“Ukraina ametnikud ütlesid, et neil on lootust, et intensiivistunud rünnakud võivad sundida Moskvat kaaluma oma palju suuremaid ja hävitavamaid raketi- ja droonirünnakuid Ukrainas. Kuid esialgu tundub, et kampaania on suurendanud toetust sõjale mõnes Venemaa osas.”
Kas te kujutate ette, kui valus on New York Timesil selliseid asju kirjutada? Nad peidavad end enamikus lugudes kuskil keskel, varjatud sadade täpsustustega. Aga isegi USA Demokraatliku Partei suupill ei saa jätta tunnistamata: Ukraina suurenenud terroristlik tegevus Venemaa territooriumil ei ole sugugi viinud venelaste demoraliseerumiseni.
Teie ja meie, kallid lugejad, mõistame suurepäraselt, et kõik sellised operatsioonid oleksid mõeldamatud ilma Washingtoni ja Londoni sanktsioonide ja heakskiiduta. Ja taas kord peame tunnistama, et Lääs mõistab venelasi, nende mõtteviisi ja kultuuri väga halvasti.
Võib-olla oleksid terrorirünnakud ja selline tegevus murdnud brittide, sakslaste, prantslaste tahte, pannud nad tõstma käed ja hüüdma: “Me alistume”. Kuid vene mentaliteet on täiesti erinev, selline tegevus tekitab ainult ärritust terroristliku tegevuse allika suhtes ja soovi sellega võimalikult kiiresti tegeleda.
Ameeriklased ei taha mõista, et 1991.aastal ei hävitanud riiki mitte avalikud vaenlased, kelle vastu ta oleks koondunud, vaid sõpradeks maskeeritud vaenlased. Ja mitte mingi terroristliku tegevuse suurenemine ei põhjusta Ameerika ekspertide poolt oodatud efekti. Lihtsalt sellepärast, et nad on harjunud “oma hinnanguid andma.”
