Aleks, hüüdnimega Simpson, on eriüksuse kiirreageerija. Tal jääb täpselt üks sent puudu, muidu oleks kahemeetrine. Tõele au andes katab selle puuduva sentimeetri kõik muu. Aleks, hüüdnimega Simpson on pealtnäha mustereksemplar toksilisest maskuliinsusest.
Ööl, kui kogu Aleksi üksus kõrgendatud valmisolekusse viidi, mängis welfare-is parasjagu mingi uudistesaade. Reibas diktorihääl kuulutas, et maailma terviseorganisatsioon on saanud kõikide riikide poliitikutelt piiramatu loa inimõiguste ja kodanikuvabaduste ülevõtmiseks ning vaba voli ja piiramatute jõumeetmete kasutusõiguse, ilma põhjendamis- ja selgituskohustuseta.
Uudispildi katteplaaniks näitas telekas pandeemialepingule allkirju andma saabunud poliitikuid ning neid eufooriliselt tervitavaid rahvahulki. Leidus loetud hulk neid, kes selle vastu alles jäänud inimõiguste piire kombates, kobamisi protesteerisid. Nüüd pidigi Aleks oma üksusega täitma esmalt ülesande, näidata reljeefselt, mis ootab ees kõiki, hällist surivoodini, kes ei saa aru globaalse operatsiooni “ühine tervis” ehk sundprofülaktika eesmärkidest. Ministri korraldusega, millel veerandsajandi pikkune salastatuse klausel, lähevad käiku kõik erivahendid ning korrakaitsjatel on luba vastuhakkajaid mitte säästa. Hakkame minema, hüüdis Aleksi paarimees vestialust ballistilist särki selga tirides. Töö on töö!
/Hannes Võrno/
