Meie ümber on sündinud midagi, mis vajab valjuhäälset tähelepanu.
Meie valitsus Reformierakond ja sotsid müünud meile suuri visioone ja “Euroopa tulevikku”, lubades, et Rail Baltic viib meid kiirelt ja mugavalt Euroopasse.
Raha kulus. Miljonid. Mõned said selle arvelt väga rikkaks. Meile, rahvale, aga jäid tühjad pihud.
Läti ütleb: nemad ei hakka seda ehitama.
Ja Eesti? Me ei suuda läbi rääkida isegi oma kõige lähema naabriga nii elementaarseid ja elulisi küsimusi.
Meil on tõesti “huvitav” riik ja valitsus. Meid juhivad inimesed, kes räägivad Euroopa väärtustest ja tulevikutrendidest, aga ei suuda isegi Balti riikide vahel usalduslikku suhtlust hoida.
Kuhu me niimoodi jõuame? Me teame, et p××××e.
Miks me laseme koalitsioonierakondadel jätkata nagu midagi poleks juhtunud? 0 häält tuleb neile sügisestel valimstel anda.
Selle kõige eest ei kanna vastutust mitte keegi. Ei ametnik, ei minister, ei peaminister.
Vastutus on hajunud. Ja kui rahvas küsib, öeldakse: “Meie ei teadnud.” Aga nemad pididki teadma. See oli nende töö. Kui töö on teinud lollid, tuleb nad töölt eemaldada. Kui lurjused – siis lisaks ka vangi panna.
Kui tänaste poliitikute plaanid ei tööta, tuleb Plaan B. Poliitikud ja nomenklatuur tuleb võimult valimistega eemaldada ja rahvas peab võimule tulema. Või ütleme, nagu orjad kunagi, et jah, paha lugu ja laseme kõrvad lonti?
Mina nii ei taha. Aga teie?
-Andro Roos, Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees.
