Michael Snyder
Implanteeritavad aju-arvuti liidesed on saabunud – hiiglaslik samm düstoopilise „digitaalse vanglaühiskonna” suunas, mille eliit on meile kavandanud.
Kas see oleks taevas või põrgu, kui su aju oleks 24 tundi ööpäevas internetiga ühendatud? Tänapäeval näib suur osa elanikkonnast olevat püsivalt seotud oma nutitelefoni või arvutiga. Kuid peagi võivad implanteeritavad aju-arvuti liidesed võimaldada inimestel oma seadmetega katkestusteta ühenduses püsida.
Apple on teinud koostööd kahtlase tehnoloogiaettevõttega nimega Synchron, et töötada välja ajuimplantaat, mis võimaldaks kasutajatel digitaalseid seadmeid juhtida ainult mõtte abil.
Kujutage ette, et saate iPhone’i või MacBooki juhtida ainult oma mõtetega.
See võib tunduda ebatõenäoline – aga Apple’i partnerlus Synchroniga näitab, et see stsenaarium on lähemal, kui paljud arvavad.
Wall Street Journali andmetel teeb Apple koostööd New Yorgis asuva ettevõttega Synchron, mida rahastavad muuhulgas Jeff Bezos ja Bill Gates. Aju-arvuti liidese (BCI) tööstusharu prognoositakse tohutut kasvu. Tuntuim tegija on praegu Elon Muski ettevõte Neuralink, millel on jaanuarist saadik õnnestunud oma implantaadid kolmele inimesele implanteerida.
Erinevalt Neuralinki invasiivsest implantaadist ei asu Synchroni seade ajus, vaid selle pinnal:
Erinevalt Neuralinki N1 implantaadist asetatakse Synchroni stendilaadne seade, mida nimetatakse Stentrodeks, ajju ilma seda läbistamata. See kasutab elektroode motoorse ajukoore signaalide lugemiseks ja nende ekraanil kuvatavateks liigutusteks või valikuteks teisendamiseks.
Implanteerimine toimub kägiveeni kaudu, kusjuures seade juhitakse motoorse koore lähedal asuvasse veresoonde:
„See on esmakordne,“ ütleb Synchroni tegevjuht Tom Oxley. “Me kasutame veresooni loomuliku maanteena ajju. Stentrode loob aju jaoks omamoodi Bluetoothi, mis võimaldab teil seadmeid ilma klaviatuuri või hiireta juhtida.”
Paljud inimesed eelistavad seda protseduuri avatud ajukirurgiale – aga see ei muuda põhiküsimust: kas me tahame nii elada?
Mina isiklikult ei lase kunagi midagi endasse istutada – ja olen kindel, et enamik teist tunneb samamoodi.
Aga just sellele kõik taandubki.
Eesmärk on selge: digitaalne vanglaühiskond
Eesmärk on luua tehnokraatlikult kontrollitud ühiskond, kus võimalikult paljud inimesed on püsivalt internetiga ühendatud – olgu see siis implantaatide, prillide või sensorite abil. Isegi need, kes aktiivselt selle vastu otsustavad, vaevalt suudavad sellest pääseda.
Töö selle nimel, et miljonid inimesed kannaksid tehisintellektiga prille, mis pidevalt koguvad andmeid kõige ja kõigi kohta, kellele need on suunatud, on juba käimas.
Meta (endine Facebook) arendab selliseid tehisintellekti prille, mis ühendavad endas kaamera, mikrofoni, tehisintellekti ja internetiühenduse – ning näevad välja täiesti silmapaistmatud.
Need prillid ei ole mänguasjad – need on tööriistad. Ja need on relvad.
Nad tunnevad ära nägusid, tõlgendavad kõnet ja pakuvad reaalajas teavet kõigi kohta, keda te vaatate.
Nad saavad isegi vestlusi ilma nõusolekuta salvestada, flirtimissoovitusi teha või restoranide arvustusi kuvada enne, kui olete menüüd näinud.
Kõik see juhtub ilma telefoni välja võtmata, ühtegi sisendit tegemata.
Need prillid ei jälgi maailma mitte ainult – nad tõlgendavad, filtreerivad ja kirjutavad seda üle, mida juhivad Meta algoritmid.
Ja kui arvad, et oled turvalises kohas ainuüksi seetõttu, et sa selliseid prille ei kanna, siis eksid. Sest teiste inimeste prillid on ikkagi sinu peal.
Tulevik: täielik jälgimine, sularahata kontroll, digitaalsed välistused
Kujutage ette ühiskonda, kus kaamerad ja mikrofonid on paigaldatud kõikjale – alati võrgus, alati vastuvõtvad.
Privaatsus kaob.
Just seda tahavadki globaalsed eliidid.
Nende eesmärk on maailm, kus „digitaalne reaalsus” katab – ja domineerib – tegeliku reaalsuse üle.
Kogu kauplemine peaks toimuma digitaalsete valuutade kaudu.
EKP peaökonomist Philip Lane
kutsus hiljuti üles digitaalsele eurole, mis konkureeriks stabiilsete krüptorahadega nagu Tether või Apple Pay. Keskpangad ei taha mitte ainult sularaha kaotada – nad tahavad kontrollida ka kõiki alternatiivseid maksesüsteeme.
Ja reaalsus näitab: me oleme juba ülemineku keskel:
Hiljuti küsis üks finantshariduse õppejõud oma ülikooli kursuselt, kas kellelgi on kaasas sularaha. 30 õpilasest polnud kellelgi ainsatki münti.
18–24-aastaste vanuserühmas on sularaha kasutamine viie aastaga langenud 28%-lt 13%-le.
Mugavus võidab vabaduse – see on ohtlik narratiiv.
Mis juhtub, kui sul ei ole enam lubatud osta, müüa ega töötada?
Täiesti digitaalses finantssüsteemis saaksid osariigid jälgida – või blokeerida – iga tehingut.
Need, kes ebamugavust tunnevad, kaotavad oma digitaalsed õigused.
Igaüks, kes muutub „silmapaistvaks“, saab blokeerida või kustutada.
Ja siis? Pole oste, pole tööd, pole kontot – pole ellujäämist.
Me elame ajal, kus meie ümber ehitatakse digitaalset vanglat – ja see muutub iga päevaga kitsamaks.
