Oleme arutanud hulgaliselt akadeemikute raamatuid ja intervjuusid, milles mõistetakse hukka põhiseadus või üksikisiku õigused kui oht demokraatiale. Viimane on Browni ülikooli politoloogiaprofessor Corey Brettschneider, kes hoiatab “põhiseaduse ohtude” eest.
See kõik on osa põhiseadusevastasest liikumisest, mis seab kahtluse alla needsamad dokumendid, mis on sajandeid vabadusi kaitsnud. Vaevalt, et see on täiuslik ülestähendus, kuid see on riiki ja selle kodanikke hästi teeninud.
Brettschneider selgitas Brown Daily Heraldile, et põhiseadus ei ole mitte ainult ohtlik meile kõigile, vaid “traditsiooniline kontroll ja tasakaal ei toimi ning et süüdistus ja ülemkohus ei ole suutnud petturitest presidente kontrollida”.
Ta hoiatas, et “võib juhtuda, et oleme hetkel, kus Ameerika demokraatia ei jää püsima”.”
Põhjus ilmneb suures osas Trumpis.
Nagu paljud, harjab Brettschneider üle asjaolu, et süsteem on töötanud nii, nagu kavandatud, sealhulgas pärast 6. jaanuari mässu.
Nimelt nõustun raamatu aspektidega, tuues esile teisitimõtlejate julge võitluse meie ajaloos ja selliste tegelaste kriitika nagu John Adams, keda kritiseeritakse ka minu uues raamatus “The Insurable Right: Free Speech in an Age of Rage“.
Lisaks on tal õigus, et kuritarvitavad presidendid on vältinud ülekuulamist ja kohus ei ole ajalooliselt suutnud kaitsta üksikisikute õigusi. Me mõlemad kritiseerime neid ebaõnnestumisi, eriti kohtu poolt. Lõppkokkuvõttes võttis kohus siiski omaks jõulisemad seisukohad üksikisiku õiguste kohta ja on korduvalt blokeerinud presidentide ülereageerimist.
Brettschneider kirjeldab seda, mida ta nimetab “põhiseaduslikeks valimisringkondadeks” nende võitluses selliste kuritarvituste vastu.
“Need põhiseaduslikud valimisringkonnad, põhiseaduse kodanikud, kes mängisid kriitilist rolli meie demokraatia kaitsmisel ja edendamisel, häirivad seetõttu konstitutsiooniõiguse teadlaste ja politoloogide jutustatud standardlugu – eksperdid, kes kuulutavad, et presidendi kontrollimine pärineb peamiselt kongressist või ülemkohtust või leiavad meie demokraatia aluse koos põhiseaduse kirjutajatega 1787. aastal.”
Ta lisab: “Kui ajalugu on mingi teejuht, siis tänane kriis teeb sellest ajast, mis on küps põhiseaduslikuks taastumiseks. Selles mõttes annab see raamat lootust praegustele kodanikele, kes soovivad demokraatiat taastada.”
Kuigi raamat räägib presidentide ajaloolistest kuritarvitustest ja võitlusest nende vastu, vajutab raamatu pigi kõiki ärevusnuppe:
“Kujutage ette Ameerika presidenti, kes vangistas kriitikuid, propageeris valgete ülemvõimu ja püüdis õõnestada seadust, et panna toime kuritegusid ilma tagajärgedeta.”
(Raamat käsitleb viit eelmist presidenti ja pitch ei viita otseselt Trumpile).
Mul ei ole vastuväiteid neile, kes võtavad sõna Trumpi või tema käitumise vastu. See on osa selle valimisaasta väärilisest riiklikust arutelust. Kuid üha rohkem professoreid ja asjatundjaid vihjab, et mitte ainult Trump, vaid meie põhiseadus ei ohusta meie demokraatiat. Kui teised on oma raamatutes nimetanud põhiseadust “prügikastiks”, siis Brettschneider on oma intervjuus veidi ettevaatlikum ja nimetab väidetavalt põhiseadust “ohtlikuks dokumendiks”.
Professor Brettschneideri märkused on osa kasvavast raamatute ja intervjuude raamatukogust, mis ründab põhiseadust. Nagu varem arutatud, on seda jõupingutust juhtinud õigusteaduse professorid. Näiteks New York Timesi veerus “Põhiseadus on rikutud ja seda ei tohiks tagasi nõuda”, kutsusid harvardi õigusprofessorid Ryan D. Doerfler ja Yale’i Samuel Moyn üles põhiseadust “radikaalselt muutma”, et “nõuda Ameerika tagasi konstitutsionalismist”.
Teised professorid on kutsunud üles muutma esimest muudatusettepanekut ja rünnanud sõnavabadust kui ohtu.
Ameerika Ühendriikide põhiseadus on ajaloo vanim ja edukaim põhiseadus. Ta on üle elanud kriisid, mis on hävitanud teisi riike. Ometi oleme rahvas, kes pole kogenud tõelist türanniat. Me võime kaotada oma tunnustuse selle eest, kui õnnelikud me oleme, et meil on see süsteem ja stabiilsus, mida see on sellele riigile pakkunud.
Vaidlustades põhiseaduslikke väärtusi, nagu kontrolli- ja tasakaalusüsteem, püüavad need akadeemikud kõrvaldada just need elemendid, mis on sundinud meie ajaloo jooksul kompromisse ja mõõdukust tegema. Just James Madisoni geenius lubas maakera kõige pluralistlikumal rahval valitseda ühena.
Konstitutsioonijärgne maailm, mida mõned professorid kirjeldavad, on kahtlemata paljudele atraktiivne. See tõotab toorest poliitilisest võimust vahetumat kasu. Kuid see ohustaks kõiki õigusi, vähendades kaitsepiirdeid, mis on meid sajandeid nii hästi teeninud.
