Surmalaagri asukohamaana on Eestil juutide silmis väga halb maine olnud.
Siin käinud kuritegude uurijad on Kloogal ja mujalgi toimunut pea alati eestlastega seostanud, otsekui tahtlikult unustades, et kunagist Eesti rahvusriiki polnud sel ajal enam olemaski ja kõik mis siin tehti, sõltus pea sajaprotsendiliselt Saksa sõjaväevõimude tahtest. Vähesed end laagrikuritöödega sidunud eestlastest on oma karistuse kätte saanud. Ja seega pole õiglane meile rohkem süütunnet peale suruda.
Iga rahva seas leidub kärnaseid koeri, mida ilmekalt kajastab lõik Jakob Kaplani raamatust “ARUANNE”, alapealkirjaga “Mõned päevad ühe Tartu juudi elust” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001). Autor mitte üksnes et annab karmi hinnangu oma punaste rahvuskaaslaste tegevusele eestlaste ja juutide hävitajana vaid asub kaitsma meie pressis palju süüdistusi saanud, märtrisurma läinud Eesti Vabariigi poliitilist ning sõjaväelist juhtkonda.
1940. aasta sündmused Tartus on edasi antud meisterliku publitsistisulega. Ja nõnda nagu toimunuks need eile. Teos avab tõepärase ajaloo asjus inimeste silmad, on soe meenutus siin elanud, kannatanud ning hukkunud inimestest. Palju parem mälestus kui on seda külm, olupoliitilistel ajenditel avatud kivi kõnnumaal.
Alljärgnevalt lõiguke Jakob Kaplani raamatust.
“Riigi hävingu eel valitses kodus juba väga masendatud ning ärev meeleolu. Oli kurb tunne, otsekui oleks surnu majas, hirmu aga polnud. Et me midagi ei kartnud, tunnistab asjaolu, et õhtul valis isa mulle sinimustvalge mustriga lipsu, mille ta oli kolm aastat tagasi ostnud Picadillyl Londonis, kus viibis emaga äriasjus. See oli just George VI kroonimispäev, 12. mai 1937. Isa tõi sellest kroonimisest kaasa hulga pildiajakirju ja linoleumil maakaardi Tartu linna 17. (juudi) algkoolile. Hiljem süüdistati teda seetõttu sionismi toetamises. Teatavasti oli meie õppekeeleks “kodanlik” heebrea keel. Just nõnda nimetasid seda ürgvana Raamatute Raamatu keelt punased, eelkõige aga meie oma rahva reeturid, kes tõid umbes seitsmemiljonilisele Vene keisririigi juudi vähemusele vaimse ja füüsilise hukatuse. Eestis olid nendeks eelkõige roosavärvilised BIALIKU ja LICHTI klubi liikmed. Eraldi tuleb nimetada Lätist pärit Idel Jakobsoni, kes suri Tallinnas kõrges vanuses oma voodis ja mitte vanglas, vaatamata sellele, et oli massimõrvar – mitte mingisugune kaasajooksja, ja on kummaline, miks taasvabanenud Eesti Vabariigi võimud ei andnud seda värdjat kohtu alla. Sama kehtib Grab(b)e ja mõnede teiste kohta, kelle käed on oma rahva (just juudi) ja eesti verega määritud. Isegi raugapõlves oleks pidanud olema nende koht Rootsi kardinate taga ja menüü a´ la Sevurallag.
Olen Eesti ajakirjandusest lugenud palju etteheiteid tolleaegsetele riigijuhtidele, et miks nad ei talitanud teisiti. Arvan, et nemad – Päts, Tõnissonid (nii Jaan kui ka kindral Aleksander), Laidoner jt. – kasvasid üles peredes ja seltskonnas, kus omavoli ja ebaõiglus olid tundmatud mõisted. Nad jäid koju. Ei tea küll, kas nad sellega säästsid inimelusid. Aga kas oleks olnud parem, kui nad oleks sülitanud oma rahvale näkku, lastes jalga nagu “uhked” poolakad või Leedu Smetona? Seda on raske ja minu arvates võimatu otsustada. Meil siin Iisraelis kirjutas kindralmajor Jehosafat Harkavi raamatu, kus ta väidab, et Bar-Kohba ülestõus roomlaste vastu aastail 132-135 oli väärsamm ning tõi meile huku ja hävingu. Oleks pidanud teisiti tegutsema. Aga juba vanad eestlased ütlesid, et oleks on hea mees… Ma ei arva , et minu isa oli kergemeelne inimene, ta ei olnud ka rumal (mitte ainult sellepärast, et oli lõpetanud Tartu Ülikooli majandus-ja õigusteaduskonna). Paljud, kes teda teadsid ja mäletavad, elavad ehk veel praegugi ja võivad seda kinnitada. Liiati oli minu isal nendest verekoertest mälestus, kuigi sellest oli möödas 21 aastat (mõeldud on 1919 aastal punaste poolt korraldatud Tartu veresauna – A.S.). Ta oli küps, haritud, rikas perekonnainimene. Võib-olla just Eesti Vabariigis möödasaadetud õnnelikud aastad ja elamine haljal oksal, edu igas algatuses (see olenes enda tublidusest ja aususest, intelligentsusest, aga ei maksa ka unustada, et põlisrahva demokraatlikkusest, heatahtlikkusest ja tolerantsusest, siinkohal on kahjuks oluline vahe Soome ja Eesti ning Läti ja Leedu vahel) uinutasid hädaohutunde ja valvsuse. Isa uskus vist, et Eesti Vabariik on igavene või nagu juudid ütlevad , lólam vead. Nõnda ta ka käitus ja Eesti vabariigi pass oli talle kaitsekilbiks igal pool”.
Jakob Kaplani raamat meenutab tänutunde ning austusega Eesti Vabariiki. Ja eestlasi. Kohati nii ülistavalt, et pisut piinlik on. Sest tahaks vahele hüüda: aga siin oli ju ka autoritaarsust, matslikkust , reeturlust ning rumalust! Kõige kohutavam aga, et siin leidus teatud hulk inimprahti (loe E. Saks “ Mäss”, ajakiri “AMMUKAAR”, 1942) , kes oma riiki ja rahvast põlgasid ning “töörahva õnne ning õitsengu maa”, see tähendab – bolshevistliku põrgu, hävingu, huku ja vangla järele igatsesid! Saanud oma tahtmise, korraldasid nad okupantide abiga väikeriigis elanud rahvastele- enne kui nad ise reeturipalga kätte said – selge genotsiidi, mille tagajärjed end siiamaani rängalt tunda annavad. Otse loomulikult saime suurimate kannatuste osaliseks meie – põliselanikud.
Aastaid tagasi küsis ETV reporter kaasmaalaselt, Venetsueelas elavalt Harri Männililt, kas natsiküttidest jälitajad on talle põhjustanud ka unetuid öid? Kui süda on puhas, pole mõtet veeta öid uneta, vastas küsitletu. Ometigi seirab paljusid kummaline ärevustunne! Kasvõi sel põhjusel, et endise režiimi teenrid, kommunistlikud kvislingid on juhtivatel kohtadel meie riigis. Press otsib põhjusi neid esile tõsta ja teistele eeskujukski seada! Kunagine taasiseseisvunud Eesti Vabariigi president ei saanud aru , et oma ülepaisutatud ja muigeid esile kutsunud autasustatute nimekirjaga ta mitte üksnes ei puudutanud valusalt rahvuslikke südamehaavu vaid puistas soola ka muudele vermetele. Niigi savijalgadel seisnud ühiskondlikust leppest polnud pärast seda enam põhjust rääkida.
Paremale osale meie rahvast on, kellele iseenese tarkusest, kellele teiste poolt kogetu kaudu selge, mida tähendas nn. nõukogude võim. Aga on ka neid, kes mitte millestki aru ei saa, veelgi hullem, aru saada ei tahagi. Nende silmi ei ava ka Kaplani raamat. Isegi siis, kui nendele sellega vastu pead taguda! Ja sääraseid on meie riigis endiselt. Kaplani kunagist küsimust: miks neid sallitakse? tuleb mitte ainult tiražeerida, mitte ainult võimendada vaid ka kui üht t u l e v i k u o h u m ä r k i kõigil kodanikel vaateväljas hoida!
Ants Sild
https://www.eesti.ca/audiatur-et-altera-pars-ehk-kuulakem-ara-ka-teine-pool/article59883
