i avastus sillutas uue suuna tema karjäärile. Jättes narkosõltuvuse valdkonna kõrvale, suundus ta 2013.aastal Massachusettsi Tehnoloogiainstituuti (MIT), et liituda Kay Tye laboratooriumiga. Kay Tye on neuroteadlane, kes on keskendunud emotsioonide neuraalsete aluste mõistmisele. Lisaks on ta üks pioneere optogeneetika valdkonnas – tehnika, mille kaudu sisestatakse ajurakkudesse geneetiliselt muundatud valke, et anda teadlastele võimalus neuroneid sisse ja välja lülitada, suunates valgust elusloomade ajju läbi kiudoptiliste kaablite. See meetod võimaldab teadlastel reaalajas aktiveerida kindlaid aju piirkondi ning jälgida, kuidas loomad sellele reageerivad. „Sel perioodil, kui ma laboriga liitusin, oli [optogeneetika] plahvatuslikul kasvuteel ja see avas nii palju rohkem võimalusi potentsiaalseteks uuringuteks,“ selgitab Matthews.
Matthews ja Tye tahtsid selle uue tehnoloogia abil välja selgitada, kuidas DRN neuronid mõjutavad hiiri sotsiaalse isolatsiooni perioodil. Kui teadlased stimuleerisid DRN neuroneid, otsisid loomad suurema tõenäosusega teiste hiirte seltsi. Nende samade neuronite aktiivsust alla surudes kadus aga isoleeritud hiirtel huvi sotsiaalse läheduse järgi. Matthews ja Tye olid leidnud n.ö neuronaalse lüliti, mis kontrollib loomade soovi sotsiaalsuse järgi – see lülitus sisse, kui hiired olid üksteisest isoleeritud, ja lülitus välja, kui nende sotsiaalsed vajadused olid rahuldatud.
Nende avastus võib radikaalselt muuta meie arusaamist üksildusest. „Selle [avastuse] põhjal võib oletada, et on olemas bioloogilised mehhanismid, mis innustavad organismi säilitama sotsiaalseid kontakte, samamoodi nagu on olemas bioloogilised mehhanismid, mis tagavad selle, et me jätkaks toidu ja vee tarbimist,“ selgitab Matthews. Kõik see viitab sellele, et sotsiaalne kontakt ei ole pelgalt vaid meeldiv tegevus – see on põhivajadus, mida meie aju on programmeeritud rahuldama. Seda sama kinnitavad uuringud ka mesilaste, sipelgate, hiirte ja rottidega. „Ilma põhjalike sotsiaalsete kontaktideta väheneb ellujäämise tegur paljudel liikidel,“ põhjendab Matthews.
2020. aastal avaldas veel üks MIT-i neuroteadlane uurimuse, mis tõestas, et inimese aju reageerib sotsiaalsele isolatsioonile sarnaselt Matthews’i hiirtele. Livia Tomova värbas 40 vabatahtlikku ja palus neil loovutada oma nutitelefonid, tahvel- ja sülearvutid ning veeta 10 tundi ruumis üksinda. Vabatahtlikud võisid lahutada meelt mõistatusmängude ja kirjutamismaterjalidega, kuid neile ei antud ligipääsu ühelegi ilukirjandusele, mis võiks sisaldada vihjeid sotsiaalsele kontaktile, mis võiks nende isoleeritust leevendada. Kui vabatahtlikel oli vaja kasutada tualetti, pidid nad kandma kõrvaklappe, et neil poleks tee peal võimalik ühtegi vestlust pealt kuulda. „Me püüdsime luua keskkonna, kus katsealustel ei oleks mitte ühtegi sotsiaalset sisendit,“ selgitab Tomova, kes töötab praegu Cambridge’i Ülikoolis.
Optogeneetika on inimeste jaoks liialt invasiivne protseduur, mistõttu Tomova tegi vabatahtlike ajudest fMRI-skaneeringuid. Kui isoleeritud vabatahtlikele näidati sotsiaalsust kujutavaid fotosid, aktiveerusid ihadega seotud ajupiirkonnad. Samamoodi aktiveerusid ajupiirkonnad näljastel inimestel, kellele näidati pilte toidust. Aju piirkond, millele Tomova keskendus, on rikas dopamiini neuronite poolest, mis juhivad meie motivatsiooni ja ootusi ümbritseva maailma suhtes. Kui meie aju ootab rahuldust pakkuvat tegevust, näiteks söömist või sotsiaalset kontakti, aktiveeruvad needsamad neuronid. Seevastu, kui me jääme neist ootustest ilma, tekib meie ajus negatiivne ihaldust äratav tunne.
Tomova sõnul võib see selgitada pikaajalise isolatsiooni negatiivseid tagajärgi. „Kui viibida pikaajalises stressiseisundis, muutub keha kohanemisvõime [sotsiaalne eneseisoleerimine], mis esialgu on vajalik ja tervislik, pikapeale organismile kahjulikuks, kuna see pole pikaajaliseks seisundiks ette nähtud,“ väidab Tomova. „[Sotsiaalsete ihade] mõte peitub selles, et eesmärgiks on teiste inimeste läheduse otsimine ja sotsiaalse kontakti taasloomine.“
Kirjeldatud avastused tõstatavad hulgaliselt küsimusi sotsiaalse isolatsiooni ja selle mõju kohta meie tervisele. Kas esineb neuroloogilisi erinevusi inimeste vahel, kes kogevad lühiajalist ja pikaajalist isoleeritust? Millised sotsiaalsed suhtlusviisid rahuldavad meie sotsiaalseid vajadusi? Kas videokõnest piisab meie sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks või on mõnel inimesel vaja siiski silmast silma suhtlemist, et tunda end hästi?
Hoolimata sellest, et sotsiaalset isolatsiooni ja tervist on seostatud juba aastakümneid, ei ole meil veel ühelegi neist küsimustest täielikult ammendavaid vastuseid. „Kõne all olevad tõendid on olnud saadaval juba pikemat aega, kuid kahetsusväärne on see, et avalikult on seda probleemi liialt vähe tunnistatud,“ väidab Julianne Holt-Lunstad, USA Brigham Young’i ülikooli psühholoogiaprofessor ja kahe suurema sotsiaalse isolatsiooni ja tervise kohta läbiviidud uuringu autor. „Meil on hulgaliselt andmeid, mis näitavad väga selgelt, et nii isoleeritus kui ka üksildus suurendavad enneaegse suremuse riski ja vastupidi – sotsiaalsed sidemed vähendavad riski ja toetavad tervist,“ selgitab ta.
Holt-Lunstad arvab, et [COVIDi aegne periood] võib olla pöördepunktiks meie arusaamises üksildusest. „Ma tõesti loodan, et see [periood] saab olema suureks äratuseks, millest teha õpetlikud järeldused“. 2018. aastal käivitas Ühendkuningriigi valitsus oma esimese üksilduse vastu võitlemise strateegia ning NHS [Riiklik tervishoiuteenistus] on juba hakanud inimesi suunama sotsiaalklubidesse ja muude tegevuste juurde, et vähendada inimestes üksilduse tunnet. „Tegu on rahvatervise probleemiga, mistõttu tuleks see seada prioriteediks,“ ütleb Holt-Lunstad. „Ja kui seda poliitikat ellu viiakse, tuleks seda ka hinnata ning vajadusel korrigeerida.“
Üksilduse probleemi lahendamine – mõistmine, mis toimib ja mis mitte – aitab inimestel toime tulla erinevate isoleerituse vormidega. „Me ei tea kuigi palju selle kohta, mis täpselt toimub, kui inimene läheb üksilduse seisundist üle sotsiaalsuse seisundile“, selgitab Andrew Steptoe, kes töötab Londoni Ülikooli kolledžis psühholoogia- ja epidemioloogiaprofessorina. Steptoe on uurinud nende inimeste tervist, kes lähevad üksinda elamise olukorrast üle kellegagi koos elamise olukorda, kuid on raske kindlaks teha, millised mõjud nende tervisele on tingitud sotsiaalse isolatsiooni kadumisest, millised aga muudest teguritest.
„Isoleerituse või üksilduse uurimine inimeste peal ei ole nii lihtne. Inimeste puhul ei ole üksildus tingimata seotud sellega, kui palju inimesi on meie ümber,“ selgitab Tomova. Tema on eriti huvitatud sellest, millist mõju võis [COVIDi aegne isoleeritus] avaldada noortele, kelle kognitiivsed ja sotsiaalsed võimed on alles arengujärgus. „Ma arvan, et me saame nägema erinevusi selles, kuidas nende sotsiaalne käitumine [arenes],“ ütleb Tomova. Kuid nagu üksilduse uurimise ebakindlas maailmas, võib ka vastupidine olla tõsi. „Võib ka olla, et enamikel inimestel ei ole sellega probleeme, sest võib-olla täidab sotsiaalmeedia meie sotsiaalseid vajadusi väga hästi.“
Matt Reynolds on WIRED teadustoimetaja. Tema postitusi näeb sotsiaalvõrgustikus X (endine Twitter) aadressil @mattsreynolds1.
Tõlkis Andrei Puzakov
Allikas:
https://www.wired.com/story/weird-science-of-loneliness-brains
