Eesti keele juurutamisega Eesti avalikus ruumis, kuhu kuulub nii poelett kui kohtusaal, riigikogust rääkimata, on raskusi, mis näivad ületamatud.
Loosungeid on palju ja neid trükitakse ja isegi karjutakse üha juurde, tegelikkus kulgeb aga omasoodu ja tundub, et mitte omasoodu, vaid kellegi omatahtsi. Tähelepanekud näitavad, et mingi ookeani taga tekitatud uustermini siiajõudmine võtab keskelt läbi paar kuud, siia jõudnuna on ta reeglina kellegi tuttava abiga tõlgiks ülendatu abil moondunud millekski arusaamatuks j millele samas keegi vastu vaielda ei soenda. Isegi küsimuste esitamist peetakse halvaks tooniks! Seda lihtsalt tolereeritakse (i.k. tolerate – kannatama, sallima). Praeguses sõna otseses mõttes segaste inimeste poolt korraldatud segaduste ja ka otseste sigaduste taustal (aeg, ei kairos ega kronos pole kunagi segased!) hakkab aga iga detail paraku ametnikkonna meie edasist käekäiku mõjutama.
Meie jaoks on EU seadus ülimuslik. Nende seaduste mõte ja sisu on paraku alul tõlgi ja hiljem menetleja ja kohtuniku voli all, kes neid veel omakorda painutama, vabandust – tõlgendama ja sobitama hakkavad. Nii käib see paraku igas valdkonnas, kuid antud juhul keskenduksime õigusruumile.
Hea sõber saatis mitte kuigi ammu Õiguskantsleri büroole kirja, mis tähelepanelikumale lugejale kogu asja puust ja punaseks ette teeb – siin ta on:
Selgitustaotlus seoses Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 13 tõlke muutmisega Eesti õigusruumis
Hiljuti avastasin, et EIÕK artikli 13 eestikeelne tõlge Riigi Teatajas on muutunud, mille tagajärjel “tõhus menetlus oma õiguste kaitseks” on asendatud terminiga “tõhus õiguskaitsevahend”. See tõlke muutus toimus avalikkust teavitamata ja tundub, et ka Riigikogu polnud muudatusest informeeritud.
Seetõttu pöördun Teie poole selgitustaotlusega, mis on seotud järgneva küsimusega: Kas on õiguspärane teha muutusi rahvusvahelise olulise lepingu, nagu Euroopa Inimõiguste Konventsioon (EIÕK), eestikeelses tõlkes ilma Riigikogu informeerimise ja avalikkuse kaasamiseta?
Samuti soovin saada selgust, kuidas toimus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 13 eestikeelse tõlke asendamine ja millised on sellega seotud õiguslikud tagajärjed.
Täiendavalt rõhutan terminite “tõhus menetlus oma õiguste kaitseks” ja “tõhus õiguskaitsevahend” olulisi erinevusi, kuna need terminid ei ole täielikult kattuvad õigusmõisted:
- “Tõhus menetlus oma õiguste kaitseks” viitab õigusele nõuetekohasele kohtumenetlusele. See tähendab, et isikul on juurdepääs õiglasele, erapooletule ja ajaliselt piiratud kohtuprotsessile, mis toimub kindlate reeglite kohaselt. See termin katab kõik protsessi aspektid, sealhulgas õiguse ennast kohtus kaitsta, õiguse esitada ja vastu võtta tõendeid ning õiguse kasutada õigusabi.
- “Tõhus õiguskaitsevahend” keskendub pigem konkreetsetele mehhanismidele, mis on kättesaadavad isikutele nende õiguste rikkumise korral. See hõlmab juurdepääsu õiguslikele abinõudele, mis on võimelised taastama rikutud õigusi või pakkuma kompensatsiooni. Termin rõhutab vahendi tõhusust rikkumise kiireks ja asjakohaseks lahendamiseks.
Muudatuste mõistmiseks on oluline teada, et need kaks kontseptsiooni toimivad käsikäes, kuid adresseerivad erinevaid õiguslikke vajadusi.
“Tõhus menetlus” viitab laiemale “protsessile” (võib lõppeda ka isiku surnuks menetlemisega), samas kui “tõhus õiguskaitsevahend” on rohkem keskendunud konkreetse lahenduse efektiivsusele (hoida ära isiku surnuks menetlemise võimalus). Näiteid sellisest “tapvast” menetlusviisist on mitmeid.
Seetõttu võib artikli 13 tõlke muutmine oluliselt mõjutada, kuidas inimesed Eestis saavad oma õigusi kaitsta ja milliseid vahendeid nad saavad kasutada õiguste rikkumise korral.
Arvestades muudatuse potentsiaalset mõju õiguskaitse mõistmisele ja rakendamisele Eestis, sooviksin teada:
- Kas selline tõlke muutus on õiguspärane, arvestades, et see toimus ilma Riigikogu teavitamata?
- Kas rahvusvahelise olulise lepingu tõlget on võimalik muuta isikute poolt, kes ei ole selleks volitatud ega avalikkusele teada?
- Millised on õiguslikud protseduurid ja kohustused, mida tuleb järgida, kui tahetakse muuta rahvusvahelise lepingu tõlget?
Palun Teie hinnangut nendele küsimustele, et mõista paremini õiguslike protsesside läbipaistvust ja kohaldamist Eestis.
Aastakümnete jooksul olen haldusmenetlustes esitanud selgelt argumenteeritud väiteid, mis tulenevad Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 13 tõlgendusest. Sellised väited, mis on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Euroopa Liidu Kohtu (ELK) otsustega, peaksid tagama isikule õiguse tõrjuda nende suhtes kohaldatavate vaidlustatud õigusnormide automaatset kasutamist ilma, et nende väiteid haldusmenetluses kontrollitaks.
Varasemalt ei tagatud mulle riigivõimu poolt, sealhulgas Riigikohtu poolt, sellist võimalust.
Veelgi enam, mind on karistatud kriminaalkorras selle õiguse kasutamise eest. Olen kandnud kahe aasta pikkust vanglakaristust, millest 18 kuud viibisin üksikvangistuses ilma kohtuliku loata ja sobiva meditsiinilise järelevalveta.
Samuti on avaldatud minu kohta mitmeid inimväärikust alandavaid artikleid, nimetades mind skandaalseks maksupetturiks ja sarivaidlejaks-skeemimeistriks. Kui inimõiguste kaitsmine ja täielik austamine tähendab nimetatud sildistusi, siis paljude inimeste arvates ei saa Eestit pidada õigusriigiks“.
Lisame siia juurde veel sama isiku kaasust üldistava minu subjektiivse hinnangu alusel vägagi täpse üldistuse:
Õigusejumalanna pimeduse kriis: Kurtuse ja vaikuse varjud
Silt silmaklappidega õigusejumalanna Themise templi uksel: SISSEPÄÄS AINULT KURTIDELE JA TUMMADELE
Sellist silti nägin oma vaimusilmas, kui vaatasin tänapäeva reaalsust ja meenutasin Bismarcki kuulsat ütlust: “Seadused on nagu vorst – parem on mitte näha, kuidas neid tehakse.”
Kujutlegem endale ette maja, mille seinad on kaldu sisse- või väljapoole. Selline ehitis on tõeline meistriteos soss-seppade kildis (arhitektuuri jumal Hefestose üleannetute järeltulijate looming), aga ohuks selle elanikele. Sarnaselt võib kallutatud õigussüsteem, mis ei austa inimõigusi ja põhivabadusi, viia kogu ühiskonna ebastabiilsuseni ja kokkuvarisemiseni. Õigusejumalanna pimeduse kriis peegeldab olukorda, kus pimedus, kurtus ja vaikus varjutavad õigluse.
Ehitusmeistrid ja juristid jagavad ühist põhimõtet, kus tugev ja usaldusväärne vundament on kriitilise tähtsusega. Ehituses tagab see hoone stabiilsuse, õigussüsteemis aga inimõiguste ja põhivabaduste kaitse, säilitades õigusemõistmise tasakaalu.
Kui seadused ja määrused kalduvad kõrvale põhiõigustest, tekib õiguslik ebastabiilsus. Inimõiguste riivamine toob kaasa süsteemi kokkuvarisemise, nagu väljapoole kalduvad seinad ohustavad hoonet.
Või peaks Themise pühakoja uksel vahetama silti ja kirjutama hoiatuse “ETTEVAATUST, VARISEMISOHT!
Et tagada õigussüsteemi stabiilsus ja vältida kallutatust, võiks kaaluda konstitutsioonikohtu loomist, kus kohtunikud määratakse ja valitakse kombineeritud viisil:
- Osaliselt määratud kohtunikud: Määratakse valitsuse ja parlamendi koostöös, esindades täitevvõimu ja seadusandlikku võimu.
- Osaliselt valitud kohtunikud: Valitakse avaliku valimisprotsessi kaudu, suurendades läbipaistvust ja vastutust.
- Kolmanda osapoole valimine: Määratud ja valitud kohtunikud valivad kolmanda rühma kohtunikke konsensuse alusel, esindades laiemat spektrit arvamusi ja seisukohti.
Õigussüsteemi vundament: õiguse ja õigluse kooslus
Kui inimõigused ja põhivabadused on võrreldavad õiglusega, siis õigussüsteemi vundamendi moodustavad õigus ja seadusandlus, mis sõltuvad ehitajate ehk juristide ja seadusandjate teadmistest, oskustest ning kasutatava ehitusmaterjali ehk seaduste ja määruste kvaliteedist.
Õiglus (inimõigused ja põhivabadused): Õiglus esindab põhimõtteid, mis tagavad kõigile võrdsed võimalused ja kaitsevad inimõigusi ja põhivabadusi. Need väärtused on õigussüsteemi eetiline ja moraalne eesmärk.
Õigus (vundament ja ehitustööd): Õigusnormid ja seadusandlus moodustavad õigussüsteemi vundamendi. See vundament peab olema tugev ja kindel, et toetada õiglast ühiskonda. See sõltub ehitajate (juristide ja seadusandjate) teadmistest ja oskustest ning ehitusmaterjali (seaduste ja määruste) kvaliteedist.
Nii nagu halva planeerimise ja vigaste ehitusvõtete tulemuseks on kallutatud seinad ja kokkuvarisev hoone, viib ka inimõiguste ja põhivabaduste riivamine õigussüsteemi lagunemiseni. Meie õigussüsteemi vundament peab olema kindel ja toetuma universaalsetele väärtustele, et vältida kokkuvarisemist ja tagada õiglus kõigile.
Kuidas me seda parandada saame?
Nii nagu ehitusinsenerid peavad mõistma pinnase omadusi ja kasutama kvaliteetseid materjale, peavad ka juristid ja seadusandjad mõistma ja austama põhiõigusi ning tagama, et seadused ja määrused neid kaitsevad.
Nii nagu ehitustööde üle, peab ka õigussüsteemi üle olema tõhus järelevalve, et ennetada vigu ja tagada kvaliteet.
“Õiglus on pime, aga vahel ka kurt ja tumm.” – vanasõna
Kokkuvõttes peame järgima kindlaid põhimõtteid ja standardeid, olgu tegemist ehituse või õigusega. Nii väldime kokkuvarisemist ja tagame, et meie hooned ja seadused püsivad püsti, sirged ja turvalised – mitte nagu leninliku lööktöö viisaastaku plaani täitmise nimel tehtud kiirremont, mis järgmisel päeval juba parandamist vajas või Riigikogu päevakorrapunkt: “Seadusemuudatuse muutmise seaduse muutmise seadus.”
Kui õigusejumalanna Themisel ja ehitamise ning arhitektuuri jumal Hefestosel oleksid lapsed, kas siis nende järeltulijad ehitaksid õiguskindlust kui õiguse algpõhimõtet rajatisena, mille iga seaduselünk (loe: seaduseauk) on suurem kui kindluse värav?
