Tundub, et peaministri perekonna idavedude skandaalist saab ajakirjandusele tõsine proovikivi. Suuremad päevalehed on oma juhtkirjades öelnud, et Kaja Kallase aeg on läbi, ja nõudnud tema tagasiastumist. Nii karme sõnu ei öelda suusoojaks. Mäletan oma ajakirjanikuaegadest, et kellegi tagasiastumist nõudvaid juhtkirju ei kirjutanud toimetused kunagi kergel käel. Nii jõulised seisukohavõtud kaaluti alati hoolega läbi ja neid avaldati üksnes siis, kui toimetus olid täiesti veendunud, et patustaja peab tõesti ametist lahkuma ja kuidagi teisiti enam edasi minna ei saa. Sest kui toimetus kord juba ütles, et keegi peab lahkuma, siis pidi nii ka juhtuma, vastasel korral oleks kerkinud küsimus ajakirjandusväljaande tõsiseltvõetavusest. Seepärast on minu arvates idavedude skandaalis kaalul mitte üksnes peaministri usaldusväärsus ja laiemalt võttes demokraatliku õigusriigi toimimine, vaid ka ajakirjanduse tõsiseltvõetavus. Kui Postimees 2012.aasta kevadel teatas, et Kristen Michal peab kilekotiskandaali tõttu justiitsministri ametist lahkuma, siis kulus veel pool aastat, enne kui Michal tagasi astus. Kõik see pool aastat kirjutas Postimees iga nädal juhtkirja, kus ta vankumatult kordas oma seisukohta ega lasknud valitsuspartei vanadel pattudel uute alla mattuda. Idavedude skandaal näitab kõige muu kõrval õige varsti sedagi, kas meie ajakirjandus on jätkuvalt sama tugev, sihikindel ja järjepidev nagu kümmekond aastat tagasi.
Kalle Muuli
