Peter Haisenko poolt 20. sajandit nimetatakse Ameerika sajandiks. Lähemal vaatlusel on see tõsi vaid osaliselt. Majanduslikult ja sõjaliselt küll. See on nüüd Ukraina sõjaga lõppemas.
Enne Esimest maailmasõda oli Inglismaa see, kes maailma saatust valitses. Inglismaa peab kandma vastutust ka kahe maailmasõja eest, kuid London poleks saanud Esimest suurt sõda alustada ega võita ilma USA raha ja sõjalise abita. Tänaseni asub Londonis finantskeskus. Tänaseni pole ühtegi praegust sõda ega konflikti, mis ei põhineks Briti impeeriumi tegevusel. Teise maailmasõja lõppemisega lõppes Põhjamere ja Atlandi ookeani vahelise saare domineerimine. USA oli nüüd ainuvalitseja, kuigi Inglise komponent jäi võtmeelemendiks. Londonil on endiselt kõiges oma sõrmed sees.
Geopoliitilisest vaatenurgast oli loogiline, et USA võis selle domineeriva positsiooni haarata. Tänu saarelisele asukohale, mida kaitsesid mõlemalt poolt kaks ookeani, ei kandnud Ameerika tööstus sõja mõjude tõttu mingit kahju. Vastupidi, USA tööstus sai sõdadest kasu ja paljud riigid pidid USA-le võlgu jääma. 1950. aastad olid Ameerika majanduse hiilgeaeg ja ameeriklastel läks paremini kui kunagi varem või pärast seda. Nõukogude Liit demobiliseerus kohe pärast Esimese maailmasõja lõppu ja seega ei jäänud kedagi, kes oleks võinud USA domineerimist tõsiselt vaidlustada. Kuni 1949. aastani oli Washingtonil tuumarelvade monopol. Seejärel olid NSV Liidul ka aatomipommid ja tänu Sputnik satelliidile on tal alates 1957. aastast olnud kohaletoimetamise süsteemid, mis on võimelised USA-sse jõudma.
Tuumamonopol purunes
Korea sõda oli juba näidanud, et Nõukogude hävituslennukid olid ameeriklastele võrdsed. Kuid alles 1. mail 1960, pärast Ameerika U-2 allatulistamist Siberi kohal, olid USA sunnitud oma luurelennud Venemaa kohal lõpetama. USA domineerimist oma arvulise majandusliku võimsusega ei suudetud aga vaidlustada. 1990. aastaks oli USA vastukaaluks olev NSVL peaaegu täielikult kadunud. Venemaa oli nõrk ning maailm oli unipolaarne ja Washingtoni meelevallas. Oma agressioonisõdadega terroriseeris USA pidevalt riike, mis ei allunud vabatahtlikult tema võimuvahendile – demokraatiale. Need riigid olid USA sõjalise jõu ees abitud. Need olid argpükslikud ja tahtmatud rünnakud kaitsetute riikide vastu. Lihtsalt tugevamate terror.
1990. aasta „võiduga kommunismi üle“ oleks maailma võinud saabuda rahu ja üldine koostöö. USA seda ei soovinud. Veel 1990. aastal vastas president George Bush Gorbatšovi küsimusele, kas külm sõda on nüüd läbi: „Teie jaoks küll, aga mitte meie jaoks.“ Nagu 1990. aastad näitasid, püüdis Lääs, Lääne kapital, kõikvõimalikke nippe kasutades „ära osta“ ja ära kasutada äsja moodustatud Vene Föderatsiooni rahvamajandust. Siis tuli Putin ja tegi sellele lõpu. Pole siis ime, et Putin kiiresti vaenlaseks kuulutati. Vastupidiselt kokkulepetele laienes NATO edasi itta, kuni Venemaa piirini. Ainsaks allesjäänud ehituskiviks oli nüüd Ukraina.
Värvirevolutsioonid ja CIA
CIA ei investeerinud Ukraina erinevatesse “värvilistesse revolutsioonidesse” suuri summasid mitte ainult 2010. aastatel. Kõik eesmärgiga jagada Ukrainat ja Venemaad. Kuid alles 2014. aastal said Maidani väljaku sündmused edukaks. Kiiev hakkas keelustama vene keelt ja mõrvama oma kodanikke separatistlikes piirkondades. Kümme aastat hiljem suri seal umbes 14 000 tsiviilisikut. Lääs, Merkeli juhtimisel, pettis Venemaad – või õigemini reetis ta jõhkralt – Minski lepingutega. 2022. aasta veebruaris otsustas Venemaa sellele kõigele lõpu teha ja me nimetame seda provotseerimata ja jõhkraks agressioonisõjaks.
Neli idaprovintsi jätsid aga referendumil Kiieviga hüvasti ja otsustasid, et tahavad edaspidi jääda Venemaa Föderatsiooni osaks. Oma kodanike kaitsmiseks nõustusid sellega Venemaa ja Putin. Kui seda poleks tehtud kooskõlas rahvusvahelise õigusega, oleks Lääs juba ammu Haagile kaevanud. Kuid nad ei teinud seda, sest teadsid, et Haag oleks pidanud Venemaa käitumist vastavalt rahvusvahelisele õigusele kinnitama. Olukord on seega selline, et Vene väed on ainult Venemaa territooriumil, kaitstes oma territooriumi Kiievi käsilaste eest. Ja just Kiiev terroriseerib tsiviilelanikke mürsutulega, kuigi laskemoona on vähe.
Ukrainas pole sõda ilma USA-ta
Nii nagu Inglismaa Esimeses ja Teises maailmasõjas, poleks Kiiev saanud seda sõda alustada ilma USA ja nüüd ka NATO riikide abita. Üle kümne aasta on Kiiev olnud ümber relvastatud ja miljardeid on kulutatud selle päästmiseks riigipankrotist. Kuid asjad läksid teisiti, kui NATO oli plaaninud. Selgub, et Venemaa on kiiresti õppinud, kuidas NATO relvade efektiivsust minimeerida. Venemaal on õhuülekaal, olukord, millega NATO riigid ei ole harjunud ja millega nad hakkama ei saa. See on esimene kord, kui NATO on silmitsi tõsise vastasega ja see toob kaasa arusaama, mis on NATO enesekindlust tohutult kahjustanud. Venemaa relvatehnoloogia on NATO omast parem, eriti kaitsevõime osas. Kuid Venemaa raketitehnoloogia on ka aastaid, kui mitte aastakümneid, USA omast ees. Venemaal on raketid, mida NATO ei suuda pealt kuulata.
Juba 2008. aasta Gruusia sõda näitas, et Vene hävituslennukid on lääne omadest paremad. Vene õhuvägi tulistas alla Ameerika F-16 hävitajaid, ise ühtegi kaotust kandmata. Seejärel ehitas USA oma ülikalli F-35 hävitaja, kuid isegi see pole end tõsise vastase vastu veel tõestanud. Seega pole selge, kui palju see lennuk tegelikult väärt on. Palju kiidetud Saksa Leopard 2 tankid ja iseliikuv haubits pettusid Vene armees kiiresti. Need sobivad hästi sõjatandri armee jaoks, kuid mitte praktiliseks kasutamiseks. Sama on osutunud tõeks ka kõigi NATO relvade puhul. NATO tervikuna on võimeline rünnama ainult kaitsetuid riike. NATO ei suudaks isegi Afganistanis vastu pidada. Hiljutine USA kaotus Jeemenis on eriti piinlik. See sundis USA-d oma lennukikandja tagasi tõmbama, et vältida peatset täielikku kaotust.
USA-l ja NATO-l on probleem
Ukraina sõda ja Jeemeni kokkupõrked on näidanud, et USA või NATO sõjaväe absoluutne domineerimine on läbi. Isegi Hiina hävitajad on India ja Pakistani konfliktis osutunud lääne toodangust paremaks. Ja milline on Euroopa reaktsioon? Nad tahavad toota veelgi rohkem relvi, mis on juba osutunud nõrgemaks. Täiesti tähelepanuta jäetakse see, et Venemaa oma paremate hüperhelikiirusega rakettidega suudab tabada mis tahes punkti Euroopas ja seega kooskõlas rahvusvahelise õigusega takistada edasiste relvade tootmist. Rahvusvaheline õigus lubab ennetavat rünnakut. Muidugi Saksamaa vastu, sest Saksamaa eksisteerib ainult vaherahu tingimustes. Kui kasvõi üksainus Saksa “Taurus” Moskvasse lendab, rikub Saksamaa vaherahu ja Venemaal on õigus see lõpetada. See ei saa käivitada NATO artiklit 5.
Seega oli Ukraina sõda uue maailmakorra loomiseks vajalik. Ameerika sajand on läbi, sest USA ja NATO ei suuda enam Venemaad ega Hiinat domineerida. Sellel on tagajärjed kogu maailmale. Aafrika vabaneb postkoloniaalsest ikkest ja pöördub Hiina ja Venemaa poole. Seda seetõttu, et need kaks kohtlevad üksteist õiglaselt, majanduslikult ja võrdsetel alustel. Hiina, Venemaa ja India, BRICS-riigid, on vabanemas dollari domineerimisest. Kogu dollarisüsteem on kokkuvarisemise äärel ja koos sellega on see USA domineerimise järjekordne ehituskivi. Isegi “nafta dollarit” ei saa säilitada just seetõttu, et seda ei saa enam sõjalise jõuga peale suruda.
Sõda kui katalüsaator
Sõda kiirendab arenguid, mis muidu oleksid veninud aastaid, aastakümneid, kui need üldse võimalikud oleksid olnud. Venemaa-vastased sanktsioonid on viinud selleni, et Venemaa on muutunud suuresti isemajandavaks ja tugevdanud tema lähedast sõprust Hiinaga. Venemaa ehitab nüüd kahte tüüpi tsiviillennukeid, mis on valmistatud ainult Vene komponentidest, kui nimetada vaid ühte näidet. Ka need on vähemalt samaväärsed lääne toodetega. Seega seisab Lääs silmitsi dilemmaga, et tal pole Venemaale potentsiaalsetel läbirääkimistel midagi pakkuda. Putin on juba öelnud, et ta pole sanktsioonide tühistamisest tegelikult huvitatud. Ukraina sõda lõpetas USA hegemoonia ja sillutas seega teed rahumeelsele multipolaarsele maailmale. Pole enam vaja karta “karistust” USA ega NATO poolt. Seega võiks peaaegu olla tänulik USA-le Ukraina sõja korraldamise eest. Tuleb leinata nii paljude noorte surma, kes on taas kord langenud Ameerika megalomaania ohvriks.
Ühel päeval saame ajalooõpikutes lugeda: Ukraina sõjaga lõppes Ameerika sajand.
Isegi USA mõttekoda RAND väidab, et USA sõjaline domineerimine on tõsiselt kahtluse alla seatud, nagu Rainer Rupp teatab:
https://freedert.online/nordamerika/246216-rand-studie-stellt-verlust-militaerischen/
Ja kuidas on lood kahe suure sõjaga? Milline roll oli neis USA-l, Inglismaal ja juutidel? Miks Inglismaa neid sõdu tahtis või üldse vajas? Loe sellel teemal raamatut “Inglismaa, sakslased, juudid ja 20. sajand”. Telli oma eksemplar otse kirjastajalt siit või osta see oma kohalikust raamatupoest.
