Kas see on see Eesti, millest me unistasime?
Kas see on see Eesti, kuhu me tahame liikuda?
Kas see on see Eesti, mille nimel siin elada, töötada ja lapsi kasvatada?
🛑 Midagi on Eesti poliitikas väga valesti.
Eile esindas Andro Roos koos Vambola Kolbakoviga 1864 Eesti kodaniku seisukohta Riigikogu põhiseaduskomisjonis.
Sõnum oli lihtne ja selge:
Kaja Kallasele ja Kadri Simsonile ei oleks tohtinud anda riigivapi ordenit RIIKLUSE edendamise eest.
Millist RIIKLUST on nad EDENDANUD? Nad on seda ju lõhkunud.
👉 Näide? Neid on mustmiljon, ent üks eriti karm on siin:
Aprillis maksis Eestis toodetud elekter 23 €/MWh, aga jõudis tarbijani koos võrgutasu, käibemaksu, taastuvtasu ja aktsiisi hinnaga 255 €/MWh.
See ei ole riikluse edendamine. See on riikluse lammutamine. Kohe kindlasti. Sest toimiv ja taskukohane energeetika on iga iseseisva riigi alus.
Nii koalitsiooni kui opositsioonisaadikute suus oli aga justkui tropp, et ei saa rääkida asjadest nagu need on ja ikka on vaja jahuda, et suures pildis on ju kõik hästi ja vaja võltsviisakust edasi ajada.
💬 Reformierakondlane Timo Suslov väitis, et Kauppaleht kirjutab: Eesti eksport kasvab!
Kõva sõna. Aga tulgu ja öelgu seda silmast silma:
Töötajatele. Väikeettevõtjatele. Pensionäridele. Noortele peredele, kes mõtlevad kolimisele.
💬 Keskerakondlane Lauri Laats ütles, et aumärgi äravõtmine oleks halb pretsedent.
Meie arvame, et riikluse lammutajalt märgi äravõtmine oleks väga hea ja riiklust taastav pretsedent.
See oleks sümboolne samm, mis näitaks, et Eesti aumärk ei ole tühine sõnakõlks, mida jagatakse igaühele, kes vaid on suutnud võimu oma kätte nagu saagi krabada.
💬 Ando Kiviberg noogutas ja libises mööda nagu kala – vaikne, ebamäärane, mittemidagiütlev.
💬 Jaak Valge, ainsa sirgeseljalise häälena, tuletas meelde:
👉 1920. aasta Eesti põhiseadus kaotas riiklikud aumärgid sootuks.
Võib-olla olekski aeg järele mõelda, kellele ja mille eest me neid üldse jagame? Ja kas üldse. Äkki tuleks enne tõesti lammutatud Eesti riiklust taastama asuda?
🎞 Ja kogu selle poliitilise etenduse taustal kõnnib tavaline eestlane läbi udu.
Nagu “Siil udus” multikas – vaikne, mõtlik ja natuke eksinud.
Otsib valgust, otsib tähendust, otsib Eestit.
Aga iga häälega, mis kostab kaugelt – tuleb taas uus poliitiline suits, uus uduloor.
Kuhu jääb see Eesti, mille nimel elada on uhke ja turvaline?
PLAAN B EI PLAANI VAIKIDA.
PLAAN B PLAANIB TEGUTSEDA.
PLAAN B PLAANIB EESTIS POLIITIKAT MUUTA.
See ei ole vihane liikumine – see on selge ja rahulik ärkamine.
See on kutse neile, kes tunnevad, et midagi on väga valesti… ja veel mitte liiga hilja.
Kui sina tunned samamoodi – tule. Aita ehitada uut Eestit, kus siil ei pea enam udus ekslema.
