“Mida teie tunnete, pole meie asi. Kes samamoodi ei tunne, sel pole õigus.” Oleme sõnavabaduse, meedia vabaduse ja muu säärasega Eestis ja Lääne ühiskonnas sellises seisus, kus põhi on piinlikult kombatav, kirjutab ajakirjanik ja Meedia Uurimise Keskuse juht Aldo Maksimov.
Eestis on (justkui) demokraatia, pluralism – ehk arvamuste paljusus, aga seda ainult ideeliselt. Oma arvamuse võid sa parimal juhul panna patta või viia sauna. Kui paned facebooki, siis sa järgmised 30 päeva oma vaba arvamust avaldada ei pruugi saada.
Kui sa kuulud vaikiva enamuse hulka, põhjusel või teisel, siis sul polegi midagi öelda. Amet ei luba, positsioon ei võimalda või on sul kasulik olla nõus sellega, mis on ette nähtud. Kui sul on teistsugune arvamus valitsevast arvamusest, siis sa tood selle kuuldavale sõprade ringis, kinnises ruumis.
Pikka juttu ei tule.
Oleme sõnavabaduse, meedia vabaduse ja muu säärasega Eestis ja Lääne ühiskonnas sellises seisus, kus põhi on piinlikult kombatav. Osa kanalitest mängib veel näilist demokraatiat, näilist sõnavabadust, demonstreerivad näilist tasakaalu, aga see on ka kõik.
Miks on nii, et kui peavoolumeedia avaldab mõne teistmoodi mõtleja arvamusloo, siis autor on sunnitud samal õhtul riputama FB-sse loo originaalversiooni? Sellepärast, et lugu on kahjutuks ja impotentseks toimetatud. Nurgad lihvitud, öeldu ümardatud.
Miks, miks? Eestis ei ole probleemi sõnavabadusega! Eestis ei ole probleemi tasakaalustatud meediaga! Ei ole, ei ole, ei ole! Sest ei ole…
Millal on õige aeg avaldada avaldamata autorite Punane Raamat? Ma arvan, et kannatab veel oodata. Las koguneb veel. Las plahvatab korraga!
Kas avaldamata autorite Punane Raamat, mis te arvate, on piisav, et ajakirjanduskorüfeed, meediaeksperdid hakkaks kahtlema Eesti meedia tasakaalustatuses ja usaldusväärsuses?
Kas 25-30 tunnustatud kolumnisti, mõtleja, ühiskonnategelase tagasilükatud lood, mis te arvate, on piisavaks argumendiks, et Marju Lauristin, Ragne Kõuts, Iivi Masso, Raul Rebane jmt hakkaks tundma muret olukorra pärast meedias? Hehh-hehh…
Mulle ei meeldi vastus mu enda küsimusele. Mis on „ei”.
Huumoriga pooleks võiks ka küsida, kas meil on vaja Eesti meedia „Roosat raamatut”. Seda, kus oleks märgitud ära, kui mitmes saates, artiklis ja kanalis on ühel konkreetsel päeval olnud Mihkel Raud, Kristel Aaslaid, Brigitte Susanne Hunt, Tõnis Niinemets, Genka ja mitmed teised tähtsad isikud.
Aga kus me siis oleme omadega?
Meediast me leiame põhinarratiivist erinevaid lugusid ainult paaril loetud põhjusel.
A. Arvaja on liialt tähtsal positsioonil, et seda mitte avaldada. Mis tähendab, et avaldamisest keeldumist on väga raske põhjendada ilma suurema skandaalita.
B. Arvaja on varem olnud Eesti mastaabis parketikõlbulik. Ning toimetuses – kõigiga kooskõlastamata („kahetsusväärselt”) on keegi vana kooli toimetajatest tellinud loo tänaseks juba musta nimekirja langenud autoriga. See on viga ja seda viga ei saa lasta teisel korral juhtuda.
Meediamajad ilmselt ei ole kohustatud ühtegi lugu avaldama (mis teoreetiliselt on muidugi õige). Kui lugu ei tule just Kadriorust või Stenbocki majast. Või ehk veel paarist kohast.
Meediamajad ei ole kohustatud põhjendama avaldamisest keeldumist. Sic! Seetõttu pole neil vaja muretseda sellepärast, mida keegi sellest arvab.
Niikaua kui meedias ilmub infantiilseid lugusid á la mattel, kalts ja kelgumees, ei saa ühegi avaldamata autori puhul viidata artikli madalale kvaliteedile. Kuna latt on liiga madalal.
Iseasi muidugi on, kuipalju meedia endale sellega kasulikku teenet teeb, et spekter, mis arvamustes on esindatud, muutub koguaeg ahtamaks, üha teineteisele sarnasemaks – kõlab ainult üks gospel.
Ehk – puudub dialoog. Ainsad opositsioonid ja pingestatud rõõmud meedia jaoks on Reformierakonna ja EKRE vastandamises. Ütleks et mitte eriti põnev ja jätkusuutlik.
Tegelikult on Eestis ju palju rohkem vaidlusteemasid ja eriarvamusi nii ühiskondlikes (haridus, majandus, maksud jm) kui väärtuspõhistes küsimustes.
Meedia lihtsustab kõike.
Positiivne on, et viimasel ajal siiski räägitakse ajakirjanduse kvaliteedist. See on hea, aga…!
Aga on see, et me tunneme, et osaliselt hakatakse ajakirjanike halba kvaliteeti ja meedia mannetust vabandama sellega, et meediapilt on muutunud, tellimused on vähenenud, ajakirjanike palgad on madalad ja … ühesõnaga, mida on siis neist tahta?
Teine kaasnähtus eelnevaga seoses on see, et kui me tänaselt meedialt tahaks nõuda justkui sõltumatust ja tasakaalustatust, siis kust meie kui lugejad ja hindajad üldse teame, et tänased ajakirjanikud teavad misasi on SÕLTUMATU JA TASAKAALUSTATUD ajakirjandus.
Kas ajakirjanikel on palutud teha tasakaalustatud ajakirjandust?? Kas?
Normaalne ajakirjandus ei ole tegelikult nii keeruline teha.
“Meedia uurimise seisukohast ilmselt kõige olulisem küsimus oleks, et kas ühe või teise teema kajastamine on tasakaalustatud, kas on käsitletud kõiki argumente, kas kõik osapooled, kõik seisukohad on saanud sõna. Vaba, demokraatliku ajakirjanduse perspektiivist oleks see kõige olulisem, ma arvan,” ütleb Meedia uurimise Keskus MTÜ metoodika välja töötanud politoloog Martin Mölder (Tartu Ülikool).
Me ei vaidle ju selle vastu, mida Mölder on öelnud.
Kui aga avada täna Delfi, Postimehe, Õhtulehe ja Sirbi artiklid, siis enamus lugusid „vaidlevad” nende printsiipidega.
On oht, et ajakirjandus ei saagi olla tasakaalustatud, sest – viidates vähestele võimalustele, viletsale kaadrile ja madalatele palkadele – nad ei ole võimelised täitma ilmuvates lugudes tasakaalustatuse printsiipe. See nõuab liiga paljut.
Lähen uue ja viimase teema juurde. Nutikas lugeja saab aru, kuidas need kaks teemat on omavahel seotud.
Poliitikas/ühiskonnaaelus peaks olema samuti nagu paarisuhtes.
Kui üks pool ütleb, rääkides suhtest, et talle tundub et asi ei toimi sel või teisel põhjusel, või et tema hinnangul üks või teine asi on pahasti, siis vastaspool ei saa öelda, et ei-ei, see kõik on vale, tegelikult on minul tõe monopol – minul on neis asjades õigus, viga pole midagi. Kõik on hästi ning kui sul on midagi öelda, siis mine ära, mine sauna, Rootsi, onu Heinode juurde.
Nii nagu mees ei saa vastata naise etteheidetele ja muredele seoses kooselu kriisiga üleolevalt, et „kuna sul ei ole õigus, siis ma ei pea sind kuulama”. Nii ei peaks saama ka riik ja peavoolumeedia ütlema teisele poolele, et kuna MEILE tundub, et TEIL pole õigus, siis me teile sõna ei anna. Meie teame, mis on tõde! Teie arvamus ei ole oluline.
Aga praegu on nii.
Ning kui peavool suudab „vale arvamuse” endast kõrvale juhtida, siis läheb arvaja oma looga (kui üldse läheb kuhugi) Telegrammi, Objektiivi, Uutesse Uudistesse, Makroskoopi, Nelli Teatajasse, Kultuur ja Elusse, Fontesse või Nõmme Kirikusse.
Läheb sellepärast, et kui ta tahab avaldatud saada, siis ei ole tal mitte kuhugi mujale minna.
Mis edasi saab, seda me teame. Sest kui artikkel on avaldatud loetelus nimetatud kohas, siis pole sellel elektoraadi jaoks mingit kaalu. See on suudetud ära marginaliseerida, võit on „meie”.
Autor on endine pikaaegne ajakirjanik, Meedia Uurimise Keskus MTÜ juht ning Kreekas Samose saarel Loomekodu pansionaati pidav eestlane ja väliseestlane.
