Igal inimesel võiks olla oma sisemine tõde, oma sisemine tee, mida ta loob ja mida ta julgeks ka jagada/esindada. Erinevad tõed ehk erinevad teed viivad lõpuks ristumiskohtadeni, kust selgub ühine absoluutne tee. Väga väga väike % inimestest kõnnivad mööda oma sisemist teed, mida nad ise loovad ehk tee, mida ei eksisteeri, vaid mis tuleb nullist luua. Enamus teed on läbi kunstlike ajaliinide mööda musta maagia karmaratast ammu ette ära loodud, lastes inimesel valida kehva ja väga kehva vahel, tatsates kohapeal, samalajal arvates, et kuhugi suunas toimub liikumine või progress. Kahjuks ei toimu. Rääkimata sellest, et oldakse üldse teadlikud, et mingi sisemine tee üldse eksisteerib. Domineerib suhtumine “Mis teest sa mulle räägid, mine kooli, mine tööle, tee midagi ühiskonna heaks, loo pere, maksa oma arved ja maksud ja usalda targemaid – pane suu kinni ja ole normaalne vend.”
Sellega on lugu nii, et ei olnud ma 15 aastat tagasi normaalne vend ja ei ole ma ka 15 aasta pärast normaalne ja ma ka ei lahku siit ilmast normaalse vennana. Normaalne pole minu kvalifikatsioon. Ma olen tulnud planetaarsele missioonile ja ma ei tea ühtegi “normaalset venda”, kes oleks sarnasel missioonil. Kui sa ei paista tavalisele ratsionaalselt mõtlevale eeskujulikule maksumaksjale kõrvalt ebanormaalse inimesena, ma pole kindel su missioonis. 
Kui su aju ei tooda asju, mis on tegelikult ajas ees kas sadu, tuhandeid või miljoneid aastaid, siis sa oled täitsa normaalne vend. Nii nagu teised, kes “Giveri” filmis nägid mustvalgelt. Kui sa ei tunne, et füüsiliselt oled siin, aga mentaalselt oled valgusaastate kaugusel eemal, siis oled järelikult inimene. Inimene oma algsel kujul oli kunagi täiuslik. See kuhu me välja oleme jõudnud on deevolutsioon. Ma ei tunne, et mul on täna väga palju millestki rääkida inimestega. Jah maistest asjadest muidugi, et kuidas ilm on, kes olümpial võitis või mis äri tegema hakata, aga sügavatel teemadel on vaja kõrvale, kes pigem ei ole inimene. Küll aga on kindlasti erandeid.
Kui ma olin umbes 19-20 aastane, siis toimus ühes kohas üks retriidi laadne asi Saaremaal, kus õhtul istuti lõkke ümber ja vaadati üksteist ristti läbi lõkke leegi, et näha kes ta oli eelmises elus. Kes olid seal Vanast-Egiptusest, Roomast ja kes olid Maailmasõja aegadest või Atlantise aegadest jne ja siis šamaan vaatas mind ka ja ütles, et sul pole olnud eelnevalt ühtegi inimese eelmist elu, sest mulle tulevad ette ainult erinevate tulnukrasside näod.
Oluline ongi hakata mäletama, kes me päriselt oleme, kust me tuleme ja miks me siin planeedil üldse selle inimkonnana elame ja mida me siin teeme, ja mida mina personaalselt selles võrrandis siin teen? Arvata, et me tulime siia elektriarveid ja makse maksma ja mingeid suurkorporatsioone üleval hoidma, siis jah tõenäoliselt on neid, kes tulid, aga kellel vähekenegi säde sees tuksub, siis sa ju tead sisimas, et sa ei tulnud. Jah, kuna orjaplaneedil peab tegema ühiskonna heaks tööd (mitte enda heaks), et ellu jääda, siis läbi vanemate tehtud eeltöö me seda juba sisse rajutud rada kõnnime aga tänapäeval hakkab mäng vaikselt juba muutuma ja tulevad uued võimalused. Töö tegemine on püha selles valdkonnas kus sa oled andekas ja mis on sinu hingeteega kooskõlas. Päeva lõpuks on iga töö, töö, isegi hobid. Ükski töö pole häbiasi, kui see loob väärtust ja teenib teisi, aga kas see ka teenib sind ja kui palju sulle tegelikult meeldib seda teha on juba eraldi teema. Iga inimese või mitte-inimese (inimkehas) ülesanne on leida oma tee, oma kirg, oma varjatud anne ja potentsiaal ning seda maailma ees rakendada. Ja kui see on kuidagi ka finantsiliselt tasustatud meie maailmas, siis on see tõeline kingitus.
Ma olen 10 aasta jooksul korduvalt oma eluteest, hingeteest kõrvale kaldunud aga sisimas ma tean miks ma siin olen, millist infot ma kannan ja mida olen tegelikult tegema tulnud. Isegi kui ma olen püüdnud eirata oma missiooni, tuuakse see tagasi mu ette. Ütlus, et sa ei põgene oma saatuse eest, vastab tõele. Aga saatus ei ole kuri jumal taevas. Saatuse loob sinu HING – Kõrgem-Mina, Hero-self, Tuleviku Mina. Saatus on miski mis päästab sind pikemas perspektiivis hullemast. See jõud mis hakab asju liigutama, kokku kukutama või ka hävitama on sinu hüvanguks, isegi kui sa arvad, et see seda pole.
Tea hingest oma tõde. Julge väljendada oma tõde. Julge seista oma tõe eest. Sa ei pea põhjendama seda ei võõrastele ega lähedastele. Nii nagu sa ei pea põhjendama kuidas või miks sa armastad oma pere. Sa tunned ja tajud seda üle kogu oma keha ja läbi kogu oma rakkude.
Kui sinust voolab läbi ükskõik milline informatsioon, kas väliselt või sisemiselt, siis tunneta seda resonantsi. Sinu Tuum-Aatom tunneb alati selle õige ära, kui sa ei sekku piiratud tajudega.
See kas tõde usutakse või mitte, tõde jääb ikka alati tõeks, olenemata mis see tõde siis lõpp-kokkuvõttes on või ei ole.
On kahte sorti inimesi – on arvamuste otsijad ja on tõe otsijad. Sa ei saa olla mõlemad samaaegselt korraga. Arvamus on arvamus, usk on usk, tõde on tõde. Tõde ei saa uskuda, ainult vale vajab eksisteerimiseks uskumist, tõde saab lihtsalt teada või üle kogu keha tunda. Ja see on kõigil individuaalne. Individuaalsed tõed koonduvad lõpuks kollektiivseks tõeks, kuni lõpuks muutub miski kosmiliseks teo-ja teo tagajärje seaduseks, arhiivseks artefaktiks või printsiibiks.
/Andero Pebre/
