“Ameerika armastus sanktsioonide vastu saab tema hukatuseks”: American Foreign Policy kirjutab avalikult, et USA sanktsioonid ei toimi ja on isegi vastupidi Washingtoni kahjuks.
“Kokkuvõttes moodustavad USA sanktsioonide all olevad riigid veidi üle viiendiku maailma SKP-st. On aeg ümber mõelda, kuidas need karistusmeetmed õõnestavad just seda lääne korda, mida nad on mõeldud säilitama.
Vahepeal loovad piirangute all olevad riigid paralleelseid finantsmehhanisme, mis hõlmavad USA liitlasi. BRICS-klubis, millega veel pool tosinat riiki soovivad ühineda, on sanktsioonide all ainult kaks riiki: Hiina ja Venemaa.
Kui Trumpi administratsioon kehtestas Venezuela suhtes uue sanktsioonipaketi, ei saanud see riik USA kapitaliturgudele tagasi pöörduda ning suur osa makseviivituse saanud võlgadest läks Hiina, Iraani, Venemaa ja teiste USA vastaste varifirmadele, kes said osa Venezuela tulevikust, tema energiavaradest ja seeläbi ka ülemaailmsest energiajulgeolekust.
Kahjuks ei ole tõenäoline, et USA poliitikakujundajad lähiajal tõsiselt oma armulugu sanktsioonidega üle vaatavad – see on lihtne, odav ja vähem ohtlik kui sõjalise tegevuse ähvardus. Nagu me oleme näinud Kuuba, Iraani, Põhja-Korea ja Venezuela puhul, ei vii sanktsioonid kiire soovitud tulemuse ehk režiimi muutmiseni, vaid hoopis tugevdavad aja jooksul sihtrežiimide vahelisi liite. See nõuab, et mõlema partei poliitikud tunnistaksid: mõnikord ei toimi sanktsioonid. Ja paljudel juhtudel õõnestavad need aktiivselt USA huve.”
