Objektiivi uus intervjuusari “Hirvepargi vestlused” kutsub mõtestama meie ajalugu, heitma realistliku pilgu olevikule ja vaatama tuleviku poole. Ligi 30 aastat on möödas legendaarsest Hirvepargi miitingust. Kuhu oleme tänaseks jõudnud? Kuhu oleme teel? Oma elust ja mõtetest räägib vabadusvõitleja Tiit Madisson.
23. augustil 1987 saab Hirvepargist tuule tiibadesse kivistunud nomenklatuuri vastase võitluse esimene pääsukene. Hirvepargis toona kogunenud inimesed nõudsid kahe saatanliku režiimi omavaheliste sobingute ehk MRP salaprotokollide avalikustamist ja õigust väikerahvaste isemääramisele.
Ka täna puhuvad selle pargi sulnis roheluses vabaduse tuuled, mis kutsuvad mõtestama meie minevikku, heitma realistliku pilgu olevikule ja vaatama tuleviku poole. Objektiiv alustab uut intervjuusarja “Hirvepargi vestlused”, kus Markus Järvi usutleb meie maa ja rahva saatuse üle muretsevaid inimesi. Ligi 30 aastat on möödas. Kuhu oleme jõudnud? Kuhu oleme teel?
“Kui inimesel oleks ettenägemise võime, siis oleks paljud tollased teod tegemata jäänud. Oleks ma teadnud, et Eesti Vabariik selline tuleb, nagu ta praegu aastal 2016 on, siis ilmselt oleks ka see Hirvepargi miiting tegemata jäänud,” sõnab vabadusvõitleja Tiit Madisson kohe intervjuu alguses.
Tiit Madisson on tuntud kui mees, kes oma kompromissitu vaimulaadi ja vabaduseiha tõttu, on kõikide võimude poolt olnud taga kiusatud – nõukogude korrast tänapäeva partokraatliku ja globalistide diktaadile alluva Eestini.
Madisson meenutab oma elu sündmusi ja vaatleb kokkuvõtlikult meie praegust aega. “Nihu on läinud see, et eestlased ei suuda olla oma riigi väärikad valitsejad. Kodanikud ei ole endale selgeks teinud, mida tähendab üks riik. Kodanikujulgus praktiliselt puudub,” loetleb Madisson meie vaimulaadi puudusi, mis meid praegusesse olukorda on tõuganud.
Tuntud antiglobalistina poetab Madisson ka paar sõna Eesti sõdurite aadressil, kes välismissioonidel on tema sõnul aidanud okupeerida välisriike.
Tiit Madisson kirjutab parasjagu uut raamatut Vabadussõdalaste liikumisest. Lõpuks jõuame aga maailmavaateliste teemadeni. Vestleme religioonist ja elu mõttest. Siin leidub Madissonil kui veteranil liigutavad sõnad väärikusest ja elu mõttest: “Väärikus on oskus oma teed käia nii, et sul endal poleks kunagi oma käitumise üle etteheiteid teha.”
Seda Tiit Madisson on teinud. Täna elab ta Hispaanias, ühes hüljatud majas, kus nüüd, tõsi, on tema jutu järgi ka elekter. Eesti pole sellele mehele oma vastuarmastust pakkunud.
Kas olekski see võimalik, kui Madisson tuletab edumeelsele parteibroilerkonnale alatasa meelde valusat tõsiasja: enne kui me oma orjavaimu ei hülga, ei ole meie riigil ja rahval midagi head loota.
Tiit Madisson: väärikus tähendab käia nii, et sul endal poleks oma tegude pärast häbi
