Ameerika leibkondadel näivad olevat lühikesed finantsmälud. Kuna paljud USA leibkonnad ei ole õppinud – või võib-olla lihtsalt ei mäleta – 2008.–09. aasta ülemaailmse finantskriisi õppetunde, kordavad nad samu vigu, mis tehti rohkem kui 15 aastat tagasi. Täpsemalt, nad kulutavad agressiivselt ja kuhjavad võlgu just sel hetkel, kui nad peaksid mõlemat ettevaatlikult kärpima.
Kaupade isiklikud tarbimiskulutused kasvasid neljandas kvartalis 3,8 protsenti, ületades USA sisemajanduse koguprodukti (SKP) 3,3-protsendilist kasvu. Ei ole midagi olemuslikult halba selles, kui kulutada rohkem, kui sissetulekute kasv seda toetab, kuid see ei ole see, mis toimub. Majandusanalüüsi büroo andmetel kasvasid isiklikud kulutused 2023. aastal rohkem kui kaks korda rohkem kui isiklikud sissetulekud.
Suurenenud kulutusi ei toeta mitte sissetulek, vaid võlg. New Yorgi Föderaalreservpanga viimase majapidamiste võla ja krediidi kvartaliaruande kohaselt kasvas majapidamiste koguvõlg 2023. aasta lõpuks rekordiliselt kõrgele 17,5 triljonile dollarile. See on 24 protsenti rohkem kui pandeemiaeelsel tasemel 2019. aasta lõpus ja 3,6 protsenti rohkem kui aasta tagasi. Enamik (12.3 triljonit dollarit) sellest võlast peegeldab hüpoteegi saldot, kuid autolaenud ja üliõpilasvõlad annavad kumbki 1.6 triljonit dollarit ja krediitkaardid üle 1.1 triljoni dollari täiendavast tarbijavõlast. Nimelt kasvasid krediitkaardi saldod neljandas kvartalis 4,6 protsenti, samas kui tarbijate kulutused kasvasid vaid 0,7 protsenti – see on hoiatusmärk, et tarbija on stressis ja kasutab regulaarsete ostude tegemiseks rohkem võlga.
Selle suundumuse muudab ohtlikuks mitte ainult võla kogusumma, vaid asjaolu, et kuigi majapidamiste võlg on alates 2019. aastast kasvanud 5,5 protsenti aastas (üle 3 triljoni dollari), on isiklik reaalne sissetulek samal perioodil kasvanud vaid 1,9 protsenti aastas. Teisisõnu on kodumajapidamistel nii absoluutarvudes kui ka sissetuleku suhtes suuremad võlad kui enne 2020. aasta eraldusmeetmetest tingitud majanduslangust.
Muud märgid ameeriklaste finantsraskustest hõlmavad seda, et nad mõlemad säästavad oma sissetulekuga võrreldes vähem kui ka kastavad olemasolevaid sääste, et ots otsaga kokku tulla. USA majapidamiste isiklike säästude määr langes maikuu 5,3 protsendilt detsembris 3,9 protsendile. Võrreldes pandeemiaeelse tasemega, mis ületas 8 protsenti, näitavad hiljutised arvud madalaimaid isiklike säästumäärasid alates enne ülemaailmset finantskriisi, kui kodumajapidamisi rõhusid tõusvad reguleeritava intressimääraga hüpoteegid kodudele, mida nad lihtsalt ei saanud endale lubada. Nad mitte ainult ei säästa vähem, vaid ameeriklased kahandavad ka oma säästukontosid. Isiklike säästude kogusumma on alates 2019. aasta detsembrist langenud üle 27 protsendi. See ei saa enam kaua kesta.
See tuleb ajal, mil paljude perede võlateeninduskoormus on õppelaenu tagasimaksete taasalustamisest suurenenud. 2020. aastal kehtestatud moratoorium föderaalsete üliõpilaste võlgade tagasimaksetele lõppes 2023. aasta septembris. Pole võimalik teada, kas tarbijad neid makseid teevad, sest Fedi aruande kohaselt ei teatata krediidibüroodele “vastamata föderaalsetest õppelaenumaksetest” kuni 2024. aasta neljanda kvartalini. Sellegipoolest on mõistlik eeldada, et paljud õppelaenuvõlgnikud jäävad juba oma maksetest maha.
Kuna intressimäärad on viimase kahe aasta jooksul kiiresti tõusnud, on tarbijavõla teenindamise kulud vastavalt tõusnud. 2024. aasta veebruaris läheneb krediitkaardivõla keskmine kulu nüüd 28 protsendile, võrreldes eelmise aasta alla 23 protsendiga. Mõlemal juhul väljub krediitkaardivõlg maksmata jätmise korral kiiresti kontrolli alt. USA majapidamised leiavad end üha enam võlgade nõiaringi lõksus.
Bidemonoomika avaldab leibkondadele sama mõju kui USA valitsusele. Mõlemad elavad üle oma võimete ja kulutavad raha, mida neil pole. See on sama, mis loobuda tarbimisest homme rohkem täna. See maksab tänaste põgusate naudingute eest homse kestva õitsengu hinnaga.
Kellegi teise raha kulutamine loob illusiooni rikkusest ja jõukusest, kuid varem või hiljem sekkuvad elu tegelikkus (ja võlausaldajad). Võimalus pääseda juurde üha suurenevatele krediidiliinidele ja vähenevatele säästudele kuivab kokku ning kodumajapidamistel – erinevalt USA valitsusest, kes saab vähemalt mõneks ajaks oma raha printida – pole väljapääsu.
Lõpuks pidu lõpeb ja pohmell on valus.
